Vaatasin eile ära. Mulle ei meeldinud. Sain üsna kähku aru, mis mind põhiliselt häiris ja loo minu jaoks ebausutavaks ja vähehaaravaks muutis - maagiaga oli üle pakutud. Tuli meelde tsitaat George R. R. Martini 15.07 Postimees Online'is avaldatud intervjuust: "Mul on alati olnud tunne, et liiga palju maagiat tapab fantaasia ära. Maagiaga peab väga ettevaatlikult ringi käima. «Jää ja tule» raamatuid kirjutades lugesin uuesti J. R. R. Tolkieni. Gandalf on küll võlur, aga kui mäekollid ründavad, siis tõmbab ta välja mõõga ja võitleb teiste kõrval, mitte ei loobi kamraadide selja taga loitsusid. Võlukunst peab olema eriline ja ebatavaline."
Näiteks oli minu jaoks palju mõjuvam see, kuidas Snape'i verine keha aeglaselt mööda klaasseina alla vajus, kui see, kuidas Voldemort peeneks pudiks lagunes ja tuulega õhku lendas - ja selleks polnud mingit vajadust, raamatus oli Voldemortil surnukeha nagu igal teisel inimesel. Ja miks ei võinud mao Nagini pea pärast otsastlõikamist toreda lötsatuse saatel vastu maad lennata, selle asemel, et koos kehaga musta suitsuna hajuda? Ja ka täitsa pisiasjad - miks ei võinud Harry Surnuteäratamise kivi lihtsalt näppudega niigi võluväel avanenud kitu seest välja urgitseda, vaid see pidi maagiliselt Harry peo peale heljuma? Miks ei võinud Harry mõttesõela hammaste ragisedes laua peale tassida, miks pidi see maagilise frisbee-taoliselt kohale hõljuma? No täitsa naeruväärseks läks asi.
Teiseks oli natuke liiga palju kogu seda mürinat ja kivisadu, nii et lõpuks nägid hunnikutes kukkuvad kivid välja lihtsalt nagu plastikust dekoratsioonid. Kui koleda mürtsu saatel oleks langenud paar hirmsat kivikolakat, oleks palju usutavam olnud.
Näitlejatele kuigipalju dialoogiaega ei antud, nii et ka sealt ei tulnud midagi, millele kaasa elada ja sisse süübida. Parimaks kohaks oli minu meelest Hermione nutune piiksatus: "Ma tulen kaasa!", kui Harry teatas, et läheb nüüd metsa tapale. Hästi välja mängitud ja loomulik reaktsioon minu jaoks. Selliseid kohti võinuks aga palju rohkem olla. Snape'i-liin meeldis mulle ka päris hästi, head ilmed olid tegelasel.
Veel paar asja, mis mind häirisid - peategelaste humoorikad märkused, kui nende poolt pandud loitsust uimane härjapõlvlane draakoni tuleroaks langeb. McConagalli käsklus viia kõik Slytherinlased vangikoobastesse, selle asemel, et igale indiviidile valikuvõimalust anda - kas Voldemorti vastu võidelda või ära koju minna. Ja miks olid Harry vanemad sellised keskaelised, kui nad juba siis surma said, kui Harry vaid 1-aastane? Ma oleks arvanud, et nad on maksimum 25 kanti.
Oeh. Palju viugumist tuli kokku. Filmi kiituseks võib aga öelda, et see meeldis hästi minu elukaaslasele, kes ühtki raamatut pole lugenud ja ka kõiki filme pole vaadanud. Nii et äkki siis oli lihtsalt selline poistekas.
Tuleb Pihlaga nõustuda kõigis punktides. Tal jäi veel mainimata Bellatrix, kes samuti puff! tolmuks lendas.
VastaKustutaHarry vanemate osas oli minul meeles, et nad surid 21-aastastena, kontrollisin nüüd raamatust järele ka, hauakivil oli 1960-1981. Nii et need keskealised tegelased ei sobinud kohe üldse.
Ja Luna paaripanek Neville'iga? Miks see vajalik oli?
Leedripuust võlukepi pooleksmurdmine oli muidugi elegantne lahendus, ma imestan, miks Harry raamatus selle peale ei tulnud vaid kepi uuesti Dumbeldore'i hauda mattis ja selle võlujõu murdmiseks oma loomuliku surma peale lootma jäi.
Heade poolel tundus pahadega võrreldes kole vähe võitlejaid olema, pahadel oli ikka korralik armee, headel aga käputäis koolilapsi.
Kõige rohkem häiris mind mao tagaajamine mööda lossi. Miks ei oleks Neville võinud innustava kõne pidamise asemel (mida kõik pahad lugupidavas vaikuses kuulasid) maol sealsamas väljakul pea maha lüüa nagu raamatus? Ja Harry pidi ka veel Voldemortiga lossis maadlusvõtteis kasutama. Kas muidu jäi action-it väheks? Teinud siis kümme minutit lühema filmi. No ei andnud midagi juurde.
Ja 3D ei andnud ka midagi juurde, ainult need prillid on ebamugavad.
Aga muidu oli tore kinos käia :)