esmaspäev, 7. veebruar 2011

Sergei Lukjanenko "Öine vahtkond"


Tegemist on kaane järgi Öise Vahtkonna triloogia esimese osaga, kuid Kadri riiulist nägin, et osi on ilmunud juba vähemasti neli. Fantaasiamaailma ülesehitus on uudne ja põnev. Meie maailma reaalsus on mitmekihiline. Inimesed näevad ainult esimest kihti. Võlurid, nende seas ka vampiirid, kujumuutjad ja muu selline rahvas, suudavad tajuda aga ka sügavamaid kihte ("videviku kihte"), mida vägevam võlur, seda sügavamale suudab ta minna. Videvikust saab näiteks võlumiseks jõudu ammutada, vastu neelab see aga võluja anda energiat. Samuti kulgeb videvikus aeg aeglasemalt ja sealviibija on tavamaailmas nähtamatu, seega saab videviku abil igasugu trikke teha.
Maailmas tegutsevad nii head kui pahad võlurid. Selleks, et ühiskonnas tasakaalu säilitada, on nad omavahel sõlminud lepingu - iga kord, kui keegi head teeb, võib teine pool midagi kurja korda saata ja vastupidi. Lepingust kinnipidamiseks on headel loodud öine vahtkond ja pahadel päevane vahtkond.
Tegevus toimub Venemaal ja tegelasteks on venelased, mis on omamoodi täitsa kosutav ja tore. Näiteks kui kaks võlurit järsku maha istuvad ja üks võtab kilekotist viinapudeli ja väikse kilekotiga veel hapukapsast ja kurki ka ja hakkavad mõnusalt aega veetma. Samas jäid tegelaste hingeelu ja vestlused minu jaoks natuke võõrapäraseks - tiba selline pateetiline toon pidevalt.
Minu lemmiktegelaseks oli raamatu alguses figureerinud öökull Olga. Kahjuks muutus ta varsti naisterahvaks, mis ei olnud enam pooltki nii lõbus.
Eeltoodu kokkuvõtteks ütleks, et vahendid väga põneva fantaasialoo jutustamiseks olid autoril olemas. Paraku, vähemasti minu hinnangul, lõpptulem kuigi põnev ei ole. Lugesin raamatut vähehaaval õhtul uinumiseks ja hommikuti müsli kõrvale, aga mingit haaravust ei tunnetanud. Teine ja suurem etteheide on see, et iga lugu (raamat koosnes kolmest eraldi loost) lõppes suure puändiga - paljastus seninägematult ja -aimamatult kurikaval skeem. Ei tea, kas minu näol on tegu juhmivõitu lugejaga, aga need skeemid ja plaanid jäid mulle iga kord arusaamatuks. Et mis eesmärki taotleti ja kuidas kogu eelnev jama eesmärgi saavutamiseks vajalik oli. Teised, kes lugenud on, kas teil oli selline vägev ohhooo-selgusehetk lugude lõpuks või jäite niisama nõutuks kui mina?
Viimaks jäi mulle veidi arusaamatuks ka see lepinguga seonduv - nagu ma aru said, siis pahad võlurid tegid pidevalt ja vahet pidamata midagi paha - ammutasid tavainimestelt energiat ja rõõmsat meelt - ei paistnud aga, et head kuidagi sellele vastukaaluks pidevalt oleksid head teha võinud.
Kokkuvõttes paneksin raamatule hindeks 3.
Raamatus käsitletud teemade proportsioonide kirjeldamiseks paneksin sellised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 4
Romantikat: 3
Huumorit: 2- (mul oli kohati naljakas, aga ei tea, kas autor seda nii plaanis)
Võlumist ja maagiat: 3

5 kommentaari:

  1. Mina olen vist need 4 raamatut läbi lugenud (täpselt ei mäleta, aga igatahes mitu) ja paneksin hindeks ikka tugeva 4 ära.
    Olen nõus, et filosofeerimisega kippus kohati natuke liialt pateetiliseks minema, aga samas minu meelest küll oli haarav ka ja vahel päris raske käest panna. Romantikat vist tekkis järgmistes raamatutes rohkem. :) Kas see nüüd hea või halb on...
    Mis puudutab neid ahaa-momente - mulle tundus kohati, et äkki autor ise ka ei teadnud lugu kirjutades, kuhu see lõpuks välja jõuab. Või kui teadis, siis igatahes suutis ta seda nii hästi varjata, et lõpus selguv oli enamasti väga ootamatu ja tõesti nii kõrgelennuline, et kohati jäi mõistmatuks. Kahjuks kuna raamatute lugemisest aasta-paar möödas ja mul on mälu selline vilets, et nt krimkasid võin mõne aasta pärast sama põnevusega jälle lugeda, kuna ei mäleta, mis lõpuks sai, nii et ei oska siin täpsemalt oma muljeid kirjutada. Peaks uuesti lugema millalgi. :)

    VastaKustuta
  2. Mulle väga sümpatiseeris, et tegevus toimus Venemaal. Kahjuks ei sattunud ma lugema mitte eesti- vaid ingliskeelset tõlget, see kahandas lugemiselamust ilmselt mõnevõrra. Lääne inimene ei oska Nõukogude eluolu ikka adekvaatselt edasi anda, tulemus on nagu "venelane" ameerika filmis.
    Natuke raske oli neid skeeme jälgida mul kah. Nautisin eelkõige Moskvat ja venelasi. Vene vampiir on juba iseenesest üsna jabur nähtus, ses mõttes huumorist puudust ei tundnud...
    Ei tea, kas selle raamatu põhjal tehtud film on ka hea?
    Ma paneks hindeks "4+"

    VastaKustuta
  3. Selle raamatu põhjal on film tehtud?

    VastaKustuta
  4. Filmid on olemas nii Öisest kui Päevasest Vahtkonnast. Ma lugesin raamatuid just siis kui neid reklaamiti, seepärast jäi meelde.
    Viide:
    http://www.amazon.com/Night-Watch-Day-Two-Movie-Collection/dp/B000V6LSL8

    VastaKustuta
  5. Kui see raamat eesti keeles ilmus, siis arvasin esiti, et tegemist pronkssõduri kaitseks moodustatud rühmituse väljaandega (kaanekujundus oli ka sellele viitav). Aga kui ma siis avastasin, et tegemist fantaasiaraamatuga, oli raamat juba läbi müüdud. Nii et mu raamaturiiulis on ka inglise keelsed raamatud. Mulle meeldisid raamatud väga, paneks kogu sarjale hindeks 4+. Teise osa kaasautoriks oli Vladimir Vassiljev, ei tea, kas seetõttu meeldis see rohkem, kui esimene osa.
    Film “Notšnoi dozor” on Venemaal tohutult populaarne. Kahjuks ei ole mul õnnestunud seda endale muretseda.

    VastaKustuta