Inglid ja kimäärid on omavahel juba tuhat aastat sõdinud, inimeste maailmas valitseb rahu ja üldiselt inimesed üldse asjasse ei puutu. Erandiks on üks inimene – 17-aastane kunstikooli õpilane Karou. Teadmata päritoluga lapsukese on üles kasvatanud kolm kimääri poekeses, mille üks uks avaneb inimeste, teine kimääride maailma. Aeg-ajalt saadavad nad tüdruku erinevatesse maailma paikadesse ohtlikele missioonidele, mille eesmärgiks on tuua poodi… hambaid! Erinevate loomade hambaid, aga ka inimeste omi. Mida värskemad ja mida suurema kannatuse abil saadud, seda paremad.
Karou jaoks on kogu ta elu suur mõistatus. Kes ta on? Miks on ta peopesadel silmakujulised tätoveeringud? Mis äri aetakse poekeses, kus ta üles kasvas? Kuhu viib see teine poeuks, millele tal mitte kunagi läheneda ei lubata? Ja milleks, milleks ometi on kimääridel vaja kõiki neid hambaid?
Raamat ongi kirjutatud Karou vaatenurgast ja kuna tema millestki ööd ega mütsi ei tea, võtab meilgi pea terve raamat aega, et üldse aru saada, milles intriig seisneb. Raamatu lõpuks saame teada Karou päritolu ning meile on tutvustatud inglite ja kimääride vahelise igikestva sõja ajalugu. Nagu aru saada võib, on tegemist järjekordse sarja esimese osaga (mida mina raamatut lugema asudes ei teadnud, oodates kogu aeg, millal ometi lugu PIHTA hakkab).
Omalt poolt annan raamatule enam-vähem kiitva hinnangu. Vaimukat dialoogi oli omajagu, paralleelmaailmad olid peaaegu usutavalt tutvustatud, tegelaste käitumine oli loogiline (võib olla kohati isegi liiga etteaimatav). Vahetult peale raamatu lõppu oli mulje isegi veel parem, aga nüüd, nädal aega hiljem, oli mul raskusi meenutamisega, mis seal juhtus ja kes seal tegelased olid. Nii et sügavat muljet ilmselt ei jäänud.
Maagiat 4
Romantikat 5
Action’it 3
Huumorit 3
Sain kah selle loo loetud ja ei saa mitte kommenteerimata jätt.
VastaKustutaSee lugu algab nagu üks hea-väike-armas urban-fantasy lugu nii tihti ikka algab. On üks tegelane, – antud juhul on ta nimi Karou. Tal on sinised juuksed, mõned kummalised tätoveeringud, elab Prahas ja käib kunstikoolis. Tema joonistusplokk (hetkel nr. 92) on kaasõpilaste seas populaarne imetlusobjekt, osalt joonistuste kvaliteedi, osalt joonistustel kulgeva imepärase loo tõttu – seal on peategelasteks kimäärid (inimeste ja loomade osadest koosnevad fantaasiaolendid) kes elavad omaenda kummalist elu. Ta ise väidab järjekindlalt, et kõik joonistatu on tõsi, aga kuna ta teeb seda oma kummalise naeratuse saatel, siis kõik mõistavad ta tegelikku mõtet – eks kunstniku jaoks on tõde suurem kui tavainimesele. Karoule meeldib olla tavaline. Mida ta paraku ei ole. Häda on selles et Karou üles kasvatanud kasuisa vajab vahel ta teeneid, mis puhul ta peab korraks ära käima. Ja vahel on tal pärast seda ärakäimist ette näidata värske sinikas või poolparanenud kuulihaav. See osa raamatust on väga lahe, väga fantaasiarikas ja ülimalt nauditav lugemine. Maagia osa selles raamatus oli huvitav (hammaste kogumine, soovide täitumist võimaldav "raha", surnust üles ärkamine).
Siis, umbes poole raamatu peal, ilmub välja üks müstiline tegelane, kes esmakohtumisel üritab millegipärast Karoud tappa aga mingil põhjusel jätab tapmata. Ta näeb välja nagu ingel – st füüsiliselt igas mõttes täiuslik, lisaks veel leegitsevate tiibatega. Kohe esimesel kohtumisel tekib Karoul võõraga mingi kummaline side. Kas ma ütlesin et see võõras oli täiuslik? Ja seda täiuslikkust ja muud sellega kaasnevat (liblikad kõhus, puudutustega kaasnevad judinad, maagiliselt mõjuv külgetõmme, imelised silmad, täiuslik nägu, täiuslik... jne jne jne jne) kamalajura on selles raamatus vahepeal ikka palju. Liiga palju. Vähemalt juhul kui lugeja umbes 12-13 aastane tütarlaps ei ole. See pool raamatust balansseeribki (minu jaoks) läila romantilise fantaasia ja laheda urban-fantasy/epic-fantasy piiridel.
Järjelugu Days of Blood and Starlight peaks müüki jõudma juba 8. Novembril. Kokkuvõttes mulle vist meeldis, nii et tuleb öära tellida.
Minule raamat meeldis kohe väga. Meeldi Karou oma kunstnikuhingega, meeldisid Praha ja Maroko tegevuspaikadena inimmaailmas, meeldis Karou ja tema Praha-sõbranna Zuzana lõbus suhtlemisstiil, meeldis kimääridemaailm ja raamatu mitmekesisus - pool lugu toimus meile tuttavas inimmaailmas ja inimtüdruku Karoga, teine pool kimääride ilmas kimääritüdruk Madrigaliga. Erinevalt Indrekust meeldis mulle ka kõhuliblikate (või nagu Karou neid kutsus - Papilio Stomachus) osa. Ju siis oli parajasti selline meeleolu, et romantika läks täitsa peale. Ja tegelikult olid ka romantilised osad piisavalt humoorikate dialoogidega ja süngete sõjatoonidega maitsestatud. Pärast raamatu lõpetamist on tahtmine kohe otsast alata ja raamatu teises pooles saadud teadmiste valguses esimene pool üle lugeda. Loodan väga, et sarja teine osa jätkub samal tasemel ja endises mitmekesisuses kahe maailma vahel!
VastaKustutaSain läbi Karou seikluste teise raamatu, "Days of Blood and Starlight". Kui esimesele osale andsin ettevaatlikult kiitva hinnangu, siis teine osa meeldis kohe väga! Kadunud oli esimeses osas veidi magedaks jäänud urban-fantasy-teismeliste-intriigide liin, raamatu keskmeks oli sünge ja lootusetuna tunduv sõda kimääride ja inglite vahel.
VastaKustutaPõhiteemaks küsimus, millal aitab kuritegude eest kättemaksmisest ja kättemaksu eest kättemaksmisest? "We're fighting to kill. We're killing for vengeance. There is no future." Ka Karou ise laseb ennast julma Valge Hundi juhtimisel sellele allakäigutrepile juhtida. Kuidas katkestada see hukatuslik ahel?
Akiva, kes kättemaksu nimel on elanud 18 aastat ning maksab nüüd selle eest kibedat hinda, hakkab nägema lahendust. "Violence breeds violence. Mercy breeds mercy." Näeme, kuidas ta vähehaaval lõpetab võitlemise sõja nimel ning hakkab võitlema rahu nimel ning nakatab selle eesmärgiga ka teisi oma ümber.
Pöördelisi sündmusi on siin raamatus hulgem, romantikat aga üsna vähe. Ja see on minu meelest väga hea. Tihtipeale tundub sarjaraamatutes vägisi läbi iga raamatu pineglisena hoitud romanss võlts ja väheusutav. Tutvume paljude uute tegelastega, näeme maailma erinevate tegelaste silme läbi. Näiteks saame lähemalt tuttavaks erinevate kimäärirassidega. Kuna tempo on kiire ja seiklused kaasahaaravad, tekib vahepeal tahtmine väga kaugele kõrvale põiganud uuest süžeeliinist silmad üle libistada, aga seda ei tasu. Peagi haarab endasse ka see uus arendus.
Tooksin välja ka raamatu imeilusa kaanekujunduse. Ja pealkiri on ka hästi väljakukkunud, vahelduseks igasugustele "Chosen" ja "Bitten"-itele, mis kiiresti ununevad ja raamatu sisuga kuidagi ei seostu.
Ma arvan, et mul sai "Days of Blood and Starlight"-iga nüüd aasta parim raamat märtsikuus loetud. Kui aasta veel midagi ligilähedaseltki sama head toob, siis on küll juba uskumatult hästi läinud.
VastaKustutaKarou elu kõlab nagu sürr õudusunenägu: "You really want to know, what I'm up to, Zuzana? Here it is. I'm trapped in a sandcastle with dead monsters, forced to resurrect them one after the next, all while trying to avoid getting eaten." Raamatus on väga palju uskumatult süngeid stseene ja mõtteid, kõikvõimalikud sõjakoledused on kajastatud. Musta masendusse vajumisest päästavad aga tegelaste teravmeelsed dialoogid ja sisemonoloogid. Eelkõige hoolitsevad rõõmsama poole eest Zuzana ja Mik, kes meenutasid mulle Akiva ja Karou traagilise armastusloo kõrval klassikalise ooperi naljaarmastajapaari, umbes nagu Papageno ja Papagena. Aga muigamist oli palju muudegi tegelaste abil. Näiteks meeldis mulle väga inglite ülemlordi kurjale sõjakuulutusteatele naaberriigist saadetud viisakas vastus: "Thank you, but we must respectfully decline your overture, being more enjoyably occupied at present."
Aeg-ajalt veidi häiris autori pingehoidmisnipp, kus peatükk lõpetati umbes sõnadega "Ja siis sai Karou teada." ja seda, mida ta teada sai, saime meie teada alles mitu peatükki hiljem. Aga ei saa salata, et selline nipp töötas ja võimaldas endal lugejana aktiivselt pead murda, mis põnev pööre nüüd siis toimus. Vahel arvasin ära ka, näiteks Thiago ja Teniga raamatu lõpus juhtunu. Õnneks raamatu lõpus ühtki tegelast päris kaljuservalt alla rippuma ei jäetud, kuid uusi võimsaid väljakutseid ja uusi maid-maailmu paistab nende tulevikus küll. Neist siis juba sarja kolmadas osas, ei jõua ära oodata!
Avastasin hiljuti, et Laini Taylor on lisaks selle sarja põhiraamatutele kirjutanud ka väikese vahepala "Night of Cake & Puppets", mis kirjeldab Zuzana ja Mik'i esimest kohtingut. Soovitan väga lugeda, selline nunnu ja roosa (ja natuke maagiline) hea-tuju-tekitaja. :)
VastaKustutaMuide, kas keegi on juba jõudnud lugeda ka sarja kolmandat raamatut, "Dreams of Gods & Monsters", mis hiljuti ilmus?
Mul ka "Koogi ja nukkude öö" loetud, oli tõesti mõnus väike talvine romantikaamps.
VastaKustuta