reede, 28. jaanuar 2011

Undead and Unwed - MaryJanice Davidson

Teen veidi juttu järjekordsest vampiirisarjast. Pean tunnistama et ma pole selle valdkonna suur asjatundja. Teine teema, millest ma palju ei tea, on urban fantasy. Tundub aga et just selle kategooria alla antud sari ja selle avaosa Undead and Unwed kuuluvad.

SPOILER:
Loo kangelaseks on Elizabeth Taylor. Mitte too kuulus näitleja, vaid 30 aastane eksmodell, värskelt töö kaotanud sekretär, kellel on maniakaalne sõltuvus disainerkingadest ja kes on kuulnud kõiki nalju, mis tema kuulsa nime kohta teha saab. Ise tutvustab ta ennast kogu maailmale kui Betsy. Ühel ööl saab ta õnnetul kombel surma ja ärkab hiljem surnukuuris kirstus. Sellele järgnevad suuremat osa raamatust täitvad sekeldused oma uue "eluga" kohanemisel, mida ei muuda sugugi lihtsamaks teiste abivalmis vampiiride sekkumine. Ta ise ei taha midagi kuulda oma pere ja sõprade hülgamisest ja vampiiridega ringi hängimisest ning sellest, et mõned vampiirid on pähe võtnud teda vastu ta oma tahtmist nende tulevaseks kuningannaks pidada - mille tõttu leidub muidugi ka seni võimul olnud ja kõiki halbu vampiirilugude klisheesid (hauakamber, must frakk - paraku küll töntsaka ja õllekõhukesega kere ümber...) härdalt ellu rakendav paha vampiir, kes teda nüüd jäädavalt maha koksata üritab. Lõpuks saab paha oma teenitud karistuse ja kõik teed on valla loo järgmiste osade sünniks.

Minu jaoks isiklikult natuke harjumatu oli suhteliselt olulisel kohal raamatus olev romantiline liin. Peakangelase ja põhilise kõrvaltegelase rolli täitva (uskumatult kaunis, laiaõlgne, muskliline bla-bla-bla) vampiiri duellile on kõvasti rõhku pandud. Füüsiline tõmme on kahtlemata olemas, samas mõistus (ja eneseuhkus) ning meespoole liiga pealetükkiv käitumine kipub segama.
Samuti on siin raamatus keskmisest enam juttu seksist - kuigi kui üks stseen välja arvata, siis enamasti umbes sama tundeküllaselt võiks kirjeldada näiteks nõudepesemist. Nimelt selle maailma vampiiridel toitumine tavainimestelt vallandab viimastes suht pöörased tunded, mistõttu "head" vampiirid siis toitjatele traditsiooniliselt vastuteene osutavad... Maandamata pinged võivad nõrga inimmõistuse otseses mõistes hulluks ajada. Algaja vampiir Betsy ei tea sellest alguses muidugi midagi ja oma kombekuse teise ellu kaasavõtnuna, ei ole tal sugugi lihtne oma janu kustutada, ilma et sellega piinlikke või lausa traagilisi tagajärgi ei kaasneks.

Kui peaks seda raamatut mingite märksõnadega iseloomustama, siis esimene on huumor. Ilmselgelt on autor kirjutanud meelelahutust, mitte uut klassikut ja see on tal hästi välja tulnud. See raamatu ei ürita olla midagi milleks ta ei küüni. Ta ei ole eriti pikk, ei sisalda mingeid pingelisi pingekerimisi üle kümnete lehekülgede, süzee on pigem lihtsakoeline, karakterid ei ole üleliia komplitseeritud ega arene raamatu jooksul tossikesest kangelaseks või vastupidi jne. Tegu on lihtsa ja (minu arust) hästi kirjutatud meelelahutusega. Tõsi, peale teravmeelset kütkestavat esimest kolmandikku, kuskil raamatu keskpaigas või teise poole alguses, tempo nagu veidi langeb ja uusi nalju ei tule ehk ka enam sama ohtralt. Samas pole raamat nii mahukas et päris igav hakkaks.

Kui peaks mõne varemloetuga võrdlema, siis urban fantasy zanrist muidugi tuleb ette Mercy Thompsoni sari. Antud raamat on mõnevõrra kompaktsem/lihtsam ja hulga rohkema huumoriga. Võiks võrrelda Nightside sarjaga, aga tolle puhul on tunda autori kohatist "puusalt tulistamist", st on tunda teatud viimistlematust - antud raamat on selles osas palju korrektsem ja lihvitum, kuigi umbes sama kergekaaluline lugemine.

Eks tellin omale paar järge ära ja vaatan kuidas lugu edasi läheb, kas mandub rutiini või jätkub autoril veel ideid.

7 kommentaari:

  1. Kõlab täitsa lõbusalt ja intrigeerivalt.

    VastaKustuta
  2. See vereimemise-seksuaalse erutuse teema jookseb juba mitmes vampiiriraamatus. Vampiiriakadeemias ja House of Night-is oli minu meelest ka. Videviku sari on vist üks väheseid viimase aja vampiirisarju, mis seda liini ei kasuta.

    VastaKustuta
  3. Tundub lahe lugemine.

    Richelle Meadi "Georgina Kincaidi" sarjas on peategelaseks lausa "spetsialiseerunud" liiki vampiir - sukubus. Verd ei ime, energiat saab õnnetuid ohvreid võrgutades.

    VastaKustuta
  4. Indrequ arvustusega täiesti päri, paremini polekski saanud raamatut tutvustada. Tuleb tunnistada, et proua Davidson on kohati päris vaimukas. See, kuidas Betsy tasapisi vampiiriks olemise põhitõdesid avastab, on päris naljakas. Mõned näited:
    Did vampirism encourage Stockholm syndrome?

    In the movies, vampires are always these all-powerful jerks who use people like Kleenex.

    I was in the bathroom by now, staring at the toilet. I had absolutely no urge to sit on it. Time to think up a new use for it. Maybe unhook it, empty the water out, and plant irises in the bowl?

    Jessica was impressed, but pissed. I´d never smelled a mixed emotion before, and it was weird as hell - chocolate pudding on fire.

    VastaKustuta
  5. Tuleb välja jah et see seksiteema on vampiiriraamatutes laiemalt levinud kui mina seda seni arvasin - ju ma pole siis õigete raamatute otsa sattunud. Viimati sai loetud Kresley Cole'i The Hunger Like No Other ja see oli kohati ikka päris spicy :) Iseenesest ta mingi eriline shedööver ei olnud, nii et ei teagi kas arvustust hakata kirjutama...

    VastaKustuta
  6. No ega siis ainult šedöövritest pole vaja kirjutada, ikka muust kraamist ka, kasvõi päris saastast (et olgu see teistele hoiatuseks või nii). Nii et tee aga postitus!

    VastaKustuta
  7. Ma lugesin ka Undead and Unwed läbi siinse soovituse peale. Arvustus andis väga hästi raamatu olemuse edasi, nõustun kõigi selles kõlanud seisukohtadega. Natuke häiris raamatu alguses ameerikalik labasevõitu kõnepruuk ja mentaliteet - no ei istu sellised harimatud tibid kuidagi mulle. Õnneks mingi hetk (kui 25% oli loetud) läks süžee huvitavamaks ja kokkuvõttes oli üsnagi meelelahutuslik.

    VastaKustuta