Elantris

Tänu Jordani "Ajaratta" sarja lõpuosadele jäi mulle meelde nimi Brandon Sanderson (ta valiti pärast Jordani surma sarja lõpuni kirjutama) ja nüüd lõpetasin ka esimese puhtalt tema kirjutatud raamatu. Tegemist on Sandersoni debüütromaaniga "Elantris" ja võin juba etteruttavalt öelda, et jäin lugemiselamusega igati rahule.

Vahelduseks ei ole see raamat sarja esimene osa, vaid eraldi lõpetatud lugu (tõsi küll, tuvastasin netist, et autor kavatseb võib-olla kirjutada järje, aga vähemalt algselt see vist nii plaanitud ei olnud). Sündmused leiavad aset väljamõeldud maailmas - klassikaline, kuningapoegade ja maagiaga. Lugu keerleb ümber Elantrise linna, mis varasemalt oli Areloni riigi pealinn, kus elasid jumalasarnased inimesed, kes olid lisaks muudele erilistele omadustele osavad võlurid (võlukunst toimib selles maailmas ruunide joonistamise abil, raamatule on muide lisatud põhjalik ruunisõnastik). Kümme aastat tagasi aga toimus maavärin ja Elantrist tabas needus - linn hakkas lagunema ning linnaelanikud muutusid sisuliselt elavateks surnuteks, kaotades muuhulgas võluvõime. Toimus ülestõus, Elantrise ümbruses elavad tavainimesed tapsid suurema osa varem jumaldatud elantrislastest, sulgesid linna ja riigipöörde tulemusena tõusis võimule kaupmees Iadon, kes jagas varasemalt võrdsuses elanud inimesed aadliks ja lihtrahvaks, kusjuures seisus ühiskonnas sõltub rikkusest. Ahjaa, elantrislaseks võis juba enne ootamatult saada suvaline linna ümbruse elanik ja sama jätkus ka nüüd, aga kui enne oli tegemist pigem õnnistusega, siis nüüd kohutava needusega.

Loo peategelased on Raoden (Iadoni poeg, kroonprints), Sarene (naaberkuningriigist pärit printsess, kes suundub Areloni, et abielluda poliitilistel põhjustel Raodeniga) ja Hrathen (teisest naaberriigist tulnud munk-preester, kellele on antud ülesandeks pöörata Areloni rahvas oma usku). Raodeni tabab aga vahetult enne Sarene saabumist Elantrise needus, mistõttu ta suletakse linna müüride vahele ja rahvale (sh Sarenele) jäetakse mulje, et prints on ootamatult surnud. Kihluslepingu järgi loetakse nad aga ka osapoole surma korral abiellunuks, mistõttu Sarene peab lesena Areloni jääma ja sukeldub sealsetesse poliitilistesse intriigidesse.

Raamatu aluseks olevad ideed on minu arvates originaalsed ja ka teostus igati hea. Hoolimata sellest, et loo lõpp oli võrdlemisi etteaimatav, suutis autor teel selles suunas teha mitu ootamatut pööret, hoida põnevust ja panna lugeja tegelastele kaasa elama - isegi Hrathenile, kes esialgu tundus üdini halb. Soovitan lugeda!

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 4
Romantikat: 2
Intriigi: 4
Actionit: 2
Filosoofiat: 2

Neil Gaimani Ameerika jumalad

Inglise päritolu USA-immigrant Gaiman on ette võtnud ameeriklaste hingeelu lahkamise mammutteoses "American Gods". Mammut nii sisu kui mahu poolest. Aga sellest edaspidi, kõigepealt väike sisututvustus.
Peategelaseks on äsja vanglast vabanenud kapp Shadow. Lapsena oli ta väike ja luges raamatuid, aga siis ühel suvel kasvas kapiks ja avastas, et kapi elu on palju lihtsam. Vabanemisjärgne elu ei lähe paraku kurva sündmuse tõttu perekonnas tema ootuste ja plaanide kohaselt ja nii asub ta tööle salapärast härra Kolmapäeva turvamehe-autojuhi-abilisena. Peagi selgub, et härra Kolmapäev ning kõik temaga kohtuvad isikud on ühed kahtlased ja müstilised tegelased. Tegemist on läbi aastatuhandete ameerikasse saabunud inimeste kaasa toodud jumalate, vaimude, härjapõlvalste, haldjate ja muude sarnastega. Paraku on härjapõlvalste ja vanade jumalate aeg otsa saamas, kuna keegi ei mäleta ega usu neid enam. Selle asemel laiutavad USAs sellised noored nolgid nagu arvutivõrgu jumal, kiirteede jumal, supermarketite jumal, televisiooni jumal ja muu taoline praht, kellele inimesed tohutult aega ja energiat ohverdavad. Vanad jumalad otsustavad härra Kolmapäeva eestvedamisel koonduda viimaseks vägevaks lahinguks, mis peab selgitama, kes lõplikult peale jääb. Kui tulebki maailmast lahkuda, siis parem pauguga kui vaikse hääbumisega,
Raamatu põhielemendid on niisiis mütoloogia ja ameerikalik elulaad ja ameeriklased.
Minule raamat ei meeldinud. Kardetavasti jäid minu teadmised maailmamütoloogiast ja -usundeist ja USA-st liialt napiks, et kõiki nüansse mõista. Mõnusamad olid raamatu need osad, kus Shadow Ameerika väikeasulais ringi seikles ja kaasmaalastega suhtles. Ette tuli mitmeid väga muhedaid karaktereid (muuhulgas meeldis mulle zombi-Laura). Seevastu väga igavad olid need osad, kus Shadow läbis vaimurännakuid mingites müütilistes maailmades ning suhtles vaimude ja jumalustega. Ja tohutupikad kirjeldused mingite autori meelest põnevate paikade kohta (nt House on the rocks). Reaalelus jumalatega suhtlemine oli märksa lõbusam, näiteks kabepartii slaavi jumaluse Chernobogiga, kes pani ette põnevuse tõstmiseks sellise panuse, et kui Shadow kaotab, võib Chernobog tal vasaraga pea lõhki lüüa. No et nagu vanadel headel aegadel ikka tehtud sai. Lisab kabele vürtsi küll, või mis. Raamat oli 640 lehekülge pikk. On meeles, sest vaatasin palju kordi, palju ma veel lugeda punnitama pean. Eessõnast aga selgus, et tegemist ongi auhinnatud romaani laiendatud ja autori eelistatud tekstiga. Seega olid toimetajad-kirjastajad minu hinnanguga nõustudes raamatut esialgses väljaandes kõvasti nudinud. Seega soovitaksingi huvilistel pigem katsetada seda lühemat versiooni. Raamatu tugevaks küljeks olid veel lühijutud immigrantide ja jumalate saabumisest, mis suure jutustuse vahele olid põimitud ja mis olid päris nauditavad. Paraku raamatu teises pooles neid enam kuigivõrd ei leidunud, ainult see aeglane ja raskepärane põhilugu tammus vaikselt edasi.
Kokkuvõttes hindaksin raamatut hindega 3 miinus. Sisuproportsioonid: Maagiat 5; Romantikat 3; Actionit 4; Huumorit 2.

Fevre'i unelm

Hmm, taaskord sattusin ma vampiiriraamatu otsa, kuid sedakorda oli tegemist raamatuga, mida ma nautisin, armastasin ja kahel käel oma lapselegi lugemiseks soovitan. Ja taaskord oli raamatu taga olev tutvustav tekst selline, mille peale ma seda raamatut ehk kätte poleks võtnud, kui autor poleks nii intrigeerivalt hea ning sõber ka soovitanud poleks. Ma siis kirjutan uue tutvustava teksti, omast vaatenurgast:

Abner Marsh on poisikesest peale jõgedel elanud ja töötanud. Pole ametit, mida ta jõelaevanduses pidanud poleks, kuni viimaks tõusis kapteni tasemeni, ostis omale laeva, töötas selle üles ning tollele esimesele isiklikule aurikule järgnes teine ja kolmaski. Abner Marsh ei olnud loll mees. Oma viiekümne või enama ülekiloga liikus ta mõnevõrra aeglaselt ning see aeglus oli ideaalses kooskõlas tema mõtete liikumise kiirusega. Ometi polnud aeglus iial takistanud tal jõudmast sinna kuhu vaja või mõtlemast välja asju, mis on olulised. Aasta enne raamatu põhitegevuse algust omas ta firmat, millele kuulus 6 uhket aurikut. Ettevõte teenis korralikult, kuid siis plahvatas ühel aurikul katel ning see põles jõel veeni maha ning neli aurikut sõi kevadine rüsijää jättes uhke ja ausa Abner Marshi pelgalt ühe väikese ja vanaldase aurikuga firma omanikuks.

Ja sel hetkel ilmubki tema ellu Joshua York, kes hoolimata oma kahvatust nahast ja kõheldasest olekust on kordades tugevam kui suur ja punaka jumega kapsten Marsh. Kummaline mees, kes suhtleb temaga vaid pimeduses pakub veidrat lepingut soovides osta pool Abneri firmast hinnaga, mida see oleks ehk vaevu väärt olnud hetkel, kui ettevõttes tegutses kuus toretsevat jõeaurikut. Lisaks lubas York panna alla raha, et kapsten Marsh saaks ehitada endale täpselt nii uhke ja kiire jõelaeva nagu mees iial unistanud oli. Ainsaks tingimuseks, et York on tollel laeval nimetuse poolest kapten ning Marsh vaid teine kapten, kuigi kogu kaptenitöö jääks siiski Marshi õlgadele. York ise soovib vaid õigust öelda, kus peatuda pikemalt ning vahest ehk ka kuhu minna ning kui ta toob oma sõpru laevale, siis leitakse neile küsimusi esitamata kajutid ning suhtutakse neisse kui igasse teise külalisse. Ahjaa! Kõige olulisem - kui Marsh peaks hakkama küsimusi esitama, siis oleks York sunnitud hakkama talle valetama. Senikaua on kõik hästi...

Klassikalises vampiirikäsitluses jääb alati õhku küsimus: kust tuli esimene vampiir? Küllap on seda küsimust mõlgutanud ka Martin oma raamatu kirjutamise eel ning lahendus on lihtne: on lihtsalt kahte liiki inimese sarnaseid tegelasi - ühed ülipikaealised ööelanikud, kel aegajalt (umbes korra kuus) tekib vastupandamatu janu inimvere järele. Nii on nad aluseks nii legendidele vampiiridest (inimese sarnased, põlevad päikese käes ja joovad inimverd), libahuntide legendide taustaks (janu liigub üsna analoogiliselt kuutsüklitega ning aegajalt nad tõesti rebivad toore jõuga ohvri ribadeks - kui janu liiga teravaks osutub) aga ka legendidele nõidadest (hüpnotiseeriv pilk, oskus kõike ja kõiki ümber sõrme mässida)... Nad on lihtsalt teine liik... (Samas tuleb tunnistada, et ka Martini käsitluses on lünki, kuid neid ma siin lahkama ei hakka - spoiliks liiga palju)

Täpselt kaks korda olin ma selles raamatus hambaid krigistamas - grrm... - kui Martin kirjutas paari leheküljega tegelase armsaks ja siis... Noh, siis tegi seda, mida ta oma palju hilisemas, Troonide Mängu sarjas korduvalt teeb - tappis tegelase suhteliselt avatud ja avameelsete kirjelduste saatel. Ometi oli kogu raamatu õhustik positiivne ja lootusi täis, ehk isegi pisut naivistlik. Ma ei tea, kui paljud teist on lugenud Erik Remarki (just nii kirjutas ta oma nime oma esimesele raamatule) "Unistuste tuba". Ka seal oli naivism ja hellus sellises kombinatsioonis, mida Remarque hiljem iial ei kasutanud. Vabandust, Remarque'i hilisemaid teoseid lugedes ei oskaks iial aimata, et ta kunagi midagi nii helesinist on kirjutanud. Sellest johtuvalt ma ka guugeldasin - jap, Fevre'i Unelm on Martini kolmas raamat (ta oli siis sama noor kui mina praegu).

Ja siiski pole tegemist ülemäära maheda looga. Martini kirjeldused on ehedad ja head juba tema nooruses ning kapten Marshi sõnavara on pehmelt öeldes jumalavallatu, kuid igati sobiv ühele ülekaalulisele elupõlisele laevnikule. Ja kui ma ka alguses ütlesin, et ma siiralt ja sügavalt soovitan seda raamatut oma lapsele, siis olgem ausad - ta on ka ainus 11-aastane, kellele ma seda soovitada julgen. Täiskasvanutele jään 24-7 soovitama (eriti vampiirisõltlastele - üks armas ja südamlik lugu, milles pole armastusest haisugi (kuigi samas on see ainus motivaator lahenduse leidmiseks ja täpselt korra ühe lausega mainitud) ning suhtumine on eluterve ja alalhoidlik).

Kusagil Lennata

Vat nüüd ma seisan portsu ees. Ma asusin kirjutama arvamust raamatu kohta, mille kõrval ka minu kõige kaunikõlalisem ja sügavam mõte kahvatub kustuvaks tuhaks. Just sellise emotsiooni sain ma Charles de Linti raamatust "Kusagil lennata". Kes otsib kiiret lugemist, peaks vist otsima kusagilt mujalt. loo esimesed 150-200 lehekülge liikusid rahulikult ja omasoodu. Iga uus peatükk tegeles taas uute tegelaste sissetoomisega ning minu kärsitu hing ihkas juba ammuilma infot nende kahe tegelase tegemistest, kes esimestel lehekülgedel kakelungi jäid ja seejärel imeliselt päästeti - minu tilluke aju tituleeris nad "peategelasteks" veel enne kui raamatu sisu avanema hakkas.

Igatahes on Hank tüüp, kes ametivõimudega eriti asju ei ajaks - õigupoolest on ta paberite järgi surnud, elab vanal kalmistul ja sõidab piraattaksoga, transportides sellega ööpimeduse varjus nii mafia raha kui palgamõrtsukaid. Tema elu paistab täiesti paigas olevat kuni hetkeni, mil ta otsustab peatada takso ja minna vahele kaklusele, kus mingi eriti jõhkra näoga kant üritab kenalt (ja ilmselgelt viisakatest rajoonidest pärit) naisterahvalt jõuga fotokotti haarata. Üllatus-üllatus, kant on veelgi tugevam kui ta välja paistab ja lisaks ka automaadiga relvastatud ning surm nii Hankile kui tollele võõrale naisele on samahästi kui asfaldisse sulatatud kuni... kuni ilmuvad kaks veidrat tüdrukut, teevad kandile tuupi, tapavad tolle ära ning parandavad pelgalt oma süljega haava puudutades Hanki õlal pesitseva värske kuulihaava... Ja siis läheb lugu lahti...

Ehk urban-fantasy, mis kiigub müütide ja reaalsuse vahel, püüab mõista ja mõtestada usku ning uskumatust, mis meid igapäevaselt saadab. Miks me ei näe asju, mis asuvad nina ees. Kas siis nii võimatu on uskuda imedesse? Ja mis see ime või maagia üldse oleks? Lugu corbae- ja Canis'de mütoloogia peale. On lindinimesed ja loominimesed ja... ja käod (kes on pahad). Ja nonde ürgsete "esimeste inimeste" vahel on igavikuline sõda, millesse tõmmatakse ka inimesed. On sõbrad, kes näevad välja nagu kaksikud ning kaksikud, kellest üks ei ole sündinud (kuid siiski "on"). On tunnistaja, kelle leidmiseks antud kirjelduse järgi tuleb otsida tätoveeritud dildoga meest. On maagia ja müstika, kuid neid on mõõdukalt ning need ei pruugi alati olla just südant soojendavad.

Jah, ka mina kirjutasin siia just Hanki ja Lily loo alguse, justkui oleksid nemad peategelased tolles loos, mis kulgeb läbi 600 lehekülje oma õnneliku lõpu poole. Eks nad olegi, kuid lisaks neile otsivad seda õnnelikku lõppu veel teisedki liinid ning leiavad? Oh jah, defineerige mulle palun õnnelik lõpp, siis ma tean vastata. Autori jaoks pole head ilma halvata ega halba ilma heata, kuid alati on lootus ja on võimalused. Küllap see mind raamatu külge köitiski - natuke sarnane mõttemaalim. Kõik tegelased, keda autor vaevub lahti kirjutama, omandavad tahes-tahtmata positiivse varjundi. Tema karmid ja julmad kalmistu elanikud on sisimas armsad ja soojad, hoiavad omasid ning, nagu Hank, peatuvad ka võõraste heaks (või päästavad maailma).

Omamoodi armsana tooksin ma esile ka kirjutamise stiili. Enamik raamatust on kirjutatud jutuvestja vaatenurgast - kõikide tegelaste mõtteid saab kiirelt ja selgelt edasi anda, mitte midagi ei jää lugeja eest peidetuks - sümpaatne ja kodune. Võimalik, et mõne jaoks on keeruline haarata teksti, kus vaatenurkade muutmine võib kohati olla eristatud vaid tillukese punktiga, kuid mulle see meeldib. Ma kirjutasin "enamik raamatust" ehk osa sellest on ka mina-vormis mõne tegelase silmade läbi liigutatuna. Muudatused on aga sedavõrd asjakohased, et ma lugedes ei pannud neid esimese hooga kõiki tähelegi. Alles hiljem lehitsedes ja lapates märkasin mõnda.

Ja lõpuks jääb lootus. Varjudega lootus, sest maailm ei ole enam endine, selle päästmisel on oma hind ning kogu maagia tollest ürgsest kurbusest ja valevast lootusest täitis mu meeli mitmeks päevaks. Nüüd polegi enam midagi muud jäänud peale minu lemmikuima tsitaadi, viimase lõigu sellest raamatust. Siit lõpeb lugu, et saaks alata uus (tuttavlik ja armas, kas pole):

Ja kui Cody lõkketule söed olid juba ammu tuhaks põlenud, tantsisid nad ikka veel.

Laini Taylor „Daughter of Smoke and Bone“

Kui vampiiridest, libahuntidest ja haldjatest on juba piisavalt kirjutatud, tuleb originaalsuse taotlemiseks kasutusele võtta uued tegelased (uute originaalsete seikluste väljamõtlemine oleks ju keerulisem). Selles raamatus siis inglid ja kimäärid. Olemas on kolm paralleeluniversumit: inglite oma, inimeste oma ja kimääride oma. Inglid on imekaunid ja suurte tiibadega. Kimäärid on kokku pandud erinevate loomade kehaosadest, mõnel on natuke inimese juppe ka. Mida rohkem inimese juppe, seda prestiižsem.

Inglid ja kimäärid on omavahel juba tuhat aastat sõdinud, inimeste maailmas valitseb rahu ja üldiselt inimesed üldse asjasse ei puutu. Erandiks on üks inimene – 17-aastane kunstikooli õpilane Karou. Teadmata päritoluga lapsukese on üles kasvatanud kolm kimääri poekeses, mille üks uks avaneb inimeste, teine kimääride maailma. Aeg-ajalt saadavad nad tüdruku erinevatesse maailma paikadesse ohtlikele missioonidele, mille eesmärgiks on tuua poodi… hambaid! Erinevate loomade hambaid, aga ka inimeste omi. Mida värskemad ja mida suurema kannatuse abil saadud, seda paremad.

Karou jaoks on kogu ta elu suur mõistatus. Kes ta on? Miks on ta peopesadel silmakujulised tätoveeringud? Mis äri aetakse poekeses, kus ta üles kasvas? Kuhu viib see teine poeuks, millele tal mitte kunagi läheneda ei lubata? Ja milleks, milleks ometi on kimääridel vaja kõiki neid hambaid?

Raamat ongi kirjutatud Karou vaatenurgast ja kuna tema millestki ööd ega mütsi ei tea, võtab meilgi pea terve raamat aega, et üldse aru saada, milles intriig seisneb. Raamatu lõpuks saame teada Karou päritolu ning meile on tutvustatud inglite ja kimääride vahelise igikestva sõja ajalugu. Nagu aru saada võib, on tegemist järjekordse sarja esimese osaga (mida mina raamatut lugema asudes ei teadnud, oodates kogu aeg, millal ometi lugu PIHTA hakkab).

Omalt poolt annan raamatule enam-vähem kiitva hinnangu. Vaimukat dialoogi oli omajagu, paralleelmaailmad olid peaaegu usutavalt tutvustatud, tegelaste käitumine oli loogiline (võib olla kohati isegi liiga etteaimatav). Vahetult peale raamatu lõppu oli mulje isegi veel parem, aga nüüd, nädal aega hiljem, oli mul raskusi meenutamisega, mis seal juhtus ja kes seal tegelased olid. Nii et sügavat muljet ilmselt ei jäänud.

Maagiat 4

Romantikat 5

Action’it 3

Huumorit 3