Kusagil Lennata

Vat nüüd ma seisan portsu ees. Ma asusin kirjutama arvamust raamatu kohta, mille kõrval ka minu kõige kaunikõlalisem ja sügavam mõte kahvatub kustuvaks tuhaks. Just sellise emotsiooni sain ma Charles de Linti raamatust "Kusagil lennata". Kes otsib kiiret lugemist, peaks vist otsima kusagilt mujalt. loo esimesed 150-200 lehekülge liikusid rahulikult ja omasoodu. Iga uus peatükk tegeles taas uute tegelaste sissetoomisega ning minu kärsitu hing ihkas juba ammuilma infot nende kahe tegelase tegemistest, kes esimestel lehekülgedel kakelungi jäid ja seejärel imeliselt päästeti - minu tilluke aju tituleeris nad "peategelasteks" veel enne kui raamatu sisu avanema hakkas.

Igatahes on Hank tüüp, kes ametivõimudega eriti asju ei ajaks - õigupoolest on ta paberite järgi surnud, elab vanal kalmistul ja sõidab piraattaksoga, transportides sellega ööpimeduse varjus nii mafia raha kui palgamõrtsukaid. Tema elu paistab täiesti paigas olevat kuni hetkeni, mil ta otsustab peatada takso ja minna vahele kaklusele, kus mingi eriti jõhkra näoga kant üritab kenalt (ja ilmselgelt viisakatest rajoonidest pärit) naisterahvalt jõuga fotokotti haarata. Üllatus-üllatus, kant on veelgi tugevam kui ta välja paistab ja lisaks ka automaadiga relvastatud ning surm nii Hankile kui tollele võõrale naisele on samahästi kui asfaldisse sulatatud kuni... kuni ilmuvad kaks veidrat tüdrukut, teevad kandile tuupi, tapavad tolle ära ning parandavad pelgalt oma süljega haava puudutades Hanki õlal pesitseva värske kuulihaava... Ja siis läheb lugu lahti...

Ehk urban-fantasy, mis kiigub müütide ja reaalsuse vahel, püüab mõista ja mõtestada usku ning uskumatust, mis meid igapäevaselt saadab. Miks me ei näe asju, mis asuvad nina ees. Kas siis nii võimatu on uskuda imedesse? Ja mis see ime või maagia üldse oleks? Lugu corbae- ja Canis'de mütoloogia peale. On lindinimesed ja loominimesed ja... ja käod (kes on pahad). Ja nonde ürgsete "esimeste inimeste" vahel on igavikuline sõda, millesse tõmmatakse ka inimesed. On sõbrad, kes näevad välja nagu kaksikud ning kaksikud, kellest üks ei ole sündinud (kuid siiski "on"). On tunnistaja, kelle leidmiseks antud kirjelduse järgi tuleb otsida tätoveeritud dildoga meest. On maagia ja müstika, kuid neid on mõõdukalt ning need ei pruugi alati olla just südant soojendavad.

Jah, ka mina kirjutasin siia just Hanki ja Lily loo alguse, justkui oleksid nemad peategelased tolles loos, mis kulgeb läbi 600 lehekülje oma õnneliku lõpu poole. Eks nad olegi, kuid lisaks neile otsivad seda õnnelikku lõppu veel teisedki liinid ning leiavad? Oh jah, defineerige mulle palun õnnelik lõpp, siis ma tean vastata. Autori jaoks pole head ilma halvata ega halba ilma heata, kuid alati on lootus ja on võimalused. Küllap see mind raamatu külge köitiski - natuke sarnane mõttemaalim. Kõik tegelased, keda autor vaevub lahti kirjutama, omandavad tahes-tahtmata positiivse varjundi. Tema karmid ja julmad kalmistu elanikud on sisimas armsad ja soojad, hoiavad omasid ning, nagu Hank, peatuvad ka võõraste heaks (või päästavad maailma).

Omamoodi armsana tooksin ma esile ka kirjutamise stiili. Enamik raamatust on kirjutatud jutuvestja vaatenurgast - kõikide tegelaste mõtteid saab kiirelt ja selgelt edasi anda, mitte midagi ei jää lugeja eest peidetuks - sümpaatne ja kodune. Võimalik, et mõne jaoks on keeruline haarata teksti, kus vaatenurkade muutmine võib kohati olla eristatud vaid tillukese punktiga, kuid mulle see meeldib. Ma kirjutasin "enamik raamatust" ehk osa sellest on ka mina-vormis mõne tegelase silmade läbi liigutatuna. Muudatused on aga sedavõrd asjakohased, et ma lugedes ei pannud neid esimese hooga kõiki tähelegi. Alles hiljem lehitsedes ja lapates märkasin mõnda.

Ja lõpuks jääb lootus. Varjudega lootus, sest maailm ei ole enam endine, selle päästmisel on oma hind ning kogu maagia tollest ürgsest kurbusest ja valevast lootusest täitis mu meeli mitmeks päevaks. Nüüd polegi enam midagi muud jäänud peale minu lemmikuima tsitaadi, viimase lõigu sellest raamatust. Siit lõpeb lugu, et saaks alata uus (tuttavlik ja armas, kas pole):

Ja kui Cody lõkketule söed olid juba ammu tuhaks põlenud, tantsisid nad ikka veel.