Vampiirid, vampiirid

Kuigi lubasin vampiiridega lõpparve teha, suutsid kuidagi mu öökapile siiski ronida kaks vampiiriraamatut: Charlaine Harrise Dead Until Dark ja Richelle Meadi Last Sacrifice. Esimene nimetatutest on Vampiiriakadeemia sarja viimane osa ja teine Sookie-sarja esimene osa.
Vampiiriakadeemiat lugesin ma alguses suure mõnuga. Peategelane Rose on originaalne hakkaja tegelane, kes võitluses kellelegi alla ei jää ja kunagi tugevama soo seljataha peitu ei poe. Paraku on ta muidu suhteliselt ebaintelligentne räuskaja. See iseloomuomadus raamatute edenedes süveneb.
Sarja eelviimane raamat Spirit Bound oli minu jaoks juba mõnevõrra pettumus. See oleks vabalt võinud olla sarja viimaseks - kogu sarja peamine intriig - Rose'i ja Dimitri keelatud suhe, mida raskendas Dimitri muutumine halvaks vampiiriks - oleks selles osas võinud ilusti õnneliku lõpu leida. Aga ei - heaks muutunud Dimitri häbenes oma käitumist strigoina ja otsustas selle kompenseerimiseks Rose'ile korvi anda - see teeb kindlasti halva käitumise heaks, eks ole. Ebaloogilise käitumise eesmärgiks oli ilmselgelt intriigi nätsuna pikemaks venitamine. Lisaks toodi osa lõpus täiesti ootamatult sisse uus süžeeliin mõrvamüsteeriumi näol, mis eelnenud sündmustega kuidagi ei seostunud.
Viimane osa keskenduski mõrva lahendamisele. Töö käis kahes liinis - Lissa oma sõpradega õukonnas ning Rose Dimitriga jooksus. Teises liinis üritati uuesti tekitada esimeste osade armastab-ei armasta pinget, mis küll kuigi veenvalt ei õnnestunud. Minu jaoks oli pettumus ka see, kui Dimitri ja Rose leidsid veel ühe strigoiks muudetud, kuid varem hea ja armastatud olnud tegelase, ning Rose'il ei tulnud pähegi proovida teda ka tagasi muuta, vaid ootas ainult oma vaiaga parajat võimalust. Noh, kui oma armsama kätte sai, siis teiste omadest on savi.
Selle raamatu lugemise ainus eesmärk on ühesõnaga sari lõpuni saada (kuigi autor jätab endale siiski piisavalt materjali jätkamiseks - võibolla proovib kuidagi kavalalt kellegi teise, näiteks Jilli silmade läbi). Nagu lapsena sai vaadatud tüütuid seebikaid lihtsalt sellepärast, et kord on juba vaatama hakatud, siis oleks tegelaste suhtes ebalojaalne mitte vaadata, mis neist siis lõpuks saab.
Sookiest on siin blogis varem ka kirjutatud, aga mina puutusin taga kokku esmakordselt. Ja mulle ta selle raamatu põhjal meeldib. Tore tegelane. Kohati armaslt ebakindel, kohati raamatutegelase kohta ootamatult praktiline ja mõistlik (näiteks hoolikas kingapaelte sidumine enne majas luurava mõrtsuka eest metsa pagemist). Kohati tundus ebaloogiline, et ta oma mõttelugemise abil ei püüdnud rohkem teada saada, aga eks ta üritas ka veidi siiski. Minu jaoks tundus mõistlik ka tema reaktsioon, kui ta aru sai, et vampiirid ongi surnud inimesed - Videviku Bella suhtub minu arust sellesse õõvastavasse fakti arusaamatult soojalt. Külm ja marmorjas valge nahk... (kerge õudusvärin).
Kokkuvõttes on tegemist lahedat lugemist pakkuva fantaasiaga vürtsitatud krimkaga. Üldse ei imestaks, kui sealt sarjast mõni raamat veel minu öökapile satuks. Kergeks tagasilöögiks oli minu jaoks autori pilt viimasel leheküljel - kui erootiliste stseenide kirjeldused peategelase, noore kena tütarlapse silme läbi, värvikad ja põnevad on, siis kujutada ette, et neid jutustab põrsa näoga ülesmukitud vanaldane naisterahvas, muudab asja minu jaoks natuke nilbeks. Aga eks see ole puhas silmakirjalikkus minu poolt. Inimene võib olla põrsa näoga, kui ta hästi kirjutab. Aga võibolla ei tasuks oma pilti raamatusse panna. Ja keda on üldse kujutatud raamatu kaanel? Ilmselgelt mingit kaunist naissoost vampiiri, aga sellist tegelast raamatus küll ei esinenud (hea küll, hästi episoodiliselt esines vist keegi). Minu meelest on sohk panna raamatu kaanele pilt, mis sisuga kokku ei lähe, aga mille eesmärk on lihtsalt ostjaid meelitada.