Targa mehe hirm

SPOILER:
Wise Man’s Fear jätkub (nagu eeldada võiski) sealt kus Name of The Wind lõppes – Kvothe on ülikoolis, üritab õppemaksuks ja äraelamiseks raha kokku kraapida, õppetöös edeneda, vaenlastega toime tulla, sõpradega hängida, pilli mängida, tüdrukuid (st ühte konkreetset – Denna’t) taga ajada jne. Sellises rütmis toimub tegevus uues raamatus oma paar- kolmsada lehekülge (kokku on seda raamatut aga 995 lk!). Tema madinad Ambrose’ga (üks üsna tüütu, kuid kahjuks rikas ja leidlik ülikuvõsu) saavutavad aga sellise mõõtme, et tal tuleb mõneks ajaks „akadeemiline puhkus“ võtta, et lasta asjadel ülikoolis veidi rahuneda. Teed viivad ta maa teise otsa, ühe kohaliku üliku õukonda. Ülejäänud raamat kirjeldabki kuidas ta nagu kummipall ühest seiklusest teise põrkab – päästab ülikut kavala mürgitaja käest, seikleb palgasõduritega metsas bandiite taga ajades, veedab teadmata aja ühe haldjadaamiga „elukogemusi“ saades, õpib salajasi võitluskunste omaettehoidva sõdalasrahva juures, päästab noori neide moosekantideks maskeerunud teeröövlite käest jne. Raamatu lõpulehekülgedel jõuab ta ülikooli tagasi veidi jõukamana ja palju kogenumana. Enam pole ta maagias veidi annet omav ebakindel noor muusik, vaid paljulubava kogemustepagasiga enesekindel noor mees, kes on ühteviisi osav nii pilliga, mõõgaga kui ka noorte naiste seltskonnas. Seega lava on valmis seatud järgmise osa jaoks.

Kui ma esimese osa kohta kokkuvõtteks kirjutasin et tegu on sissejuhatusega, siis teine osa on loo arendus – algas kuskilt pooliku loo pealt, arendas seda edasi, vahepeal toimus rida juhtumisi oma pisikeste lahendustega, aga „pika“ loo osas lahendustele lähemale justkui ei jõudnud. Kohati on tunne nagu mehhiko seebikas – ega keegi ju ei usu et kui Juanita Carlosega 358ndas osas abiellub, siis see ongi loo lõpp ja edasi tuleb „õnnelikult elu lõpuni“? Kogu aeg lisandub küll justkui uusi kilde mosaiiki, samas selgub et see mosaiik on ikkagi suurem kui mistahes eelneval hetkel arvasid, seega lahendust ei paista ikka veel.

Mis aga ei tähenda et see raamat mingiski mõttes halb oleks – kui välja jätta ehk ta kogukus, näiteks selili voodis on teda ikka raske lugeda, peab kuskile toetama. Selle raamatu oleks vabalt saanud ka ilma eriliste raskusteta näiteks neljaks omaette osaks jagada – igaüks parajalt kergekaaluline 250 lk, igaühes oma pisike lugu oma pisikese lahendusega, mis samas ka suurt lugu osast osasse veidi edasi arendab. Ka praeguses ühes raamatus on need lood (ülikoolis, üliku juures, bandiitidega jne) suht selgepiiriliste alguste ja lõppudega ning seetõttu lihtsalt köidetesse jagatavad. Kuna Eestis esimene osa lahutati mitmesse köitesse, võibolla siis minnakse sama teed ka teise osaga?

Sarnaselt esimese osaga on kogu lugu suht hästi lihvitud, süzeeliinid kenasti paigas, tegelaste (tegelikkuses küll peategelase, kes on ainsana pidevalt „kaadris“) areng on enamvähem (uskudes ta kaugeltki üle keskmise head õppimisvõimet) loogiline. Ainus pisike miinus on mõned raskesti usutavad/mõistetavad aspektid ajaliinis – kas ikka on võimalik 2 kuuga mingilgi tasemel mingit võitluskunsti õppida, olgu õpilane kuitahes võimekas? Ja kas peale bandiitide edukat mahanottimist on ikka reaalne, et salga juht (meie kangelane) saadab oma mehed tööandja juurde tagasi, ise aga koos tööandjale kuuluva ja tagastamist ootava rahalaekaga läheb veel teadmata ajaks kuskile ilma mööda hulkuma, ilma et hiljem keegi sellest mingit probleemi teeks? Ja uskumatu kokkusattumusena tundub ka see, et teadmata aja (hinnanguliselt aasta) haldjamaailmas veetmise järel, satub Kvothe oma maailma tagasi kohalikus ajas juhuslikult just 3 päeva hiljem (nagu ta ise eelnevalt oli lubanud) täpselt õigel hetkel dramaatilise sisenemise tarbeks kui ta kaaslased pungil kõrtsus publikule ta kadumisest räägivad...

Huvitav aspekt on ka see, et üks osa loost – nimelt juhtumised kui Kvothe ülikoolist maa teise otsa üliku juurde rändab ja kuhu sisse mahuvad piraatide rünnak, laevahukk, imelised pääsemised jne – kirjeldatakse umbes kolme reaga? St antud loos jutuvestja Kote ei pidanud seda osa jutust piisavalt märkimisväärseks, et seda Kroonikule edasi jutustada, tema (lühikesest) pealekäimisest hoolimata. Kui üritada kulisside taha piiluda, siis ehk oli lugu hoopis selles, et raamat oli kirjastamiseks liiga rammus ning oli vaja sadakond lehte välja visata – ning läbivalt kogu sisu vaevarikka kärpimise asemel toodi ohvriks mingi osa loost kust ei läinud pikemat süžeed oluliselt mõjutavaid niidikesi?

Kokkuvõttes olen raamatuga rahul. Loodetavasti ei pea kolmandat osa 4 aastat ootama... Aga selles osas pole ma seni ühtegi kinnitavat ega ümber lükkavat infokildu veel leidnud.