kolmapäev, 13. juuli 2011

Targa mehe hirm

SPOILER:
Wise Man’s Fear jätkub (nagu eeldada võiski) sealt kus Name of The Wind lõppes – Kvothe on ülikoolis, üritab õppemaksuks ja äraelamiseks raha kokku kraapida, õppetöös edeneda, vaenlastega toime tulla, sõpradega hängida, pilli mängida, tüdrukuid (st ühte konkreetset – Denna’t) taga ajada jne. Sellises rütmis toimub tegevus uues raamatus oma paar- kolmsada lehekülge (kokku on seda raamatut aga 995 lk!). Tema madinad Ambrose’ga (üks üsna tüütu, kuid kahjuks rikas ja leidlik ülikuvõsu) saavutavad aga sellise mõõtme, et tal tuleb mõneks ajaks „akadeemiline puhkus“ võtta, et lasta asjadel ülikoolis veidi rahuneda. Teed viivad ta maa teise otsa, ühe kohaliku üliku õukonda. Ülejäänud raamat kirjeldabki kuidas ta nagu kummipall ühest seiklusest teise põrkab – päästab ülikut kavala mürgitaja käest, seikleb palgasõduritega metsas bandiite taga ajades, veedab teadmata aja ühe haldjadaamiga „elukogemusi“ saades, õpib salajasi võitluskunste omaettehoidva sõdalasrahva juures, päästab noori neide moosekantideks maskeerunud teeröövlite käest jne. Raamatu lõpulehekülgedel jõuab ta ülikooli tagasi veidi jõukamana ja palju kogenumana. Enam pole ta maagias veidi annet omav ebakindel noor muusik, vaid paljulubava kogemustepagasiga enesekindel noor mees, kes on ühteviisi osav nii pilliga, mõõgaga kui ka noorte naiste seltskonnas. Seega lava on valmis seatud järgmise osa jaoks.



Kui ma esimese osa kohta kokkuvõtteks kirjutasin et tegu on sissejuhatusega, siis teine osa on loo arendus – algas kuskilt pooliku loo pealt, arendas seda edasi, vahepeal toimus rida juhtumisi oma pisikeste lahendustega, aga „pika“ loo osas lahendustele lähemale justkui ei jõudnud. Kohati on tunne nagu mehhiko seebikas – ega keegi ju ei usu et kui Juanita Carlosega 358ndas osas abiellub, siis see ongi loo lõpp ja edasi tuleb „õnnelikult elu lõpuni“? Kogu aeg lisandub küll justkui uusi kilde mosaiiki, samas selgub et see mosaiik on ikkagi suurem kui mistahes eelneval hetkel arvasid, seega lahendust ei paista ikka veel.



Mis aga ei tähenda et see raamat mingiski mõttes halb oleks – kui välja jätta ehk ta kogukus, näiteks selili voodis on teda ikka raske lugeda, peab kuskile toetama. Selle raamatu oleks vabalt saanud ka ilma eriliste raskusteta näiteks neljaks omaette osaks jagada – igaüks parajalt kergekaaluline 250 lk, igaühes oma pisike lugu oma pisikese lahendusega, mis samas ka suurt lugu osast osasse veidi edasi arendab. Ka praeguses ühes raamatus on need lood (ülikoolis, üliku juures, bandiitidega jne) suht selgepiiriliste alguste ja lõppudega ning seetõttu lihtsalt köidetesse jagatavad. Kuna Eestis esimene osa lahutati mitmesse köitesse, võibolla siis minnakse sama teed ka teise osaga?


Sarnaselt esimese osaga on kogu lugu suht hästi lihvitud, süzeeliinid kenasti paigas, tegelaste (tegelikkuses küll peategelase, kes on ainsana pidevalt „kaadris“) areng on enamvähem (uskudes ta kaugeltki üle keskmise head õppimisvõimet) loogiline. Ainus pisike miinus on mõned raskesti usutavad/mõistetavad aspektid ajaliinis – kas ikka on võimalik 2 kuuga mingilgi tasemel mingit võitluskunsti õppida, olgu õpilane kuitahes võimekas? Ja kas peale bandiitide edukat mahanottimist on ikka reaalne, et salga juht (meie kangelane) saadab oma mehed tööandja juurde tagasi, ise aga koos tööandjale kuuluva ja tagastamist ootava rahalaekaga läheb veel teadmata ajaks kuskile ilma mööda hulkuma, ilma et hiljem keegi sellest mingit probleemi teeks? Ja uskumatu kokkusattumusena tundub ka see, et teadmata aja (hinnanguliselt aasta) haldjamaailmas veetmise järel, satub Kvothe oma maailma tagasi kohalikus ajas juhuslikult just 3 päeva hiljem (nagu ta ise eelnevalt oli lubanud) täpselt õigel hetkel dramaatilise sisenemise tarbeks kui ta kaaslased pungil kõrtsus publikule ta kadumisest räägivad...



Huvitav aspekt on ka see, et üks osa loost – nimelt juhtumised kui Kvothe ülikoolist maa teise otsa üliku juurde rändab ja kuhu sisse mahuvad piraatide rünnak, laevahukk, imelised pääsemised jne – kirjeldatakse umbes kolme reaga? St antud loos jutuvestja Kote ei pidanud seda osa jutust piisavalt märkimisväärseks, et seda Kroonikule edasi jutustada, tema (lühikesest) pealekäimisest hoolimata. Kui üritada kulisside taha piiluda, siis ehk oli lugu hoopis selles, et raamat oli kirjastamiseks liiga rammus ning oli vaja sadakond lehte välja visata – ning läbivalt kogu sisu vaevarikka kärpimise asemel toodi ohvriks mingi osa loost kust ei läinud pikemat süžeed oluliselt mõjutavaid niidikesi?



Kokkuvõttes olen raamatuga rahul. Loodetavasti ei pea kolmandat osa 4 aastat ootama... Aga selles osas pole ma seni ühtegi kinnitavat ega ümber lükkavat infokildu veel leidnud.

13 kommentaari:

  1. Selle arvustuse põhjal tundub lugemiseks igati sobiv raamat olema. Peaaegu juba tellisin ära. Aga vaatasin veel üle (eelmise osa arvustuses on juttu), et tegevus toimub millalgi ennevanaasti. Mage lugu :-( Ja siis veel kuningad kah mängus. Kahju...Hädasti oleks ruttu lugemiseks uut raamatut vaja, ilma kuningapoegadeta.

    VastaKustuta
  2. Vesilik, aeg on hakata kuningapoegi armastama! No Sul jäävad ju nii head raamatud lugemata! Sa tee ühega algust ja küll Sa siis näed, et Sa pead oma tõekspidamistes korrektuuri tegema.

    VastaKustuta
  3. esimeses kahes raamatus kuninas või kuningapojad veel lavale ei astu - kui sul konkreetselt nendega mingi kana kitkuda on. kolmandas osas kardetavasti küll, miks muidu seda triloogiat "kuningatapja kroonikateks" nimetatakse.
    aga muus osas - on jah selline keskaegne teema veidi, aga üldse mitte paha seejuures. tavapärast feodaalide omavahelist kismat eriti ei ole (teises osas mingi osa tegevust on nendega seotud), pigem avaldub see keskaegsus tehnoloogiatasemes ja faktis et ülikud on olemas.

    VastaKustuta
  4. Siis on ehk jah harjutamiseks hea sari - kui 2 esimest osa kuningavärgiks ette valmistavad. Võtan plaani.
    Alustasin just Simon Greeni "Secret Histories" sarjaga, alguse põhjal on mulje v hea!

    VastaKustuta
  5. Kuigi sõbrad kinkisid mulle fantaasiadieedi lõpetamise puhul tervelt neli uut fantaasiaraamatut, kujunesid asjad nii, et juba nädala pärast olin sunnitud uue raamatu ostma. Nimelt suundusin kohe välismaale konverentsile ja kohvrisse üle kahe kingitud raamatu ei mahtunud. Need said paraku läbi juba tükk aega enne reisi lõppu ja nii ma pidingi tagasiteel lennujaama raamatuletti külastama. Fantaasiakirjanduse valik on seal piiratud, kuid üks telliskivi tõmbas mu tähelepanu – just nimelt, see oli „The Wise Man’s Fear“. Ma olen lugenud enne pool „Tuule nime“, aga arusaamist teise poole mittelugemine ei takistanud. 1400 leheküljeline paperback on juba omaette nähtus. Mul kulus selle läbilugemiseks tervelt kuus päeva.

    Kuigi kingiks saadud raamatud olid toredad (kirjutan neist hiljem ka Hirvelossi), avaldas just Targa Mehe Hirm mulle kõige sügavamat muljet. Läbimõeldud, kaasahaarav, usutav. Tahaksin siinkohal ära tuua paar toredamat kohta.

    Nimedemeister Elodin on lõpuks nõustunud nimetamise kursust läbi viima. Esimeses loengus kirjutab ta tahvlile pika kohustusliku kirjanduse nimekirja ja käsib neist ühe raamatu läbi lugeda ja teisi lehitseda. Õpilased on segaduses.

    „Which one is the most important?“ I asked.
    Elodin made a disgusted noise. „I don’t know,“ he said. „I haven’t read them.“ He wrote En Temerant Voistra on the board and circled it. „I don’t even know if this one is in the Archives at all.“ He put a question mark next to it and continued to write. „I will tell you this. None of them are in Tomes. I made sure of that. You’ll have to hunt for them in the Sacks. You’ll have to earn them.“
    He finished the last title and took a step back, nodding to himself. There were twenty books in all. He drew stars next to three of them, underlined two others, and drew a sad face next to the last one on the list.
    Then he left, striding out of the room without another word, leaving us thinking on the nature of names and wondering what we had gotten ourselves into.

    Muidugi olid kõik nimekirjas olevad raamatud puhas saast, aga see-eest väga raskesti leitavad. Kvothe, vana nohik, tuhnis terve raamatukogu läbi ja luges püüdlikult pea kõik raamatud otsast lõpuni läbi.

    Osa raamatust veedab Kvothe kauge Ademide rahva juures nende võitluskunsti ja mõttelaadi õppimas. Sealne kultuur erineb Kvothe harjumuspärasest kultuurist väga palju. Näiteks käib neil pool juttu viipekeeles (mis minu meelest oli imehästi lahtiseletatud ja kirjeldatud), võitluskunstid on suure au sees, naised on meestest kõrgemal positsioonil, laulmine ja muusika on tabu, aga seevastu intiimsuhted mitte. Jutuajamine Kvothe ja tema õpetaja vahel kultuuride erinevusest (Tempi, kellest nad siin räägivad, on palgasõdur, kes Kvothega sõbrunes ja ta Ademite maale tõi):

    „And you’re right. The cultural divide between Tempi and myself was huge compared to the other mercenaries from Vintas.“
    She nodded. „Part of that is because Tempi has fewer wits than tits,“ she said. „And he is as fresh as a baby chick when it comes to making his way in the world.“ She waved a hand. „All that aside, you’re right. There are huge differences.“
    „I noticed,“ I said. „You don’t seem to have a nudity taboo for one thing. Either that or Tempi is a bit of an exhibitionist.“

    Toredaid kohti on veel, aga telliskivipaksuse paperback’i lahtihoidmine teksti mahatrükkimiseks on kole vaevaline. Aga iga lehekülg on lugemist väärt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See raamat on mul juba aasta aega lugemisjärjekorras. Sõpradele ja sugulastele olen seda välja laenutanud, aga endal pole olnud mahti ette võtta. Hakkan kohe hommikul lugema. Head tsitaadid noppisid välja :)

      Kustuta
  6. Indreku postituses on täpselt minu mõtted kirjas :)

    Elodini õpetamismeetod oli täitsa huvitav tegelikult. Näiteks ühel korral teatas ta ilma mingi sissejuhatuseta, et "Rääkige mulle asjadest!" See oli tema uusim meetod õpilaste aja raiskamiseks. Iga loengu alguses nõudis ta igaühelt mingit huvitavat fakti, millest ta poleks enne kuulnud. Ta osutas Ureshile. "Kui jagada lõpmatus lõpmatuks arvuks tükkideks, siis on iga tükk ikka lõpmatult suur," ütles Uresh oma veidra Lenatti aktsendiga. "Aga kui jagada lõplik suurus lõpmatuks arvuks tükkideks, siis on tükid väikesed, aga mitte lõpmatult väikesed. Kuna tükid pole lõpmatult väikesed, kuid neid on lõpmatu hulk, siis annab nende summa neid jälle kokku pannes lõpmatuse. Sellest järeldub, et iga arv on tegelikult lõpmatus."
    "Vau," ütles Elodin mõningase pausi järel. Ta sihtis lenattilast tõsiselt sõrmega. "Uresh. Sinu järgmine ülesanne on seksida. Kui sa ei tea, kuidas see käib, küsi minult pärast loengu lõppu."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üks minu lähedane, kes blogimajandusega ei tegele, aga kellega see lõpmatuse teemaline arutluskäik jutuks tuli, arvas järgmist.Kui jagada lõpmatus lõpmatuks arvuks tükkideks, siis võib iga tükk olla mistahes suurusega, sealhulgas ka lõpmatult suur.
      Aga kui jagada lõplik suurus lõpmatuks arvuks tükkideks, siis on tükid väikesed ja just nimelt lõpmatult väikesed. Sellele tuginedes ei saa viimane väide "Kuna tükid pole lõpmatult väikesed, kuid neid on lõpmatu hulk, siis annab nende summa neid jälle kokku pannes lõpmatuse. Sellest järeldub, et iga arv on tegelikult lõpmatus." enam tõene olla.
      Lõpmatusega aga ei maksa eriti jõuliselt jahmerdada, sest see pidi samavõrd hull asi nagu armastuski olema. Nii vähemasti annab AHT oma Tõe ja õiguse II osas teada. Selliseid huvitavaid arutlusi on täis terved Hajameelse Magistri kolm raamatut.

      Kustuta
  7. Nüüd on ka "Targa mehe hirm" loetud - nagu lubatud, see osa inglise keeles, ja pean ütlema, et teksti nautisin originaalkeeles oluliselt rohkem.

    Mis puudutab raamatu sisu, siis actionit oli mõnevõrra rohkem kui "Tuule nimes", aga üsna palju rahulikku oleskelu ka (action on värskemalt meeles, esimene pool möödus mu mäletamist mööda eelmise raamatu teise poolega samas tempos ehk siis ülikooli igapäevaelu). Seikluslikku poolt on Indrek postituses juba kenasti kirjeldanud, ega midagi lisada ei olegi. Ka mind häiris see koht, kus paari lausega võeti kokku, et "läksin reisima (see oli vahetult pärast ülikooli, nii et seni polnud veel midagi väga põnevat juhtunud), oli torm, piraadid, kangelasteod, oleksin peaaegu uppunud... aga ega seal midagi huvitavat ei juhtunud, nii et ei hakka pikemalt rääkima." :D Ilmselt on Indrekul õigus, kui ta spekuleerib, et küllap läinuks raamat muidu lihtsalt liiga paksuks. Kuigi see ei ole väga hea vabandus, kui samas pühendas autor sadu ja sadu lehekülgi suhteliselt igavatele kirjeldustele igapäevaelust, mis tundusid loole veel vähem juurde andvat.

    Mõned asjad olid minu jaoks üsna väheusutavad - võitluskunsti õppimise kiirust juba mainiti, lisaksin mitmed inimsuhted (nt et Kvothe sai oma õpetajaga edasi hästi läbi hoolimata sellest, et ta peategelase korralikult läbi peksis (ja seejuures avalikult häbistas), ja kuidas Kvothel õnnestus ennast kogenud palgasõdurite kamba eesotsas nii lihtsalt kehtestada) ja selle, kuidas Kvothe muutus tüdrukutega saamatust teismelisest poisist järsku (endiselt teismeliseks) casanovaks. Sellest hoolimata hakkas peategelane vaikselt muutuma väheke sümpaatsemaks (kuigi ega ma temast endiselt hästi ei arva) ja on mitmeid mõistatusi, mis ootavad lahendust, nii et ootan juba kolmandat osa. Näiteks tahaks Bastist rohkem teada saada - kes ta selline on ja kuidas Kvothe õpilaseks juhtus?

    VastaKustuta
  8. Uhh, küll oli paks raamat. Vahepeal läks natuke tüütuks ka. Aga üldmulje siiski positiivne. Kindlasti ootan põnevusega kolmandat osa. Kui siin mitmed lugejad mõne toreda tsitaadi on välja toonud (Tuule kirjutatud Elodini lõik on üks mu suuri lemmikuid), siis lisan omalt poolt ka ühe, täitsa raamatu lõpust ja värskelt meeles. Üliõpilane Kvothe seiseab kõigi õppejõudude ees ja vastab eksamiküsimustele. Ühe õppejõu, meister Hemmega, on tal aga algusest peale hapud suhted olnud:
    ""Well, well," he [Hemme] said, shuffling through the sheaf of papers in front of him. "I didn't think we'd have to deal with your type of trouble again." He gave me an insincere smile. "I'd heard you were dead."
    "I heard you wear a read lace corset," I said matter-of-factly. "But I don't believe every bit of nonsense that gets rumoured about."
    Some shouting followed and I was quickly brought up on charges of Improper Address of a Master. I was sentenced to compose a letter of apology and fined a single silver talent. Money well spent."

    VastaKustuta
  9. Ja mina muidugi ei taibanu, et esimene osa kahes osas on ja hakkasin kohe Targa mehe hirmu lugema. Kuigi Targa mehe hirmu saab väga hästi lugeda ka kui ei ole Tuule nime 2 osa lugenud. :)

    VastaKustuta
  10. Hmm, mins jälle üldse ei häirinud see reisist üle libisemine. Pigem võtsin ma seda Kvothele nii omase terava huumorina - Kroonik provotseeris rohkem rääkima ja tema enesekaitseks ei rääkinud. Lisaks veel see tüdimus, sest sarnastest katsumustest oli ta juba varasemalt rääkinud ning kui iga üksik nälg mehe elus lehekülgede pikkuseks lahti kirjutada, oleks lugu üks lõputu piin. Kõrtsmik Kote ei tajunud enam seda piina, ega ka rõõmu. Kõrtsmik oli alla andnud ning see kumas läbi ka tema jutustusest.

    Ja see vanuse teema. No kuulge, kui Kvothe ülikooli läks, oli ta poisike. Ta oli aastaid noorem nendest, kellega ta koos õppis. Haldjamaal viibitud ajal oli kaks olulist osa tema tõutäkuks kasvamisel - esmalt puhtratsionaalne koolitus naise igasuguste ootuste ja unistuste rahuldamise osas (ja mitte ainult füüsiliste vajaduste), kuid teisalt ka aeg. Kargamiseks kulutatud kuud, mantli meisterdamine, puuga kõnelemisest taastumine võtsid kõik aega ning tagasi tulles olid need samad tüdrukud, kes talle enne ülalt alla vaatasid, vananenud kõigest kolm päeva. Palju Kvothe vananes? Aasta? Või isegi enam? Lisame nüüd juurde Andarmes kogetud vabameelsuse ning õukonnas õpitud diplomaatia algkursuse ning minu meelest pole tulemus üldsegi nii ootamatu.

    Nojah, kuid kõikidest stseenidest, mis siin ümber kirjutatud, kiidetud või laidetud on, on minu isiklik lemmik ikka veel välja jäänud. Üsna viimastel lehekülgedel vedas Elodin Kvothe (Lorrenilt varastatud võtme abil) arhiivi katusele tormi kätte, kus nad oma riided ja pätsatud võtme, ups, tuulele kaotasid... Ma lõkerdasin südamest naerda sel kohal, püüdsin lõiku lapsele ette lugeda, kuid pidin mitmel korral naermise tõttu katkestama.

    Aga... Aga mul on hirm selle viimase raamatu osas. Päris mitu hirmu, kui aus olla, kuid neist peamine on loo lõpus. Rothfuss ise on öelnud, et raamatuid tuleb kolm ja mitte ainsatki rohkem. Kvothe on lubanud kroonikule kolm päeva, kuid lugu hargneb üha enam ja enam hajali ning lõpp on ilmselgelt kaugel (rääkimata sellest, et mina tahaksin näha Kvothet tekkinud jama klaarimas pärast kolme päeva möödumist - sümpaatne poiss oma terava mõistusega). Terved raamatud täis vähem ja rohkem õelaid nalju ning mu mõte jooksis paratamatult suunas, et kõige õelam neist naljadest tehakse lugeja kulul - kui kolmanda raamatu maht täis saab, paneb Kote lapi käest, teatab Kroonikule, et tema kolm päeva on läbi ja keerab ise magama. Ilma lahendusteta ja selguseta...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega sedagi lõpplahendust välistada ei saa... Mina pigem kahtlustan, et tuleb järjekordne selline lõik nagu too reisimise osa - et paari lausega lahendatakse umbes 10 erinevat probleemi ära nagu nalja. See sinu seletus võib täitsa hea point olla (et sobib Kvothe ja krooniku suhetesse hästi), aga mulle jäi ikkagi natuke mulje, et see polnud mitte algusest peale nii plaanitud, vaid pigem mahu vähendamise eesmärgil tehtud. Et autor suutis selle siiski loosse sobima panna, on muidugi talle kiituseks. :)

      Kustuta