Fevre'i unelm

Hmm, taaskord sattusin ma vampiiriraamatu otsa, kuid sedakorda oli tegemist raamatuga, mida ma nautisin, armastasin ja kahel käel oma lapselegi lugemiseks soovitan. Ja taaskord oli raamatu taga olev tutvustav tekst selline, mille peale ma seda raamatut ehk kätte poleks võtnud, kui autor poleks nii intrigeerivalt hea ning sõber ka soovitanud poleks. Ma siis kirjutan uue tutvustava teksti, omast vaatenurgast:

Abner Marsh on poisikesest peale jõgedel elanud ja töötanud. Pole ametit, mida ta jõelaevanduses pidanud poleks, kuni viimaks tõusis kapteni tasemeni, ostis omale laeva, töötas selle üles ning tollele esimesele isiklikule aurikule järgnes teine ja kolmaski. Abner Marsh ei olnud loll mees. Oma viiekümne või enama ülekiloga liikus ta mõnevõrra aeglaselt ning see aeglus oli ideaalses kooskõlas tema mõtete liikumise kiirusega. Ometi polnud aeglus iial takistanud tal jõudmast sinna kuhu vaja või mõtlemast välja asju, mis on olulised. Aasta enne raamatu põhitegevuse algust omas ta firmat, millele kuulus 6 uhket aurikut. Ettevõte teenis korralikult, kuid siis plahvatas ühel aurikul katel ning see põles jõel veeni maha ning neli aurikut sõi kevadine rüsijää jättes uhke ja ausa Abner Marshi pelgalt ühe väikese ja vanaldase aurikuga firma omanikuks.

Ja sel hetkel ilmubki tema ellu Joshua York, kes hoolimata oma kahvatust nahast ja kõheldasest olekust on kordades tugevam kui suur ja punaka jumega kapsten Marsh. Kummaline mees, kes suhtleb temaga vaid pimeduses pakub veidrat lepingut soovides osta pool Abneri firmast hinnaga, mida see oleks ehk vaevu väärt olnud hetkel, kui ettevõttes tegutses kuus toretsevat jõeaurikut. Lisaks lubas York panna alla raha, et kapsten Marsh saaks ehitada endale täpselt nii uhke ja kiire jõelaeva nagu mees iial unistanud oli. Ainsaks tingimuseks, et York on tollel laeval nimetuse poolest kapten ning Marsh vaid teine kapten, kuigi kogu kaptenitöö jääks siiski Marshi õlgadele. York ise soovib vaid õigust öelda, kus peatuda pikemalt ning vahest ehk ka kuhu minna ning kui ta toob oma sõpru laevale, siis leitakse neile küsimusi esitamata kajutid ning suhtutakse neisse kui igasse teise külalisse. Ahjaa! Kõige olulisem - kui Marsh peaks hakkama küsimusi esitama, siis oleks York sunnitud hakkama talle valetama. Senikaua on kõik hästi...

Klassikalises vampiirikäsitluses jääb alati õhku küsimus: kust tuli esimene vampiir? Küllap on seda küsimust mõlgutanud ka Martin oma raamatu kirjutamise eel ning lahendus on lihtne: on lihtsalt kahte liiki inimese sarnaseid tegelasi - ühed ülipikaealised ööelanikud, kel aegajalt (umbes korra kuus) tekib vastupandamatu janu inimvere järele. Nii on nad aluseks nii legendidele vampiiridest (inimese sarnased, põlevad päikese käes ja joovad inimverd), libahuntide legendide taustaks (janu liigub üsna analoogiliselt kuutsüklitega ning aegajalt nad tõesti rebivad toore jõuga ohvri ribadeks - kui janu liiga teravaks osutub) aga ka legendidele nõidadest (hüpnotiseeriv pilk, oskus kõike ja kõiki ümber sõrme mässida)... Nad on lihtsalt teine liik... (Samas tuleb tunnistada, et ka Martini käsitluses on lünki, kuid neid ma siin lahkama ei hakka - spoiliks liiga palju)

Täpselt kaks korda olin ma selles raamatus hambaid krigistamas - grrm... - kui Martin kirjutas paari leheküljega tegelase armsaks ja siis... Noh, siis tegi seda, mida ta oma palju hilisemas, Troonide Mängu sarjas korduvalt teeb - tappis tegelase suhteliselt avatud ja avameelsete kirjelduste saatel. Ometi oli kogu raamatu õhustik positiivne ja lootusi täis, ehk isegi pisut naivistlik. Ma ei tea, kui paljud teist on lugenud Erik Remarki (just nii kirjutas ta oma nime oma esimesele raamatule) "Unistuste tuba". Ka seal oli naivism ja hellus sellises kombinatsioonis, mida Remarque hiljem iial ei kasutanud. Vabandust, Remarque'i hilisemaid teoseid lugedes ei oskaks iial aimata, et ta kunagi midagi nii helesinist on kirjutanud. Sellest johtuvalt ma ka guugeldasin - jap, Fevre'i Unelm on Martini kolmas raamat (ta oli siis sama noor kui mina praegu).

Ja siiski pole tegemist ülemäära maheda looga. Martini kirjeldused on ehedad ja head juba tema nooruses ning kapten Marshi sõnavara on pehmelt öeldes jumalavallatu, kuid igati sobiv ühele ülekaalulisele elupõlisele laevnikule. Ja kui ma ka alguses ütlesin, et ma siiralt ja sügavalt soovitan seda raamatut oma lapsele, siis olgem ausad - ta on ka ainus 11-aastane, kellele ma seda soovitada julgen. Täiskasvanutele jään 24-7 soovitama (eriti vampiirisõltlastele - üks armas ja südamlik lugu, milles pole armastusest haisugi (kuigi samas on see ainus motivaator lahenduse leidmiseks ja täpselt korra ühe lausega mainitud) ning suhtumine on eluterve ja alalhoidlik).