Eelmisel aastal ilmus eesti keeles Deemonite triloogia esimene raamat "Maalingutega mees", autoriks ameeriklane Peter V. Brett. Tänaseks on Lauri Saaber tõlkinud ka triloogia teise osa "Kõrbeoda".
Rõõmustada võivad eelkõige need, kes armastavad lugeda "telliseid", sest I osa on 519 lk ja II osa 680 lk paks. Nii et kulub nii mõnigi magamata öö, sest lugu on huvitav ja originaalne ning raamatut käest ära panna raske.
Aga sisust. Raamatu tegevus toimub maailmas, kus öö saabudes ilmuvad Maapõuest deemonid, kes nagu arvata võibki, on paha-pahad. Nad tapavad kõik, kes nende teele satuvad ning ainus võimalus pääsemiseks on jääda kaitsvate loitsuringide taha (või vähemalt nii esialgu tundub). Loo fookuses on kolm nukra saatusega last Arlen, Leesha ja Rojer, kellest täiskasvanuna saavad sõdalane, taimetundja ja muusik ning nende oskused (talent?) võimaldavad neil deemonitele vastu astuda ja inimkond päästa. Iseküsimuseks jääb, kas inimkond üldse tahtis pääseda? Olid nad pääsemise ära teeninud? Liiga paljud olid võitlusvaimu kaotanud ja rahuldusid enda peitmisega loitsumärkide taha.
Deemonid on P.V.Bretti arusaama kohaselt võluolendid, pealtnäha surematud ega sarnane milleski inimestega. Puudeemon nt on keskmise inimese kasvu, pahkliku ja puukoort meenutava nahaga, mis on sitkete sooniliste lihaste ümber pingul. Ta on sarvilise pea ja teravate hammastega.
Liivadeemoni tapmine loitsumärkideta odaga polnud lihtne, kuid oli siiski võimalik. Nende väikesed laugudeta silmad, mida enamasti kaitses otsaesise luine serv, läksid pulka (muideks seda "silmade pulka minemise" väljendit kasutati õige mitmel korral ja minu jaoks oli see väga uudne sõnakasutus, olen pigem kuulnud silmade punnitamisest või jõllitamisest), kui nad ohvrile kallale hüppasid. Täpne torge sellesse ainsasse haavatavasse kohta võis sügavale ajju tungides eluka silmapilk tappa. Aga deemonite haavad paranesid imetabase kiirusega ning kui torge pole täpne või ei tungi küllalt sügavale, ajab see peletise üksnes rohkem raevu.
Millegipärast tuli selliseid veriseid stseene lugedes tahtmatult silme ette G.R.R.Martini "Troonide mängu" lugu. Siiski mõjub "Maalingutega mees" värskelt ja tunnet, et midagi sellist olen ma juba kusagilt lugenud, ei teki.
Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 5. Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 3
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4
kamoon, huumorit oli ikka, kasvõi see Jardiri ja abikaasa omavaheline nahistamine...
VastaKustutaNo mo arust oli huumorit ikka vähevõitu - Jardiri ja tema abikaasa omavaheline nahistamine oli II osas. Aga võib ka olla, et ma ei saanud lihtsalt naljale pihta.
VastaKustutadear lord, minu aps ja möödamõtlemine.
VastaKustutapiinlik.
Ma olin nii kannatamatu et lugesin selle kunagi ingliskeelsena juba ära. Kahtlemata oli tegu väga omanäolise ja hea raamatuga. Algus oli küll suht masekas (ma pole eriline horror-zanri fänn) mistõttu raamat mul peale paarikümne lehe lugemist mõnda aega öökapil "laagerdus". Aga sealt edasi läks asi aina paremaks ja need pidevad tapatalgud vajusid justkui veidi tahaplaanile (ja inimtegelased polnud ka enam nii abitud).
VastaKustutaTore et see raamat tõlimiseks valiti :)
Alustasin ka raamatuga (väga haarav senini). Minu jaoks on ka veidi häiriv, et esimese paarikümne lehekülje jooksul läksid noorel Arlenil silmad umbes viis korda pulka, ja tagatipuks tema onul ka, pärast enda ülespoomist. Mina sellise väljendi kasutamist varem kuulnud pole, aga ÕS 2006 ütleb, et täitsa olemas: "Ajas silmad pulka pähe (suureks), silmad on pulkas, vaatab pulkas silmi(l)." Mida kõike teada ei saa, kui talvel ei maga.
VastaKustutaLõpetasin ja jäin rahule. Süžee oli originaalne ja haarav. Heidaksin aga raamatule ette teavat hõredust või detailivähesust. Luud olid tugevad, aga liha jäi veidi lahjaks. Näiteks tegelaste hingeelust ma sotti ei saanudki, hoolimata sellest, et olin tunnistajaks nende karaktereid kujundanud lapsepõlvetraumadele. Ei saanud aru, miks Arlen jäi metsikusse loodusesse üksinda kolle küttima, mitte ei tõtanud oma avastusi oma sõpradega jagama. See, et tema isa möku oli, nüüd küll kogu ülejäänud (põhjapoolse) elanikkonna kohta sama arvamuse kujundamist ei õigustanud. Tabasin end mõttelt, et Robin Hobb oleks selle süžee peale nii uhke loo kirjutanud, et kohe oleks.
VastaKustutaTäitsa lõpp, hakkasin ka just seda raamatut eesti keeles lugema (kusjuures, päris imelik on vahelduseks eesti keeles midagi lugeda, viimasel ajal on muudkui ingliskeelsed raamatud ees olnud) ja kohe hakkas ka häirima see "silmad pulkas" teema - tõesti 3 lk järjest igal leheküljel vähemalt korra see väljend sees... :D
VastaKustutaAga lisaks tekkis kohe ka paralleel Jordani "Wheel of Time" esimese raamatuga - mingi kolkakülake, kuhu saabub kaugelt sõnumitooja, kellega on kaasas laulik, seljas värvilistest lappidest kokkupandud mantel, ja žongleerib ka veel... :P
Lõpetasin ka hiljuti "Maalingutega mehe" ja "Kõrbeoda". Jäin lugemiselamusega sarnaselt eelkõnelejatele täitsa rahule, oli põnev ja omanäoline (ja unetunde rööviv).
VastaKustutaPäris kole oli küll kohati, aga üle elatav, kuna endiselt oli tahtmine teada, mis edasi saab.
Mulle meeldis millegipärast esimene osa isegi rohkem kui teine. "Kõrbeoda" alguses räägiti hirmus pikalt Jardirist ja kõrberahva elu-olust, mingi hetk hakkas see päris närvidele käima - tundus, et autor üritab iga hinna eest Jardirit kah lugejale sümpaatseks kirjutada, aga no mina ei suutnud teda küll endale meeldima panna... Võib-olla kõige rohkem häiris mind võib-olla tema fatalism - tundus, et ta isegi ei püüa midagi paremaks teha, isegi kui talle ei meeldi sündmuste käik, ühesõnaga allaheitlik. Lõpu poole käitus ta küll paremini, aga tundus, et see oli peamiselt selleks, et Leeshale meeldida. Aga no eks näe, mis kolmandas osas saab - mina hoian igatahes pöialt Arlenile. :)
Oma kodulehel (http://www.petervbrett.com/news/) märgib P.V.Brett järgmist:
VastaKustuta"Estonia also has their own translation of The Painted Man. The title is Maalingutega Mees. It translates as “The Paintings of Man”, which I think is close enough.
The cover has a nice ominous feeling to it." Nii et Toomas Nikluse kaanekujundus on taas äramärkimist leidnud. Olgu siinkohal meeldetuletuseks öeldud, et ka G.R.R.Martin on T. Nikluse tööd "Fevre´i unelma" kujundamisel väga kiitnud (vt lähemalt http://grrm.livejournal.com/134744.html).