Ilona Andrewsi Kate Danielsi sari

Seda arvustust pean alustama ülestunnistusega. Kui olin selle sarja esimese raamatu läbi lugenud, siis esimene mõte oli, et seda tuleb kohe kõigile kiita. Kuid reaalsuses haarasin hoopis teise osa järele... ning seda teksti kirjutan siia olles kogu sarja läbi lugenud.

Maailm, kus lugu toimub on kaasaegne kuid postapokalüptiline- kuna ühiskonnakorraldus on hiljuti suure löögi läbi elanud.
Nimelt iidsel ajal oli maailmas palju maagiat, ning see lõi maailma tasakaalust välja. Iidse Mesopotaamia õitsengu üheks põhjuseks oli just maagia võidukäik. Kuid siis sai maagia liialt tugevaks ning, et asja tasakaalustada toimus muutus, ning edu hakkas saavutama tehnoloogia. Tehnoloogia valitses kuni 21. sajandini, mil tasakaal oli taas teisele poole niivõrd paigast ära, et toimus uus muutus.

Raamatute tegevus toimub maailmas, kus korda mööda, kuid ebaregulaarselt vahetab maagia ja tehnoloogia oma ülemvõimu. Muutus toimub mõne sekundiga ja tagajärjed võivad olla laastavad. Vahetused võivad toimuda mitmeid kordi päevas, aga vahel võib ka mitmeid päevi üldse muutust mitte toimuda.

Kui tehnoloogia toimib, siis töötavad autod, arvutid, püssid, turvaalarmid, külmikud, tuled jne. Maaga ülemvõimu ajal tuleb läbi ajada maagiliste laternatega, kodu kaitsta loitsudega ning usaldusväärseks transpordiks on hobused, rikkamatel ka veemootoriga autod, mida tuleb veerand tundi tööle loitsida... Maagia ka lagundab kõike kõrgtehnoloogilist, nii ei ole mõtet ehitada enam kui kolme kordseid maju ja vanad kõrghooned kukuvad kokku ning on ohtlikud. Tänavad ja sillad lagunevad. Telefonid vahel toimivad maagia ajal, kuid enamasti mitte. Raamatute toimumise ajaks on maailm nii toiminud aastakümneid, ning nüüdseks on inimesed õppinud sellega elama.
Maagia tagasitulek tähendab ka seda, et kõiksugu mütoloogilised olendid on taas maailmas olemas. Mõned neist püsivalt, mõned tekivad vaid maagia ajaks, kuid on siis laastavad.
 Maailmas on hulk inimesi avastanud endas maagilisi võimeid (nõiad, maagid). Samas on ka neid, kellel pole üldse maagiat. Samuti on huvitav kuidas autorid on eri maade mütoloogiat kokku põiminud on, siin on nii põhjamaade, Rooma, Kreeka, Vene, kui ka Aasia riikide mütoloogilisi tegelasi.

Tegevus toimub peamiselt USAs Atlantas, kus linnas on kaks peamist jõudu: vampiiripiloodid, kes enamasti koondunud asutusse the People ja sifterid (libaloomad), kes moodustavad karja the Pack.

Vampiirid on selles maailmas mõistuseta hullunud tapjad, kes vere lõhna kaugelt tunnevad ja siis ligi tormates ründavad (sarnanevad paljude inimeste kujutlusele haidest, kas pole?). Teatud maagiatüübiga inimesed õpivad aga vampiiripilootideks ja suudavad neid suunata ja nende meeli kasutades "nende sees ringi sõita". Vampiiriks saab kui surev inimene vastava patogeeniga nakatada.

Teiselt poolt sifterid võivad muutuda, kas kindlaks loomaks, või siis suure enesekontrolli puhul ka inimese ja looma võimsaks vahevormiks. Võime tuleneb viirusnakkusest, mis annab neile ülikiire parenemisvõime, kuid võib nad ka hulluks ajada (loupism) ning sellest pole tagasiteed. Nakkuse võib saada vanematelt aga ka puutudes kokku sifteri verega, või ka loomaga, kes nakkust kannab. Atlanta karja juhib libalõvi, ning kari koosneb hundi-, roti-, hüääni-, kassi-, šaakali-, raskete- ja kärmete klannist.

Raamatute peategelaseks on Kate Daniels. Maagiavõimega noor naine, kelle kasuisa on teda väiksest peale tõeliseks taparelvaks treeninud. Läbi erinevate raamatute töötab ta eri asutustes detektiivina lahendades erinevaid maagilisi juhtumeid, ning püüab seejuures ellu jääda. Raamatuid vürtsitab tõeliselt tore dialoog, sest peategelane on suure suuga ja sageli otsekohese ütlemisega. Kate on ka kohati impulsiivne, kui kindlasti pole asi nii hull, kui paljudes young adult raamatutes. Raamatuid teeb põnevaks ka see, et peategelase minevikku iga raamatuga aina enam päevavalgele tuuakse. Samas on ka peategelase arengut läbi raamatute huvitav jälgida- seda nii maaga õppimise, kui isiksuse arengu poole pealt.

Raamatuid on hetkel sarjas seitse (plaanis ka järgmisi), lisaks lühijutud, mis kõrvaltegelaste silme läbi, kuid ajaliselt sinna vahele sobituvad. Lisan siia siis kronoloogilise järjestuse. Täisnumbriga siis Kate'i raamatud, teistele panen peategelased juurde kirja.

1 Magic Bites
2 Magic Burns
3 Magic Strikes
3,5 Magic Mourns (novell- Andrea Nash)
4 Magic Bleeds
4,5 Magic Dreams (novell- Jim Shrapshire ja Dali Harimau)
5 Magic Slays
5,3 Magic Tests (novell- Julie Olsen)
5,4 Magic Gifts (novell- Kate)
5,5 Gunmetal Magic (raamat- Andrea Nash)

5,6  An Ill-Advised Rescue (novell- Kate)

6 Magic Rises

7 Magic Breaks

Lisaks neile, kellele meeldib näha samu stseene teise tegelase silme läbi, on Gordan Andrewsi poolt paar episoodi kogumikes Curran Point of View I ja II (netis tasuta saadaval). Need siis mõne lehekülje pikkused stseenid esimesest neljast raamatust kuid Currani vaatenurgast. Soovitan mitte lugeda enne Macic Bleeds'i muidu spoilerdad endale osa sündmusi.

Kui kirjeldatud maailm peaks huvi pakkuma ja esimene raamat meeldima, siis lugemist jätkub mõneks ajaks. Samas raamatud on kiired, kerged ja lendavad käes.

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 5
Pinget: 4
Actionit: 4
Filosoofiat: 1
Romantikat: 0-4 (sõltuvalt raamatust, Andrea lood ja Kate viimased on otsapidi vägagi ka südameasjadega seotud).

Sarah J. Maas "Throne of Glass"

Üks kaasblogijatest kinkis mulle suvel Sarah J. Maas'i raamatu "Throne of Glass" (nagu fantaasiakirjanduses tavaks, on tegu sarja esimese osaga, kus praeguseks on ilmunud 3 raamatut, aga neid tuleb veel). Aitäh! :)
Raamatu algus oli natuke aeglane ja mitte hirmus huviäratav, nii et hoo sisse saamine võttis kõvasti aega, aga üks hetk läks ikka põnevaks ja siis lõpetasin lugemise mõne päevaga.

Raamatu peategelane on Celaena - 18aastane tüdruk, kes on juba jõudnud saada kurikuulsaks palgamõrtsukaks ja selle eest viimase aasta vangilaagris (kaevanduses) rüganud. Sealt tuuakse ta välja prints Doriani käsul, kelle isa, sõjakas ja türanlik kuningas, on otsustanud korraldada võistluse, mille eesmärgiks on leida talle n-ö eestvõitleja (champion). Celaenale pakutakse võimalust - kui ta on nõus Doriani kandidaadina võistlusel osalema, siis võidu korral peab ta kõigepealt mõne aasta tegutsema kuninga käsualusena ja seejärel saab vabaks. Keeldumise (või kaotuse) korral saadetakse ta tagasi vangi. Kuna vangilaagris teab mis tore ei ole ja ka põgeneda tundub lihtsam lossist, Celaena nõustub.

Lugu keskendubki sellele võistlusele, kus Celaena, habras (aga muidugi ülivõimekas) tütarlaps, peab erinevatel testidel näitama oma paremust kaaskandidaatidest, kelle hulka kuulub nii sõdureid kui ka teisi kurjategijaid. Pinget lisab see, et võistlejad hakkavad järjest surma saama - nende surnukehad on leidmise ajaks päris lõhki rebitud ja laipade lähedusest leitakse salapäraseid ruunimärke (Wyrdmarks). Loomulikult pakub süüdlase leidmine huvi ka Celaenale. Lisaks füüsilisele võitlusele on loos ka üleloomulik element, aga esialgu üksnes taustal - eks näe, mis järgmistes raamatutes saama hakkab.

Nagu enamik noorteraamatutest, ei saa seegi läbi armastuskolmnurgata - peategelase tähelepanu köidab nii nägus ja natuke mässumeelne prints Dorian kui ka vahtkonna kapten Chaol, kes on Doriani parim sõber ja tegeleb oma tavaliste tööülesannete kõrval ka Celaena treenimisega. Kuna mõlemad tegelased on üsna sümpaatsed, oli minul lugejana päris raske n-ö poolt valida, aga et teada saada, kelle valib Celaena, selleks peate juba raamatut lugema. ;) Celaenal tekib lossis ka hea sõbranna - ühe naaberriigi printsess, kelle maad on Doriani isa võimu all ja kes asub samuti elama lossi.

Tutvustuse lugeja küllap märkab, et lugu ei ole ülearu originaalne. Sellegi poolest on seda päris põnev lugeda ja mulle tegi rõõmu see, et peategelasest neiu rabeleb ennast enamasti jamadest ise välja, mitte ei vaja päästmist. Natuke ebaloogiline tundus, et Celaena oli sellise praktilise elukutse ja ellusuhtumisega, aga samas tundis lossis suurimat rõõmu võimalusest kanda ilusaid kleite - aga samas, miks mitte? Ja et teda meile kõigile sümpaatsemaks teha, armastab Celaena samas väga ka lugeda. Minu jaoks kõige tüütum oli see armukolmnurga süžee - miks ei võiks mõni kena noormees ka lihtsalt peategelase sõber olla? - aga õnneks ei omista Celaena romantilisele poolele ülemäära suurt tähtsust, pigem on tegu kõrvalliiniga.

Tõenäoliselt võtan millalgi ette ka järgmised osad ja seda raamatut soovitan kõigile, kellele meeldivad young adult fantaasiaraamatud - või ka lihtsalt fantaasiafännidele, kes ei põlga ära natuke lihtsakoelisemat lugu kui "Sõrmuste isand" või "Troonide mäng". Kui otsida võrdlust, siis kõige lähedasem minu loetud fantaasiakirjandusest on ehk "Poison Study".

Esikümme

Tundub, et blogi on viimasel ajal natuke varjusurma jäänud (eks oma süü on siin ka mul endal). Seevastu facebookis on viimasel ajal lugemisteema populaarne - seal ringleb ju moodne kettkiri "nimeta 10 raamatut, mis on sinusse jälje jätnud". Kuigi usutavasti ei koosne kellelgi meie kirjutajatest-lugejatest see loetelu ainult fantaasiakirjandusest, oleks see vast sellegi poolest sobiv teema ka siia blogisse elu uuesti sisse puhumiseks. Niisiis teen ettepaneku, et kõik, kes siia blogisse satuvad, esitaks selle postituse kommentaarides nimekirja oma enim-mõjutanud või lihtsalt enim-meeldinud raamatutest. Lihtne see ülesanne ei ole, aga päris tore oli meenutada... Kes seda juba facebookis teinud on, neil on seda lihtsam siia koopia kleepida. Teen ise esimeses kommentaaris algust.

PS. Sarnastel teemadel oleme siin varemgi diskuteerinud - vt näiteks postitust sellest, mida soovitada lugemishuvilisele lapsele, 2012. a suurimaid lugemiselamusi ja teejuhti fantaasiakirjanduse klassikasse.

Robin Hobbi "Fool's Assasin"

Nii, mul nüüd kauaoodatud Narri Salamõrtsuka raamat loetud. Fitzi ja Fooli seiklused jätkuvad pärast rohkem kui kümneaastast pausi. Mäletatavasti selgitas Narr "Fool's Fate" raamatu lõpus Fitzile, et neil poleks tark enam omavahel kohtuda, kuna võivad senisaavutatud edusammud maailma saatuse muutmises kogemata ära vusserdada. Tema viimased sõnad Fitzile olid aga paljutõotavad "I have never been wise". Mina jäin küll seepeale lootma, et kuuleme Narrist ja Fitzist kunagi veel. Ja kuigi ootamine oli pikk, ei tulnud mul pettuda!
Vahepeal on möödunud kümmekond aastat, kus Fitz on elanud koos Mollyga ärateenitud rahulikku ja õnnelikku maamõisa peremehe elu. Aeg-ajalt küll kroonitud pead tülitavad ja küsivad nõu, aga Fitz teeb oma parima, et vanu vigu mitte korrata ning oma pere alati esiplaanile seada. Narrist pole selle aja jooksul midagi kuulda olnud.
Nüüd jätkuks klassikaline fantaasiaseiklus sellega, et ühel tormisel õhtul ilmub Narr Fitzi ukse taha ja lahti lähevad pöörased seiklused, hobuste, mõõkade ja kangelastegudega.
Siin raamatus nii ei lähe. Seikluste ja mõõkade ootajatel tuleb olla kannatlik. Esialgu tuleb Fitzil ja tema perel maadelda probleemidega, mis kõigile igapäevasest pereelust tuttavad - lapse igatsemine ja mittesaamine, pereliikmete vananemine ja nõrgamõistuslikkus, arengupeetusega laps, lein, harjumine uute inimestega perekonnas jne. Tundub, et suuremad mõõgaseiklused lähevad lahti alles järgmises raamatus.
Kui olen imestusega lugenud varasemate Fitzi raamatute arvustustest, et Fitz on ikka üks tüütult hädine halaja ja mõelnud, et mulle küll sellist muljet pole jäänud, siis siin raamatus ta ikka on küll üks hädisevõitu halaja. Iseenesest ju realistlik karakter. Aga natuke tüütu ja hädine. Ja natuke ohmu ka. Lugeja saab paljudest asjadest juba ammu-ammu enne aru, kui tema. Ja siis tuleb tema minavormis mõtisklustele kaasa elada ja oodata, millal tema ometi niikaugele jõuab. Ja - jumal hoidku - kui sinu uksele tuleb enne surma viimaseid hingetõmbeid tegev sõnumitooja, siis viisakas inimene kuulab ära, mis teisel öelda on ja mille eest ta oma elu on ohverdamas, mitte ei pusserda ringi, üritades vaesekesele kampsunit selga panna ja puljongit suust sisse valada, nii et teine ei saa sõnagi suust.
Natuke heidaks autorile veel ette seda, et kuigi maailma ja meeleolude detailne maalimine on tore, tundsin ma siiski kohati, et nii suur aur läks selle kirjeldamisele, mis turul müügil oli ja mida nad sealt kõike ostsid ja maitsesid, et sellele järgnenud maailma ja peategelaste saatust muutvate sündmuste jaoks jäi kuidagi vähe auru. Pidin lõpuks otsustavamad kohad mitu korda üle lugema, et aru saada, mis siis ikkagi toimus.
Soovitan raamatut kindlasti kõigile Fitzi ja Narri austajatele. Hoolimata eelnimetatud puudustest oskab Hobb väga köitvalt jutustada - mul oli suuri raskusi viimase nädala jooksul päriselule keskendumises, kogu aeg nina või vähemalt mõtetega raamatumaailmas olemise asemel. Värsketel Hobbiga tutvujatel soovitaksin aga alustada Salamõrtsuka õpilasest ja selle kahest järjest. Narri Salamõrtsukas on selgelt edasijõudnute lugemine.

Divergent (Lahkulööja, tõlkes)

Oma järjekordsel reidil Kadri raamaturiiulisse, viskas Kadri mulle kätte selle raamatu (eestikeelsena ja puha), et lugegu ma läbi ja andku oma arvamus. Paitasin raamatut nädala või paar ja lugesin seejärel ühe päevaga läbi.

Esmapilgul on tegemist täitsa tavalise düstoopiaga. Kuskil kauges tulevikus elavad inimesed Chicagos kinnise tara sees. Keegi ei tea, miks või kuidas see juhtus ning kellelgi pole ka ainu, mis võiks väljaspool linna olla. Vabandust, valdav enamus inimestest isegi ei küsi endalt seda küsimust. Linn on vastavalt väärtustele (ausus, julgus, sõbralikkus, isetus ja tarkus) jaotatud viieks killaks ning iga 16-aastaseks saaja peab otsustama, kas jääda sinna, kus kasvas või vahetada kilda. Põhimõtteliselt peab ta valima oma tee kogu ülejäänud eluks ning üsna tihti juhus, et perekonnad ütlesid lapsest lõplikult lahti, kui too otsustas vanemate tõekspidamistele vastu hakata ja kilda vahetada. Et otsustamine oleks lihtsam ja tuleks kindlalt südamest, teevad kõik valiku lävel seisjad läbi testi, mis aitab suunata (kuid ei muuda midagi kohustuslikuks)

Raamat algaski päevast, mil peategelast ja tema venda ootas ees too kurikuulus test ning veel enne kui päev lõppes, teadis Beatrice, et lisaks viiele valikule võib test anda tulemuseks ka "lahkulööja" - keegi, kes sobiks mitmesse kilda korraga. Mitte, et see Beatrice'i otsust kergemaks oleks teinud, otsustas ta hoolimata oma isetust kasvatusest siiski valida...

Ega sealt edasigi elu lihtsalt kulge, vaid seiklused nüüd alles algavad. Igas killas on 16-aastastele omamoodi prooviperiood, mil nad õpivad ja end tõestavad ning kui viimaks katsed ära teevad, võetakse nad vastu. Kes katseid ära ei tee, neist saavad killatud (kodutud, keda rakendatakse lihttööde peale)... Kogu sarja esimene raamat keskendubki peamiselt Beatrice'i valitud killa katsetele - võitlusele hakkama saamise nimel, kaaslastega rivaalitsemisele, hirmudele ühiskonnas läbi kukkuda, esimesele armastusele...

Hästi hoogne ja meeldiv raamat oli see esimene. Nii pagana meeldiv ja hoogne, et ma suhteliselt kiiresti järgmised raamatud hankisin ja samal nädalavahetusel läbi lugesin... Kui, mis ma sellest kõigest arvasin, potsatab miiramariesse koos hiiglasliku spoilerihoiatusega...

Ainus, mida ma esimesele loole ette heita oskan, on vaatenurk - minategelase mõtted oleviku ajavormis (aga võimalik, et see ajab vaid mind öökima - tundub kahtlaselt populaarne viimaste aastate noortekirjanduses).

Kevin Hearne "Hounded"

Pooljuhuslikult (tänu sooduspakkumisele Amazonis, mis kahjuks on praeguseks möödas) sattus mulle kätte Kevin Hearne'i urban fantasy raamat "Hounded", esimene osa sarjas "The Iron Druid Chronicles", milles praeguseks tundub olevat juba üheksa osa (+ mõned lühijutud). Pean ütlema, et mul oli ostu üle väga hea meel, sest tegemist on igati nauditava ja meelelahutusliku looga.

Peategelane on rohkem kui 2000-aastane Iiri päritolu druiid, õige nimega Siodhachan O Suileabhain, aga ühiskonda sulandumise huvides kannab hetkel nime Atticus O'Sullivan. Nii kauaks on tal ellu õnnestunud jääda tänu headele suhetele jumalanna Morriganiga. Atticuse lähimaks sõbraks on Iiri hundikoer Oberon, kes on küll täiesti tavaline koer, aga kelle ta on õpetanud endaga telepaatilisel teel inimkeeles suhtlema. Tegelaste ring on väga kirev, hõlmates kõikvõimalikest maailma mütoloogiatest pärinevaid olendeid, aga rõhuga keldi mütoloogial. Meile tuttavatest olenditest saab näha nõidu, haldjaid, libahunte ja ühte vampiiri (Atticuse advokaat), aga lisaks mitut mulle tundmatut jumalat ja jumalannat ja muid põnevaid tegelasi.

Atticus on ammusel ajal välja vihastanud ühe keldi jumala, kes teda jälitab, muuhulgas kuna tahab endale Atticuse valduses olevat maagilist mõõka. Et enda leidmist raskemaks teha, elutseb Atticus Arizonas, kuna kõrbepiirkonnas on vähem metsasid, mille kaudu saavad meie maailma siseneda haldjad, tolle jumala käsilased. Paraku leitakse peategelane ikkagi üles ja ta peab otsustama, kas põgeneda või võidelda.

Tegemist on ladusa ja kerge lugemisega (kui välja arvata keldi nimede mõttes hääldamine - õnneks on autor raamatu algusesse lisanud väikese spikri). Vahelduseks tavapärasele urban fantasy'le puudub raamatus täielikult romantiline liin, kogu tähelepanu on Atticuse võitlusel oma vaenlase ja tema käsilastega. Lisaks rohkele action'ile on loos mõnusat huumorit ja viiteid popkultuurile, sekka natuke ajaloo- ja mütoloogiaõppetunde. Arvestades, et peategelane on druiid, ei saa loomulikult läbi maagiata. Mulle tundub maagiasüsteem olevat üsna usutavalt üles ehitatud - Atticus ammutab võlujõudu maast ja kui ta on linnas asfaldi peal või siseruumides, on tal selle võrra vähem võimu. Muidugi tunduvad võitlused kohati natuke ebarealistlikud, kuna peategelane saab vaenlastest jagu ka suure arvulise ülekaalu korral, aga võlukunst muudab selle mõnevõrra usutavamaks.

Kokkuvõttes ütleksin, et väga sümpaatsed tegelased ja kirjutamisstiil, kavatsen sarjaga kindlasti jätkata ja soovitan teistelegi urban fantasy sõpradele, eriti kui pakub huvi keldi mütoloogia.

Andja

Ma ei suutnud EKI abiga leida maailma kirjeldamiseks sobivat sõna. Düstoopiat meie ÕS ei tunnista ning antiutoopia viitab minu jaoks pigem utoopia täielikule puudumisele (mitte ainult õnneliku, vaid ka mõttelennu). Nojah, igatahes räägime me maailmast, kus kõik toimub reeglite järgi. Iga väike laps teab, millises vanuses võib kanda tõmblukuga pusa, millal lahtiste juustega käia, millal ta esimese jalgratta saab... Kõik on kontrollitud, ühetaoline ja... ja hall. Seda siis sõna otseses mõttes.

Kujutage ette viieaastaseid mänguväljakul rivis seismas, kuni tuleb nende kord liumäest alla lasta!? Kõige valusam kogu loo juures, midagi, mis näris mu hinge
pikkade hammastega, oli armastuse puudumine. Kogu maailm on ette arvestatud. Iga kaheteistaastane saab teada oma ameti, mida ta õppima asub ning hiljem elu lõpuni kandma peab. Üheks erandlikuks ametiks on Sünniema oma - naine, kel on piisavalt tugev keha, sünnitab ühiskonnale kolm last ja suundub edasi lihttööle (rabab farmis sunnitöölise kombel kuni surmani). Teised moodustavad pereüksusi. Igas pereüksuses ona kaks last - üks poiss, üks tüdruk. Igal aastal võetakse asumisse vastu täpselt 50 last.

On Siin ja on Mujal. Vanurid aetakse Mujale, reeglite vastu rikkunud, saadetakse kogukonnast välja, lapsed, kes ei mahu viiekümne sisse, põlatakse ära... Ja see on nii loogiline, sest nii on alati olnud ning mitte keegi ei nuta neid taga, ei valuta südant. Reeglid ei näe südamevalu ette. Mujal on mujal, kehitatakse õlgu.

Vabandust, saatsin teid eksiteele! Kui peategelane saab 12-aastaseks, mõistab ta, et on siiski üks süda, mis valutab. Võtja on tolle mehe amteinimetus. Võtja mäletab kõike, kannab inimeste teravaid emotsioone nende eest, näeb maailma värvilisena, armastusväärsena ja vihkamist eeldavana. Ja peategelane saab Võtja õpilaseks. Vanast Võtjast saab Andja ning Joonasest see, kes antava vastu peab võtma.

Armastust ei olnud, tundeid oli küllaga. Pärast goodreadsis surfamist sain ma teada, et tegemist on raamatuga, mis mitmel pool 12-aastastele kohustuslikus kirjanduses ning niisama paljudes kohtades koolilugemise mõttes keelatud kirjanduses. Jahuti fašistlikest ja natsionalistlikest ideedest, kuid ausalt öelda, minu jaoks kumas kuklas hoopis paras mormoonimaailm. Räägiti, et raamat õhutab midagi, mida ta minu meelest sajaprotsendiliselt maha teeb, üle võlli keerab ja kartma paneb. Aga noh, kui Enderi Mäng oli seksistlik, siis võib ju ka Andja kohta öelda, et seal on midagi vastupidist sellele, mis temas on.

Ahjaa, viimane ääremärkus. Kui mu 13-aastane raamatu lõpetas, kilkas ta vaimustunult, et sellest saab tema uus lemmikraamat. Armastust ei olnud, verd polnud, kaklusi ja avalikku vastuhakku polnud. Oli õõva ja soojust ja lootust, et edaspidi on elu veidi soojem.