Jällegi eestikeelne raamat, üsna värskelt ilmunud. Tõlgitud on päris hästi (tõlk Stella Timmer), kuid kui oleks valida, loeks inglise keeles. Tegelased on keskkooliõpilased, aga käituvad suhteliselt mõistusepäraselt. Liigitaksin ta paremat sorti young adult kategooriasse. Järele mõeldes on see üks paremaid libahuntide raamatuid, mida ma olen sattunud lugema (no ma muidugi ei võrdle siinkohal geniaalse Martin Millariga). Mulle väga meeldis autori idee temperatuuri mõjust libahuntlusele. Alati on üks igavene häda ja viletsus sellega, et asi pole usutav, eriti just fantaasiakirjanduses. Või mõjub kuidagi konstrueeritult ja võltsilt. Selle raamatu puhul on küll tunne, et nii see täpselt käibki. Libahuntide olemuse füsioloogiline osa on meeldivalt paigas :-)
Kindlasti loeks ülejäänud kahte osa kah kui nad ükskord ära tõlgitakse.
Sisust on rohkem juttu Neljateistaastase arvamuses:
Grace’il on sõnaseletamatu side huntidega. Tema maja taga metsas elab palju hunte, kuid tüdruku lemmik on kollaste silmadega elukas. Grace käib iga päev looma vaatamas, proovides talle järjest lähedamale minna. Peale kuut aastat üritamist see lõpuks õnnestub. Veidi hiljem leiab Grace oma terassilt mehe. Kollaste silmadega mehe. Sellest saab lugu alguse. Grace hakkab sõbrustama libahundi, Samiga. Mõlemal neil on probleeme oma vanematega. Mida rohkem nad koos on, seda keerulisem on kogu nende elu. Raamatu lõpus olin ma juba kindel, et ega see raamat küll hästi ei lõpe. Mitu korda tuli ette, et mul tulid pisarad silma ja oli ka selliseid kohti, kus ma omaette naersin. Kindlasti oli hea omadus raamatul see, et olukordi kirjeldati mõlemast vaatepunktist. Peaaegu üle peatüki vahetus peategelane, kes kirjutas. See andis palju juurde, sest sai mõlema mõttemaailmas olla.
Minu kõige lemmikum raamat läbi aegade, seda loeks kohe mitumitumitu korda järjest läbi. SOOVITAN KÕIGILE !
Saan ma õieti aru et see oli rohkem suhete/tunnete lugu kui seiklusele orienteeritud?
VastaKustutaSuhetel ja tunnetel on kahtlemata suur osa selles raamatus. Aga ikka päris põnev on ka, ma lugesin ööotsa. Pool raamatust on kirjutatud poisi ja pool tüdruku silme läbi - ses mõttes on tasakaalustatum ja liiga läägeks õhkamiseks ei lähe.
VastaKustutaSee raamat meeldis ka mulle väga! Meeldis see, et lugu jutustati kahe erineva tegelase silme läbi. Kohati küll olin ma segaduses kumma tegelase peas ma olen - kas parajasti räägitakse lugu tüdruku või poisi vaatevinklist- aga tegelikult ei häirinud see lugemist kuigi palju.
VastaKustutaHäirivaid teemasid muidugi oli. Näiteks hoolimatud lapsevanemad (kuidas kaitsta last oma vanemate eest?) ja verejanulised hunditapjad (kus küll loodusaktivistid on?). Aga need teemad ei olnud selle loo lahendada.
Mis libahuntide olemust puudutab, siis minu arust oli see ka hästi välja mõeldud. Erinevalt M.Millari libahuntidest oli M.Stiefvateri huntide eluiga suhteliselt lühike ja erinevalt S.Meyeri libahuntidest muutusid nad hundiks hammustamise läbi ning libahuntlus ei olnud neil päritav.
VastaKustutaMulle meeldis see Stiefvateri mõttekäik ka, et hundi käest hammustada saamine ei tee sind veel koletiseks. See muudab sind lihtsalt hundiks. Sa jääd selleks, kes sa oled. Vihasest inimesest ei saa head libahunti.
Mulle ka väga meeldis, aitäh soovituse eest. Lugesin inglise keeles, nii et eestikeelset tõlget ei oska kommenteerida. Kütkestav armastuslugu, sümpaatsed peategelased, vaimukad dialoogid, hästi läbimõeldud süžee ja fantaasia. Lisaks siin juba varem mainitud ideedele meeldis mulle ka mõttekäik, et maagia ja teaduse vahel polegi suurt vahet, maagia (nt libahundiks muutumine) on lihtsalt veel ära seletamata teadus.
VastaKustutaAlguses arvasin, et temperatuurikraadid iga peatüki alguses oli lihtsalt nutikaks viisiks aja möödumist märkida, kuid peagi omistasid need veel sügavama tähenduse. Olin raamatust nii haaratud, et hakkasin isegi kassi rõduuksest õue lastes mõtlema, et nüüd lasen ju külma tuppa, ohtlik-ohtlik :) Olen Neljateistaastasega nõus, et seda raamatut tahaks vähemalt teise tiiru veel lugeda.
Mjaa, mina seda raamatut küll ei julge soovitada. Terve õhtu lugesin, lastele keegi süüa ei andnud, magama neid ei pannud, tuba ei koristanud. Ainult ahju kütsin, et külm lugemist ei segaks. Ei saa ju soovitada teistel oma pereelu niimoodi tuksi keerata ;)
VastaKustutaJust lõpetasin selle raamatu lugemise. Selles mõttes oli päris naljakas, et kui tagasi mõelda, siis süžee ju väga tihe ei olnud, eriti palju nagu ei juhtunudki, aga samas lugedes oli üsna võimatu käest panna (ja loomulikult viis see paar korda lugemise öötundidesse)... Järelikult pidi väga hästi kirjutatud olema. :)
VastaKustutaMulle meeldis ka see, et bioloogia pool oli hästi läbi mõeldud (hundiks muundumise kirjeldused, palaviku teema jmt). See jäi minu jaoks ainult natuke väheusutavaks, et miks need hundid siis seal suhteliselt külma ja pika talvega laiuskraadidel elasid - kas kuskil lõuna pool elades ei õnnestuks konditsioneere vältides (seda nagu kirjeldati peamise probleemina) ikkagi suurem osa aastast inimnahas veeta?
Aga kui Pihel ütleb teist osa kirjeldavas postituses: http://hirveloss.blogspot.com/2011/05/maggie-stiefvater-linger.html#comment-form, et tema jaoks lõppes esimene osa juba täitsa ammendavalt ära, siis minu jaoks tuli lõpp väga järsku ja nagu välk selgest taevast - selles mõttes, et lõpplahendus oli täiesti ootamatu ja tekitas pigem hulga küsimusi, mitte ei lahendanud neid. :) Nii et ootan juba põnevusega teist raamatut ja loodan, et seal seletatakse kenasti lahti, mis siis Samiga ikkagi vahepeal toimus.
Ma mõistan tõeliselt hästi Kadri ängi vanemate-laste suhete teemal. No tõesti! Ok, Sami vanemad on defineeritud lihtsameelseteks usklikeks ja neid peabki kartma, kuid tibi ema oma kunstnikuhinge ja kirglikkusega ei mõjunud usutavalt. Jah, ma mõistan tema hiliseid äraolemisi ja ka seda, miks Grace pidi süüa tegema, kuid loogiline oleks, et seesama kirglikkus oleks tuhisenud hetkedena ka üle ja läbi tütrega suhtlemise. Praegu kõlas ebausutavalt.
VastaKustutaSelles loos oli üksjagu meeldivaid aspekte (kui arvestada juba raamatut alustades, et tegemist on teismelistele tüdrukutele suunatud fantasyga ja peategelaste mõttemaailmu ei üritatagi kuidagi ülearuse mõtlemise või erksusega koormata), kuid ilmselgelt oli tegemist kõige viletsama Stiefvateri teosega, mida ma tänaseks päevaks lugenud olen.
Mis tõlkesse puutub, siis oponeerin postituse autorile ja kirjutasin sellest pikemalt tüdrukute blogis: http://miiramarie.blogspot.com/2014/06/varin.html