Louis Sachar, "Augud"

Tegelikult on see lasteraamat. Või vähemasti on see saanud terve posu lastekirjanduse autasusid (või vähemasti ühe autasu - John Newbery Medali).
Võib-olla ongi teil "Augud" juba loetud, sest ilmus see esmakordselt juba üle kümne aasta tagasi, 1998.aastal (eesti keeles 2005). Aga kui ei ole, siis soovitan seda vahelduseks kuningapoegadele, haldjatele ja muule kraamile lugeda küll. Raamat on kirjutatud nii haaravalt, et kui sellega kord juba algust teed, siis ega enne lõppu pidama saa.

Peategelane Stanley Yelnats (jah, see on tõesti nii õigetpidi kui tagurpidi lugedes ühtemoodi) on saadetud Rohelise Järve laagrisse, mis on pahade poiste laager. Kuigi nimi võib ära petta, ei ole tegelikult laagris mingit järve. Ja miski ei paista ka roheline. See-eest on seal hulganisti lõgismadusid, skorpione ja kollasetähnilisi sisalikke, kes elavad aukudes, mida laagrisolijad kaevavad. Mnjah, see ei ole seal mingi tüdrukute skaudilaager. Iga päev tuli kaevata üks auk, kaasa arvatud laupäevad ja pühapäevad. Iga auk pidi olema poolteist meetrit sügav ning poolteist meetrit lai.

Stanley polnud halb poiss. Kuritegu, mille eest talle karistus määrati, polnud ta sooritanud. Ta oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Ja see kõik oli tema näruse seavargast vanavanavanaisa süü. Räägiti, et poisi vaarisa oli kord mustlaselt sea varastanud ning too oli talle ja kõigile järgmistele põlvedele needuse kaela saatnud. Paljud inimesed ei usu needustesse. Paljud inimesed ei usu ka kollasetähnilistesse sisalikesse, aga kui üks neist sind hammustama peaks, siis ei ole vahet, kas sa usud või mitte.

Igatahes mingil hetkel taipab Stanley, et auke peavad nad kaevama põhjusel, et Laagruülem otsib midagi. Ja siis leiab Stanley kuldse tuubi...

Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 1
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 1

Peter V. Brett "Kõrbeoda"

"Kõrbeoda" ei lähe oma sündmustega sugugi edasi sealt, kus "Maalingutega Mees" lõppes. Lugu hakatakse veeretama hoopiski neljanda peategelase Krasia sõdalase Jardiri lapsepõlvest. Ja mulle väga meeldis, et see tegelaskuju, kellest ka I osas põgusalt juttu, sisse tuuakse. Veenmises (nagu ka muudes asjades) on ta igatahes kõva käsi:

""Kui sa heidad minu ette põrmu ja annad vandetõotuse alistuda kõiges Everamile, siis säästetakse sinu ja su nõunike elu," kõneles Jardir. "Sinu pojad võetakse ja õpetatakse välja dal´Sharum´eiks ning neid austatakse kõrgemalt kui kõiki ülejäänud põhjamaa chin´e. Sa saad oma varanduse ja omandi tagasi, kui sellest on maha arvatud läänimaks. Selline on minu pakkumine, kui sa vastutasuks aitad mul rohumaade üle valitseda."
"Ja kui ma keeldun?" küsis hertsog.
"Siis saab kõik, mis sulle kuulus, minu omaks," lausus Jardir. "Sa vaatad pealt, kuidas sinu pojad odaga läbi puuritakse ja kuidas minu mehed viljastavad sinu naisi ja tütred, ning kõik ülejäänud elupäevad veedad sa kaltsudes, süües rooja ja juues kust, kuni keegi sulle halastab ja su tapab."
Ja nõnda sai Edon VII, Rizoni kindluse hertsog ja selle inimeste isand, esimeseks põhjamaa valitsejaks, kes põlvitas ja puudutas laubaga Ahmann Jardiri ees põrandat."

Niisiis, kõrberotid tüdinevad liivasöömisest ja otsustavad viisakale rahvale kallale tungida. Selle käigus pannakse proovile vanad ja uued liitlassuhted ja sõlmitakse ka uusi:
""kui Rhinebeck liitu soovib, peab ta abielluma ühe minu tütrega," teatas Euchor, vaadates üle õla ilutute naiste poole, kes seisid ta trooni taga. "Ja sillaületusmaksud olgu meile kihlakingiks."
"Kas kõik teie tütred pole mitte emad?" küsis Maalingutega Mees segaduses.
"Tõepoolest," kinnitas Euchor, "nende sigimisvõime on tõestatud, nad kõik on sünnitanud poegi, kuid on siiski veel õitsvas nooruses."
Maalingutega Mees heitis naistele uue pilgu. Nood ei jätnud sugugi õitsvat muljet, ent ta hoidis keele hammaste taga."

Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 5. Mulle meeldis II osa kohe väga-väga-väga.
Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 4
Huumorit: 4
Võlumist ja maagiat: 4

Viimane Potteri film

Vaatasin eile ära. Mulle ei meeldinud. Sain üsna kähku aru, mis mind põhiliselt häiris ja loo minu jaoks ebausutavaks ja vähehaaravaks muutis - maagiaga oli üle pakutud. Tuli meelde tsitaat George R. R. Martini 15.07 Postimees Online'is avaldatud intervjuust: "Mul on alati olnud tunne, et liiga palju maagiat tapab fantaasia ära. Maagiaga peab väga ettevaatlikult ringi käima. «Jää ja tule» raamatuid kirjutades lugesin uuesti J. R. R. Tolkieni. Gandalf on küll võlur, aga kui mäekollid ründavad, siis tõmbab ta välja mõõga ja võitleb teiste kõrval, mitte ei loobi kamraadide selja taga loitsusid. Võlukunst peab olema eriline ja ebatavaline."
Näiteks oli minu jaoks palju mõjuvam see, kuidas Snape'i verine keha aeglaselt mööda klaasseina alla vajus, kui see, kuidas Voldemort peeneks pudiks lagunes ja tuulega õhku lendas - ja selleks polnud mingit vajadust, raamatus oli Voldemortil surnukeha nagu igal teisel inimesel. Ja miks ei võinud mao Nagini pea pärast otsastlõikamist toreda lötsatuse saatel vastu maad lennata, selle asemel, et koos kehaga musta suitsuna hajuda? Ja ka täitsa pisiasjad - miks ei võinud Harry Surnuteäratamise kivi lihtsalt näppudega niigi võluväel avanenud kitu seest välja urgitseda, vaid see pidi maagiliselt Harry peo peale heljuma? Miks ei võinud Harry mõttesõela hammaste ragisedes laua peale tassida, miks pidi see maagilise frisbee-taoliselt kohale hõljuma? No täitsa naeruväärseks läks asi.
Teiseks oli natuke liiga palju kogu seda mürinat ja kivisadu, nii et lõpuks nägid hunnikutes kukkuvad kivid välja lihtsalt nagu plastikust dekoratsioonid. Kui koleda mürtsu saatel oleks langenud paar hirmsat kivikolakat, oleks palju usutavam olnud.
Näitlejatele kuigipalju dialoogiaega ei antud, nii et ka sealt ei tulnud midagi, millele kaasa elada ja sisse süübida. Parimaks kohaks oli minu meelest Hermione nutune piiksatus: "Ma tulen kaasa!", kui Harry teatas, et läheb nüüd metsa tapale. Hästi välja mängitud ja loomulik reaktsioon minu jaoks. Selliseid kohti võinuks aga palju rohkem olla. Snape'i-liin meeldis mulle ka päris hästi, head ilmed olid tegelasel.
Veel paar asja, mis mind häirisid - peategelaste humoorikad märkused, kui nende poolt pandud loitsust uimane härjapõlvlane draakoni tuleroaks langeb. McConagalli käsklus viia kõik Slytherinlased vangikoobastesse, selle asemel, et igale indiviidile valikuvõimalust anda - kas Voldemorti vastu võidelda või ära koju minna. Ja miks olid Harry vanemad sellised keskaelised, kui nad juba siis surma said, kui Harry vaid 1-aastane? Ma oleks arvanud, et nad on maksimum 25 kanti.
Oeh. Palju viugumist tuli kokku. Filmi kiituseks võib aga öelda, et see meeldis hästi minu elukaaslasele, kes ühtki raamatut pole lugenud ja ka kõiki filme pole vaadanud. Nii et äkki siis oli lihtsalt selline poistekas.

Peter V. Brett "Maalingutega mees"

Eelmisel aastal ilmus eesti keeles Deemonite triloogia esimene raamat "Maalingutega mees", autoriks ameeriklane Peter V. Brett. Tänaseks on Lauri Saaber tõlkinud ka triloogia teise osa "Kõrbeoda".

Rõõmustada võivad eelkõige need, kes armastavad lugeda "telliseid", sest I osa on 519 lk ja II osa 680 lk paks. Nii et kulub nii mõnigi magamata öö, sest lugu on huvitav ja originaalne ning raamatut käest ära panna raske.

Aga sisust. Raamatu tegevus toimub maailmas, kus öö saabudes ilmuvad Maapõuest deemonid, kes nagu arvata võibki, on paha-pahad. Nad tapavad kõik, kes nende teele satuvad ning ainus võimalus pääsemiseks on jääda kaitsvate loitsuringide taha (või vähemalt nii esialgu tundub). Loo fookuses on kolm nukra saatusega last Arlen, Leesha ja Rojer, kellest täiskasvanuna saavad sõdalane, taimetundja ja muusik ning nende oskused (talent?) võimaldavad neil deemonitele vastu astuda ja inimkond päästa. Iseküsimuseks jääb, kas inimkond üldse tahtis pääseda? Olid nad pääsemise ära teeninud? Liiga paljud olid võitlusvaimu kaotanud ja rahuldusid enda peitmisega loitsumärkide taha.

Deemonid on P.V.Bretti arusaama kohaselt võluolendid, pealtnäha surematud ega sarnane milleski inimestega. Puudeemon nt on keskmise inimese kasvu, pahkliku ja puukoort meenutava nahaga, mis on sitkete sooniliste lihaste ümber pingul. Ta on sarvilise pea ja teravate hammastega.

Liivadeemoni tapmine loitsumärkideta odaga polnud lihtne, kuid oli siiski võimalik. Nende väikesed laugudeta silmad, mida enamasti kaitses otsaesise luine serv, läksid pulka (muideks seda "silmade pulka minemise" väljendit kasutati õige mitmel korral ja minu jaoks oli see väga uudne sõnakasutus, olen pigem kuulnud silmade punnitamisest või jõllitamisest), kui nad ohvrile kallale hüppasid. Täpne torge sellesse ainsasse haavatavasse kohta võis sügavale ajju tungides eluka silmapilk tappa. Aga deemonite haavad paranesid imetabase kiirusega ning kui torge pole täpne või ei tungi küllalt sügavale, ajab see peletise üksnes rohkem raevu.

Millegipärast tuli selliseid veriseid stseene lugedes tahtmatult silme ette G.R.R.Martini "Troonide mängu" lugu. Siiski mõjub "Maalingutega mees" värskelt ja tunnet, et midagi sellist olen ma juba kusagilt lugenud, ei teki.

Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 5. Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 3
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4

Targa mehe hirm

SPOILER:
Wise Man’s Fear jätkub (nagu eeldada võiski) sealt kus Name of The Wind lõppes – Kvothe on ülikoolis, üritab õppemaksuks ja äraelamiseks raha kokku kraapida, õppetöös edeneda, vaenlastega toime tulla, sõpradega hängida, pilli mängida, tüdrukuid (st ühte konkreetset – Denna’t) taga ajada jne. Sellises rütmis toimub tegevus uues raamatus oma paar- kolmsada lehekülge (kokku on seda raamatut aga 995 lk!). Tema madinad Ambrose’ga (üks üsna tüütu, kuid kahjuks rikas ja leidlik ülikuvõsu) saavutavad aga sellise mõõtme, et tal tuleb mõneks ajaks „akadeemiline puhkus“ võtta, et lasta asjadel ülikoolis veidi rahuneda. Teed viivad ta maa teise otsa, ühe kohaliku üliku õukonda. Ülejäänud raamat kirjeldabki kuidas ta nagu kummipall ühest seiklusest teise põrkab – päästab ülikut kavala mürgitaja käest, seikleb palgasõduritega metsas bandiite taga ajades, veedab teadmata aja ühe haldjadaamiga „elukogemusi“ saades, õpib salajasi võitluskunste omaettehoidva sõdalasrahva juures, päästab noori neide moosekantideks maskeerunud teeröövlite käest jne. Raamatu lõpulehekülgedel jõuab ta ülikooli tagasi veidi jõukamana ja palju kogenumana. Enam pole ta maagias veidi annet omav ebakindel noor muusik, vaid paljulubava kogemustepagasiga enesekindel noor mees, kes on ühteviisi osav nii pilliga, mõõgaga kui ka noorte naiste seltskonnas. Seega lava on valmis seatud järgmise osa jaoks.

Kui ma esimese osa kohta kokkuvõtteks kirjutasin et tegu on sissejuhatusega, siis teine osa on loo arendus – algas kuskilt pooliku loo pealt, arendas seda edasi, vahepeal toimus rida juhtumisi oma pisikeste lahendustega, aga „pika“ loo osas lahendustele lähemale justkui ei jõudnud. Kohati on tunne nagu mehhiko seebikas – ega keegi ju ei usu et kui Juanita Carlosega 358ndas osas abiellub, siis see ongi loo lõpp ja edasi tuleb „õnnelikult elu lõpuni“? Kogu aeg lisandub küll justkui uusi kilde mosaiiki, samas selgub et see mosaiik on ikkagi suurem kui mistahes eelneval hetkel arvasid, seega lahendust ei paista ikka veel.

Mis aga ei tähenda et see raamat mingiski mõttes halb oleks – kui välja jätta ehk ta kogukus, näiteks selili voodis on teda ikka raske lugeda, peab kuskile toetama. Selle raamatu oleks vabalt saanud ka ilma eriliste raskusteta näiteks neljaks omaette osaks jagada – igaüks parajalt kergekaaluline 250 lk, igaühes oma pisike lugu oma pisikese lahendusega, mis samas ka suurt lugu osast osasse veidi edasi arendab. Ka praeguses ühes raamatus on need lood (ülikoolis, üliku juures, bandiitidega jne) suht selgepiiriliste alguste ja lõppudega ning seetõttu lihtsalt köidetesse jagatavad. Kuna Eestis esimene osa lahutati mitmesse köitesse, võibolla siis minnakse sama teed ka teise osaga?

Sarnaselt esimese osaga on kogu lugu suht hästi lihvitud, süzeeliinid kenasti paigas, tegelaste (tegelikkuses küll peategelase, kes on ainsana pidevalt „kaadris“) areng on enamvähem (uskudes ta kaugeltki üle keskmise head õppimisvõimet) loogiline. Ainus pisike miinus on mõned raskesti usutavad/mõistetavad aspektid ajaliinis – kas ikka on võimalik 2 kuuga mingilgi tasemel mingit võitluskunsti õppida, olgu õpilane kuitahes võimekas? Ja kas peale bandiitide edukat mahanottimist on ikka reaalne, et salga juht (meie kangelane) saadab oma mehed tööandja juurde tagasi, ise aga koos tööandjale kuuluva ja tagastamist ootava rahalaekaga läheb veel teadmata ajaks kuskile ilma mööda hulkuma, ilma et hiljem keegi sellest mingit probleemi teeks? Ja uskumatu kokkusattumusena tundub ka see, et teadmata aja (hinnanguliselt aasta) haldjamaailmas veetmise järel, satub Kvothe oma maailma tagasi kohalikus ajas juhuslikult just 3 päeva hiljem (nagu ta ise eelnevalt oli lubanud) täpselt õigel hetkel dramaatilise sisenemise tarbeks kui ta kaaslased pungil kõrtsus publikule ta kadumisest räägivad...

Huvitav aspekt on ka see, et üks osa loost – nimelt juhtumised kui Kvothe ülikoolist maa teise otsa üliku juurde rändab ja kuhu sisse mahuvad piraatide rünnak, laevahukk, imelised pääsemised jne – kirjeldatakse umbes kolme reaga? St antud loos jutuvestja Kote ei pidanud seda osa jutust piisavalt märkimisväärseks, et seda Kroonikule edasi jutustada, tema (lühikesest) pealekäimisest hoolimata. Kui üritada kulisside taha piiluda, siis ehk oli lugu hoopis selles, et raamat oli kirjastamiseks liiga rammus ning oli vaja sadakond lehte välja visata – ning läbivalt kogu sisu vaevarikka kärpimise asemel toodi ohvriks mingi osa loost kust ei läinud pikemat süžeed oluliselt mõjutavaid niidikesi?

Kokkuvõttes olen raamatuga rahul. Loodetavasti ei pea kolmandat osa 4 aastat ootama... Aga selles osas pole ma seni ühtegi kinnitavat ega ümber lükkavat infokildu veel leidnud.

Kuningatapja kroonikad – sissejuhatus

Käesolev kirjatükk sündis seetõttu, et sain läbiloetud Patrick Rothfuss’i Wise Man’s Fear. Et selle arvustus aga asjakohasem oleks, siis peab veidi kirjeldama ka maailma kus tegevus aset leiab ja triloogia esimest osa The Name Of The Wind.

Patrick Rothfuss võttis esimese osa kirjutamiseks väidetavalt üksjagu aega – koguni 7 aastat. Tegu on autori esimese olulisema teosega (kui mitte arvestada ühte samast maailmast jutustavat lühilugu) ja tuleb tunnistada, et tegu on tõsiselt kopsaka „esimese vasikaga“. Koguni nii kopsakaga, et eesti keeles anti raamat (Tuule Nimi) välja koguni kahes osas – kirjastajatele tänuväärne võimalus lugejatelt kaks korda raha küsida ;)

Tegevus toimub meie hilise keskaja sarnases maailmas. Seal eksisteerib kuigipalju maagiat ja veidi ka üleloomulikke olendeid. Inimestele kättesaadav maagia esineb peamiselt kahes vormis – sümpaatia ja tõelised nimed. Ja õpetatakse neid mõlemaid Ülikoolis – ei ole teada kas just ainus ülikool seal maailmas aga igatahes ainus mainimisväärne, mis ei vajagi muud täpsustavat nime – kõigile on ta lihtsalt Ülikool. Sümpaatia on oskus ühe asja kaudu mõjutada teist (soovitavalt sarnast) asja. Lihtsaim rakendus on näiteks oksajupi kasutamine signaliseerimiseks – liigutades ühte oksajuppi, liigub teine oksajupp teise inimese käes. Loomulikult saab sümpaatiat kasutada ka palju „huvitavamal“ otstarbel: eks me kõik teame milleks woodoo nukku kasutada saab – seal käib asi samamoodi, ainult sõna „woodoo“ ei kasutata. Sümpaatiasidemeid saab teatud märkidega kanda ka objektidele ja ehitada nii erinevaid huvitavaid ja kasulikke seadmeid, mis töötavad hiljem edasi ilma selle looja vahetu abita. Tõeliste nimede kasutamine on väga võimas aga samas ka haruldane maagia liik. Erinevalt sümpaatiast on seda väga keeruline õpetada või õppida, võib öelda et tõeliste nimede kasutajaks peab sündima ning õpetamise kaudu on võimalik seda oskust ainult aidata endas avastada. Nimede kasutajaid on vähe, piirdudes suuresti Ülikooli kõrgemate tasemete õppejõudude ja mõnede lõpetanutega. Paljud neist oskavad ühte või kahte nime, vähesed enamaid. Tõelised nimed on kõigil elusatel ja eluta asjadel. Mida keerukam ja mitmekülgsem on objekt, seda keerukam ja raskemini tabatav on ta nimi. Tuule nimi on üks lihtsamaid, elusolendite nimed on kõige keerukamad.

Raamatute peategelane on Kvothe – muusik, hulkur, üliõpilane... mis kõik veel, selgub ilmselt veel triloogia kolmandas osas. Suur osa tegevusest toimub kahes ajahetkes paralleelselt. Triloogia esimene osa algab sellega, kuidas Kvothe – õigemini küll tagasihoidlik kõrtsmik Kote – päästab pooljuhuslikult üleloomuliku päritoluga ämblike käest ühe rändava kirjutaja (keda tuntakse nime all Kroonik). Too tunneb oma päästjas ära (kuri)kuulsa kangelase Kvothe, kes saladuslikel põhjustel on avalikkuse silmist kadunud. Kroonik on hämmastunud leides Kvothe pidamas pisikest kõrtsi kuskil pärapõrgus ning veelgi enam – esialgu Kote ei tunnista, et tema ongi Kvothe. Siiski õnnestub Kroonikul veenda Kvothet et see oma eluloo talle ära räägiks. Siit peale toimubki tegevus paralleelselt meenutustes (suurem osa raamatu mahust) ja tänapäevas (suht lühikesed vahepalad). Kvothe räägib oma nooruspõlvest koos oma vanematega rändnäitlejate trupis, sellest kuidas müütilised ja üleloomulikud pahalased Chandrian’id ta perekonna ja kogu ülejäänud trupi mõrvasid (ta ise jäi ellu kuna polnud hetkel kohal), kuidas ta kolm aastat hulkuri elu elas ja kibedates mälestustes mandus, kuidas ta rändavalt jutuvestjalt kuulis lugu Chandrianist, mis andis talle usku et kättemaks on võimalik aga mille saavutamiseks on kõigepealt vaja ülikooli sisse saada. Triloogia esimese osa teine pool räägibki peamiselt noore Kvothe seiklustest ülikoolis. Kuidas ta loomulikule andekusele tuginedes on küll akadeemiliselt edukas, aga kuidas ta ka kiiresti leiab oma esimesed võimsad vaenlased ning head sõbrad.

Tuleb tunnistada, et tema ülikoolitegemised minu jaoks oligi põnevam osa – praegu, mitu aastat peale esimese osa lugemist, on mul see osa paremini meeles kui ülikoolile eelnenu. Ega ka muule osale sellest raamatust ei oska midagi ette heita. Kokku võttes paistab silma raamatu lihvitus – detaile ja kontseptsioone on ohtralt, kuid ükski ei tundu lihtsalt niisama värviks olevat sisse visatud. Kõik sulanduvad kuidagi keerukatesse süžeelõngadesse, mille lahendustest ei saa me aga esimeses osas isegi mitte eriti selgeid vihjeid. Vastupidi – pigem saame veel lõpu eel aimu et kõige selle all, mida me arvasime olevat esimesest osast teada saanud, loksuvad veel suuremad saladused ja segasemad motivatsioonid. Esimene osa oma kopsakusele vaatamata on kõigest huvitav sissejuhatus järgnevale.

Thriller 4
Action 4
Romantika 1
Seks 0
Maagia 3

Kuna ilmselt on arvestatav hulk selle blogi lugejaid kah Tuule Nime lugenud, siis mind tõsiselt huvitaks mis teie asjast arvate - seega palun julgesti kommenteerida.

Lähipäevil kirjutan ka triloogia teisest osast Wise Man's Fear.