Näljamängude filmist

Käisin vaatamas kauaoodatud Näljamängude filmi. Mingit superelamust kahjuks ei saanud. Raamatute järgi tehtud filmid on tihtipeale sündmustiku kiired läbiludistamised ja see pinnapealsus on raamatuga tuttavatele inimestele tunda. Erandiks on minu meelest Sõrmuste isanda filmid, mis olid ehk raamatutest isegi paremad (riskin siin Tolkieni sõprade meelepahaga). Ilmselt oli põhjuseks see, et Sõrmuste isanda raamatute tempo oli tõesti VÄGA aeglane. Erinevalt Näljamängude raamatust.

Natuke on kahju, et sellised filmid on tegijate jaoks alati kindla peale minek – kui raamatut loevad miljonid, jõuavad needsamad kindlasti ka kinno, et vaadata, kuidas film nende kujutlusega kokku läheb. Seetõttu tundub, et filmitegijatel polegi vaja eriti pingutada.

Oli toredaid ja mõjuvaid kohti ka. Meeldis näiteks Peeta rongist lehvitamise stseen, Katnissi ja Peeta lõõmavate kostüümidega triumf ja mängujuhtide askeldamised. Caesar Flickermann meeldis. Tegelastesse süveneda aga aega ei antud. Seetõttu jäi täiesti halliks Peeta kuju, Rue surm ei toonud pisarat silmanurka ning õudsad mutt-id oli lihtsalt kari kurje buldoge. Ilmselt lastest vaatajate säästmiseks vilgutati jubedamate stseenid ajal kaameraga hullumeelselt ringi, mis minu meelest ei olnud kuigi geniaalne lahendus. Oleks saanud paremini, isegi ilma otsest tapmist näitamata. Nüüd oli mul mitu tundi peale kino pea sellest vilkumisest uimane. Arusaamatu oli Cato lõpukõne Küllusesarvel. Küllusesarv ise oli ka suhteliselt hale käkerdis, ma kujutasin ikka vägevamat ehitist ette.

Katnissi näitleja meeldis. Oli sobivalt armsake ja juhm, isegi veel juhmim kui raamatus. Rue pidi tükk aega kätega vehkima, et talle teha selgeks, kuidas herilasi vaenlastele kaela saata. Haymitch pidi oma soovid langevarjupakikestes olevatele paberitükkidele kirjutama. Et ta oskaks karjääritribuutide varusid õhku lasta, olid varustusepüramiidi ümber olevad maamiinid tähistatud mutimullahunnikutega. Aga eks need lihtsustused olid tehtud rohkem meid, rumalaid vaatajaid, silmas pidades. Dilemmas Peeta/Gale on miskipärast suur eelis antud Gale’ile, keda on valitud mängima pikk nägus poiss, samas kui Peetaks on lühike vissis näoga tüüp (tahtmata siinkohal lühikesi vissis näoga tüüpe solvata).

Väidetavalt on kokku plaanis teha neli (?!) filmi. Võime siis ennustada, kumb raamatutest kaheks osaks jaotatakse. Võibolla teine? Ilmselgelt oleks filmitegijatel rumal vähem filme teha. Nii mina kui ka teised raamatusõpradest ullikesed vaataksid ilmselt kohusetundlikult ära kasvõi kaheksa osa. Võibolla olekski kõige õigem olnud filmi asemel sari teha, sest praegu ei jõutud vaatajaid tegelastega tuttavaks teha, et nende surmale kaasa elada, ega mängude enda kannatusi näidata - kõik läks nii ruttu, et mingeid nälja või janu või väsimuse märke tribuudid küll ei ilmutanud.

The Anvil of the World

The Anvil of the World – Kage Baker
Esialgu pealkirja järgi assotsieerus see raamat minu jaoks M.S. Rohan’i The anvil of Ice (The Winter of the World series) teosega ja kuna too mulle väga meeldis, siis täiesti ebaratsionaalselt ootasin sama kvaliteeti ka sellelt raamatult. Tagantjäreletarkusena võib öelda, et seekord mõttes tekkinud paralleel ei petnud, oligi täitsa hea raamat. Selle raamatu kõige suurema puudusena peab ära märkima, et fantaasiavaldkonna traditsioonide vastaselt ei ole tegu kahjuks triloogiaga – aga head raamatut tahaks ju veel ja veel, kuni autori loodud maailm on tüdimuseni läbi nämmutatud. Tõsi, on olemas hiljem kirjutatud eellugu (pole veel lugenud) aga sellega asi ka lõpeb – sest autor on kahjuks meie hulgast juba lahkunud :(

The Anvil of the World koosneb sisuliselt kolmest suhteliselt eraldiseisvast osast, igaüks oma alguse ja lõpuga. Esimene osa neist on ehk kõige kergekaalulisem – seal tutvustatakse meile peategelasi ning tehakse tuttavaks tegevuskohaks oleva maailmaga, samas lugejat detailidega liiga üle ujutamata. Autori kiituseks peab ütlema, et ta ei joonistanud ei tegelase ega maailma kohe välja, et seejärel tegevuse kallale asuda, vaid kõik elemendid loos arenesid järk järgult kuni lõpplahenduseni välja. Natuke meenutas nagu sibulakoorimist – millal iganes tekkiski hetkeks tunne, et oled ühest peategelastest või tolle maailma põhikontseptsioonidest aru saanud, siis kooriti jälle uus kiht maha ja selgus midagi uut – väga hea töö autori poolt minu arust.

Selle pideva arengu tulemusena ongi praegu tunne, et lõpus ei olnud tegu nagu enam sama raamatuga mis alguses. Algas asi lihtsakoeliselt – keskaja tehnoloogiatasemele sarnanev maailm, mustvalgelt välja joonistatud head ja pahad, kerge salapäraga aga mitte eriti komplitseeritud peategelased, natuke actionit, veidi intriigi jne – ja vaikse kapakuga nagu hakkaks tavaline kergekaaluline ajaviitelugu, millega mõnda igavat õhtutundi veeta. Aga kui raamat märkamatult (mul kulus 2 argipäevaõhtut/ööd) läbi on saanud, siis avastad, et lõppedes oli raamatus alltekstina omajagu mõtisklust ja moraali, tegelased oli märksa mitmekihilisemad ja maailm ei olnud kah enam kaugeltki nii mustvalge nagu algul tundus.

SPOILER
Peategelane on Smith. See pole ta pärisnimi, see on ta enda võetud varjunimi. Ta ei tahaks maailmas midagi muud kui et ta rahule jäetaks ja et ta ei peaks enam kellegi eest põgenema. Tema häda on selles, et ta on väga osav inimeste tapmises. Ja selles pole midagi eriti halba, vendettad ja palgamõrvad on seal ühiskonnas täiesti aktsepteeritud. Palgamõrvar on umbes samasugune „spetsialist“ nagu meie ajal juhtimiskonsultant. Probleem on selles, et Smithile see töö eriti ei meeldi. Paraku saatus viib ta ikka ja jälle olukordadesse kus ta oma erioskusi rakendama peab. Seekord üritab ta alustada karjääri karavanijuhina. Esimese tööna tuleb viia karavan edukalt ühest linnast teise. Kui see tal probleemivabalt õnnestuks, siis oleks vist päris lühike raamat?

Lord Ermenwyr on veel teismeline aga juba küünilise ellusuhtumisega ja maailma ahvatluste poolt rikutud ülik. Ta on juhtumisi reisija Smithi poolt juhitavas karavanis. Ning ta on veendunud, et kõik tekkivad probleemid on tema vaenlaste poolt suunatud tema kõrvaldamiseks. Ahjaa, ta on ka segavereline, veerandi kuni poole ulatuses (ta ise ka ei tea täpselt) deemon.

Lisaks on seltskonnas Lord Ermenwyr’i hooldajaõde Blanshik (väga eriline ja eriliste oskustega daam), karavani kokk Mrs. Smith (nimede sarnasus juhuslik), „runner’i“ (midagi heeroldi/kulleri/luuraja sarnast) ametis on noor neiu nimega Burnbright, hiljem lisandub veel segavereline munk/arst Willowspear, kes osaliselt on „tavaline“ inimene, osaliselt esindab peamiselt selle maailma metsi asustavate rohelise nahaga Yendri inimeste rassi.

Selles maailmas ongi kolm domineerivat rassi – „tavalised“ inimesed (religiooni järgi nimetatakse ka Children of the Sun), „rohelised“ Yendrid ja deemonid. Deemonitega puutume raamatu jooksul ehk kõige vähem kokku, kohtume mõnede segaverelistega ja mõnede nende teenistuses olevate surematute (st surematu hingega, keha saab hävitada – kuni ta isand ta uuesti loob) deemonitega. Maailma ülesehitus on pealtnäha lihtne – on tavaliste inimeste maailm, kuskil metsas elavad rohelised, kes tavaliste inimestega küll suhtlevad (osad elavad ka linnades) aga see suhtlus on vürtsitatud vastastikkuse usaldamatusega, ning oma mägedes elab deemonite valitseja Must Isand, kes valitseb deemonite armeed ja kelle röövretki kõik pelgavad. Intriig on maailmas üles ehitatud sellele, et Yendride elav pühak, maailma headuse kehastus ja elu allikas Ema (kasutatakse mitmeid nimesid) otsustas kurjuse alistada sellega, et läks Mustale Isandale mehele (miks täpselt, sellest räägib eelloona ilmunud eraldi raamat). Ülejäänud maailm, eriti teda varem kummardanud Yendri’d, on nüüd vägagi suures segaduses.

Raamatu sisusse ma rohkem ei süüviks, lühidalt märgin veel ära, et raamatu teises osas on Smith ja ta seltskond ennast sisse seadnud pisikese hotelli pidajatena, läheneb kogu linna aasta suurim püha Armastuse Festival, läbi astub ka Lord Ermenwyr ja aset leiab salapärane mõrv. Kolmandas osas asutakse teele päästma Lord Ermenwyr’i õde kitsikusest, mida Lord ette väga selgitada ei taha. Kohale jõudes on kõigil üllatus suur, kuna keegi (sh. Lord ise) ei kujutanud päris täpselt ette millega tegemist tuleb. Ja tegemist tuleb ei millegi vähemaga kui maailma päästmisega.

Raamat ei ole kirjutatud just liiga tormavas tempos, üksjagu on vaikset teemaarendust, tegelaste vestlusi, looduskirjeldusi jne. Ka huumorit on omajagu, sellest suurem osa esitatakse ekstsentrilise Lord Ermenwyri vahendusel, kellel tundub olevat tõsiseid raskusi otsustamisega, et kumb ta rohkem on, kas deemon või inimene. Tõeliselt naljakas on lugeda kohti, kus muidu deemonitele kohast verejanu üles näidanud Musta Isanda pärijad mahalöödud pilkudega „Yes, Mommy“ pobisevad, kui Ema (kes on abikaasa reputatsioonist hoolimata endiselt headuse kehastus) hukkamõistva tähelepanu osaks saavad.

Kokkuvõttes – igati tore raamat, julgen soovitada.

Maagiat 3
Actionit 3
Sisu – 4
Romantikat – 2 (peamiselt teises osas)

Dean Koontzi kirjutised „Hääled öös“ ning „Surmani on aega“.

 Dean Koontz on Ameerika kirjanik, kes on üllitanud palju teoseid, enamasti zanriks pigem põnevik, kuid sageli neis ka fantaasiakirjandusele omaseid jooni. Mõtlesin kirjutada postituse veidi temast üldisemalt ja siis täpsemalt juba 1998 aastal (ehk üsna ammu) eesti keeles ilmunud raamatust „Hääled öös“, mis on pikka aega minu lemmikraamatute hulka kuulunud. Ning veidi ka teisest eesti keelsest raamatust „Surmani on aega“.

Dean Koontz on kirjutanud palju raamatuid ning lühijutte, neist enamus on eraldiseisvad, kuid viimasel ajal on ta pühendunud ka kahele sarjale. Frankestein (Prodigal Son (2005), City of Night (2005), Dead and Alive (2009), Lost Souls (2010), The Dead Town (2011)) on sari mida ma lugenud ei ole. Teine sari on mehest Odd Thomas, kes näeb surnuid (Odd Thomas (2003), Forever Odd (2005), Brother Odd (2006), Odd Hours (2008) ning peagi ilmuvad Odd Apocalypse (2012), Deeply Odd (2013)). Sellest sarjast lugesin kunagi poolkogemata teist raamatut, mis mulle meeldis üsnagi, kuid samas olles sarja teine raamat, oli veidi segane. Nüüd siis plaanis õiges järjekorras nad ette võtta- esimesed kaks jõudsit hiljuti bookdepository'st kohale. Kui loetud saan siis kirjutan ka siin lähemalt.

Enam olen aga tuttav tema eraldiseisvate raamatutega. Neis on läbivalt mitmeid sarnaseid jooni.

* sageli on peategelasteks mees ja naine kes raamatu käigus pooljuhuslikult tutvuvad ning siis ühiselt vaenlasele vastu astuvad;

* naised sageli tõsised, enamasti keerulise minevikuga (nt koduvägivald), mida nad seljatada püüavad;

* mehed sageli vaiksed kuid rõõmsameelsed ja taustalt politsei, sõjaväe koolitusega;

* vastasel / vaenlasel sageli (näivalt?) üleloomulikud võimed, millele teatud juhtudel pakutakse välja siiski ratsionaalne seletus. Sageli vastasel väga omapärane maailmavaade, mitmed neist sotsiopaadid, kellel sageli häid omadusi ei tuuagi välja- samas ei tee see neid tegelaskujusid igavaks või kergesti alistatavaks;

* sageli peategelasel piiratud aeg, et vastast võita, sest ka mingid muud asjaolud samaaegselt kujutavad endast ohtu, või on selle tärmini andnud vastane lubades, et surmani on aega nii mitu tundi;.

* mitmetes raamatutes erakordne koer (enamasti labradori retriiver) headel abiks, hoiatab ohu eest, ründab otsustaval hetkel vaenlast;

+ läbivalt on huvitavat keelekasutust.

Eelnev kokkuvõte siis järgnevate raamatute põhjal: The Face of Fear (1977) Watchers (1987), Dragon Tears (1993), Icebound (1995), Intensity (1996), Life Expectancy (2004), Velocity (2005), Forever Odd (2005).

Eesti keeles on minu teada Koontzil ilmunud kolm raamatut 1998 „Hääled öös“ (Watchers 1987), 2001 „Hirmu pale“ (The Face of Fear 1977) ning 2005 „Surmani on aega“ (Life Expectancy 2004). 

Neist „Hirmu pale“ ei jätnud mulle mingit erilist mälestust. Raamatu peategelane on Graham, mees kellel võime näha mõrvu nende toimimise hetkel- seda võimet kasutab ta politsei abistamiseks. Raamatu peamine tegevus toimub kõrghoones, kus ohu eest põgenemine keeruline, ning peategelane on pääsemiseks sunnitud mõrvariga mängima ohtlikku kassi-hiire mängu. Võimalik, et nüüd, kus seda tüüpi kontorihoonesse lõksu jäämisel inimese haavatavus mulle selgem on (kasvõi tööjuures toimunud tuletõrjeõppuste tõttu, või ka välisministeeriumi toimunud tulistamise järel, mil ka keskkonnaministeeriumi maja uue pilguga vaatan), oleks oht mulle usutavam ja raamat haaravam. Peaks uuesti katsetama...

Aga nüüd siis kahe ülejäänud raamatu juurde.

„Life Expectancy“

Raamatut olen lugenud vaid inglise keeles, tõlke kvaliteedist ei oska midagi kosta.

Peategelane Jimmy Tock on sümpaatne pagaripere poiss, kelle sünniööl juhtuvad haiglas kummalised lood. Vahetult enne poisi sündi ennustab tema vanaisa, kes on samasse haiglasse toodud, poisi täpse sünni kaalu ja pikkuse ning ennustab et poisi elus saab olema 5 hirmuäratavalt ohtlikku päeva, selle info kirjutatab kohe-kohe isaks saav Rudy oma isa tungival nõudmisel ülesse, mis siis, et ta sellesse ei usu. Kui vanaisa poisi sünnihetkel sureb ning nii kaal kui pikkus tõeks osutuvad ei jää perel muud üle kui uskuda, et ka mainitud kuupäevad on tõesed. Samal ajal on haiglas oma lapse sündi ootamas ka üks teine mees, nimelt rändtsirkuse kloun Beezo, kes kuuldes, et tema naine sünnitusel suri, hullub- tapab sünnitust vastu võtnud arsti, haarab oma vastsündinu ja põgeneb uskudes et Rudy Tock oli talle abiks...

Raamat on kirjutatud justkui Jimmy poolt meenutustena enne viiendat ohtlikku kuupäeva- memuaarina. Ning raamatu lõpp tema naise poolt. Raamatus on realistlikke kirjeldusi ning kohati muhedat huumorit. Haarav ühe õhtu raamat.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 4; Romantikat: 2; Huumorit: 2; Võlumist ja maagiat: 1

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

„Hääled Öös“

Karta on, et selle raamatu osas on mul raske erapooletu olla. Ühelt poolt lugesin ma seda esmakordselt ajal kui head fantastika- ja põnevuskirjanust eriti palju kätte saada polnud. Vähemalt mitte sellises mahus nagu nüüd ja ma ise inglise keeles raamatuid veel ei lugenud (mis kitsendas veel valikut). Teisalt olen ma vaieldamatu koerasõber ja raamatu üks olulisi kangelasi kuldne retriiver Einstein on mulle väga armas. Aga väiksed vihjed siis raamatu sisule.

Raamat on kirjutatud mitmete tegelaskujude silmeläbi. Neist peamiseks on ilmselt Travis Cornell, endine sõjaväelane, kes usub et kõik inimesed kes talle oluliseks saavad hukkuvad peagi ja jätavad ta üksi. See teamine on temast teinud suhteliselt erakliku mehe. Raamatu esimestel lehtedel leiab Travis kaugel inimasustusest kummaliselt käituva kuldse retriiveri, kelle ta endale koju võtab, ning kes kummalisel kombel tema üksndust peletab ja laseb tal taas inimsuhteid luua...

Nora Devon on üksik naisterahvas keda tema tädi kasvatas usus et välismaailm ja võõrad inimesed on ohtlikud ning pahatahtlikud ning et Nora on hall hiireke kelle ülesanne elus on elust vaikselt teistele märkamatult läbi minna. Ta kardab võõraid, sõpru-tuttavaid tal ei ole, ning ta ei ole peale oma tädi surma suutnud seda eraklikkust, millega ta harjunud on, muuta...

Vincent Nasco on maffia palgamõrtsukas kes naudib tapmist, olles veendunud et iga tapmisega saab ta omale tapetu elujõu, ning et piisava hulga tapmiste järel jõuab ta surematuseni. Kui tal palutakse lühikese aja jooksul tappa mitmeid teadlasi hakkab ta huvi tundma selle vastu mis neid teadlasi seob, ning soovib saada üht nende teadusprojekti tulemust omale.

Lemuel Johnson, mustanahaline uurija kelle ülesandeks on vaikselt kinni püüda kaks põgenikku, kes hiljuti põgenesid teaduslaborist.

Raamat keskendub siis kahele põgenikule ja nende rändamisele läbi Ameerika. Ning neile inimestele, kes põgenikega kohtuvad. 

Põgenikel on ebatavalised omadused, mis ei käi päris võlumise ja maagia alla, aga kuna erinevad tugevalt normist siis hindasin seda selle kriteeriumi alusel.

Loomasõbrast (koerasõbrast) põnevike- ja fantastikaraamatute fännidele soovitan kindlasti seda lugeda.

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 2; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 5

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Skulduggery Pleasant - Derek Landy

Skulduggery Pleasant – no sellise nimega raamat peab ju olema lasteraamat? Jep, täitsa õigus. On jah lasteraamat, nii umbes 10 aastastele, võibolla ka varateismelistele. Sellisele eale kus lugeja ootab põnevust, natuke nalja, ladusat süžeed ja kelle elurütm on liiga kiire, et süveneda pikkadesse karakteriarendustesse ning looduskirjeldustesse. Just selline raamat see ka on.
Täiskasvanud lugeja ütleks, et „tegelased on pealiskaudselt arendatud, võitlusstseenid veidi liiga lihtsakoelised ja kogu raamat ehk veidi liiga lihtne. Noh nagu lasteraamat või nii. Ups, see ju ongi lasteraamat. Pagan, miks ma sellele siis aega raiskasin?“
Mina võtsin ja lugesin läbi. Raamatu tegevus on asetatud kaasaegsesse UK’sse ja on suht klisheelik. St tavainimesed ei tea midagi võluritest või võlujõust, need eksisteerivad nende pilgu eest kõrval ning toimub tavapärane võitlus heade ja kurjade võlurite vahel. Potterit olete lugenud? Noh sama värk, aga palju vähem öökulle ja võlukeppe ja muud tilulilu.
Stephanie on tavaline 12 aastane tüdruk kelle edukas horror-fantasy kirjanikust lemmikonu ühel päeval ära sureb. Kuna Stephanie pärib onu hiiglasliku maja, siis pärib ta ka probleemid mis onu surmani viisid – ja ta saab peagi selgeks, et onu kirjutas küll horrory’t aga fantasy’t seal eriti ei olnud. Onu matustel märkab Stephanie kummaliselt riietatud kuju, kes soojast päevast hoolimata on pealaest jalatallani riietesse mässitud, lisandiks veel hiiglaslikud päikeseprillid. Tere tulemas Skulduggery Pleasant. Tehniliselt võttes on tegu ammu surnud võluri luukerega, kes mingil temalegi teadmata põhjusel ei jäänud kondihunnikuna vaikselt kõdunema vaid jätkab oma kunagi aastasadu tagasi alanud võitlust headuse nimel, ajades taga üle käte läinud võlureid ja muid pahalasi.
- Are You alive?
- Well, technically, no, but...
- Do you have a brain?
- I dont have a brain, i dont have any organs, but i have consciousness. To be honest with you, its not even my head.
- What?
- Its not. They ran away with my skull. I won this one in a poker game.

Kui Stephanie esimesest ehmatusest (ja paarist tapmiskatsest) üle saab, siis avastab ta, et see uus salajane maailm on palju huvitavam kui see milles ta enda teada seni elas. Ainus mis veel üle jääb, on veenda ühte tõrksat kuid sentimentaalset luukeret, et see ta endale partneriks võtaks.
Edasi läheb lahti suht klassikaline pahade otsimise ja mõistatuste lahendamine. Paljud elemendid on muudest võlumaailmast kirjutatud raamatutest juba tuttavad (nt. tõelised nimed), mõned on ehk väikese kiiksuga.
- Doesnt sunlight turn them to dust, or make them burst into flames or something?
- Nope. Vampires tan, just like you and me. Well, just like you. I tend to bleach.

Loomulikult on siin raamatus olemas oma peapahalane kelle plaanide nurjamiseks kogu madin käibki. Õnneks ei koosne tegelaskond ainult üheselt headest ja halbadest, mõned algselt positiivsed tegelase osutuvad ka reeturiks, aga kuna suures osas libisetakse tegelastest üle suht pealiskaudselt, siis ei teki neile ka ehk sellist kaasaelamist, mis nende pooltevahetamisele õlakehitusest enamat reaktsiooni kaasa tooks. Et klisheelikule stsenaariumile truuks jääda, siis tuleb headel ette ka paar kohustuslikku tagasilööki.
- Obviously you’re not going to just offer up the information, so i think a spot of torture is required.
- Ah. Old times.
- I remember those dark autumn days that i’d while away, cutting you, making you cry out.
- Fun for the whole family.
- Where are the endless heroic cliches? Arent you going to look me in the eye and tell me to do my worst?
- Actually, i was going to ask that you go easy on me. I’m feeling kind of tender today.
- Last chance – tell me where the key is.
- Ok
- Really?
- No, only joking. Do your worst.

Lõpuks muidugi head võidavad, Stephanie teeb esimesed edusammud ise kah võlukunsti omandamise suunas, pillatakse mõned vihjed mille peale järgmisi osi sarjast üles ehitada ning ongi kogu lugu. Ah jaa, raamatu lõppu on poetatud veel üks samade tegelastega aga veidi hilisemat aega puudutav eraldiseisev lühijutt.
Action 5
Maagia 4
Thriller 2
Romantika 0

Joe Abercrombie, The First Law, book one, the Blade Itself

„The Blade Itself“ on keeruline, humoorikas ja vägivaldne lugu, milles mahlane annus küünilisust ja sarkasmi. Julgeksin siinkohal tuua võrdluse G.R.R. Martini Jää ja tule laulu sarjaga, milles samuti palju tegelasi ja erinevaid tegevusliine. Ka Abercrombie tegelased on “suured”. Leidub nii võlureid, vapraid sõdalasi, kuningaid ja kauneid neidiseid (tõsi, neid viimaseid on vähevõitu). Ja siis on seal olendid nimedega Eaters, Flatheads ja Shankad – arvan millegipärast, et järgmistes osades on neist rohkemgi juttu kui esimeses, aga meeldivad asjapulgad nad ei ole, kaugeltki mitte.

Ma ei ole üldiselt võitlusstseenide fänn, aga Abercrombie on neid kuidagi eriti hästi kirjeldanud, veriselt ja tõetruult. Meessoost lugejad ei pea ilmselt pettuma. Aga peamised on selle raamatu juures muidugi tegelased, kellest ükski pole tegelikult veatu ja kohati võib ikka täitsa närvidele käia.

Kapten Jezal dan Luthar on noor ja väga nägus mees, isekuse musternäidis. Juba kaua aega tagasi on ta otsustanud saada kellekski eriliseks - kellekski suureks ja tähtsaks, kes teeb suuri otsuseid. Esialgu on tal plaanis küll võita au ja kuulsust iga-aastasel vehklemise võistlusel.

Logan Ninefingers (vaenlased (ja neid on olnud palju) on teda kutsunud ka Bloody-Nine) on julge, kuid siiski kaastundlik sõdalane, kes on võidelnud kogu elu paljudes karmides lahingutes. Ta on näinud mehi tapetavat sõna, pilgu või ei millegi eest. Tal on olnud õnne, et võitlustest eluga pääseda, mitte küll nii palju õnne, et võitlusi vältida. Tema lemmiksõna tundub olevat „shit“ ja lemmiklause „I am still alive.“ Ja ta oskab rääkida vaimudega...

Minu jaoks kõige huvitavamaks tegelaseks oli Sand dan Glokta, kes on olnud varem vehklemise võistluste võitja, tõeline naistelemmik, kuid sattunud siis sõja ajal vaenlase kätte vangi, kus teda 700 päeva halastamatult piinati. Nüüd on ta inimvare, kaugel sellest, et naised teda sooja pilguga paitaksid, kuid oma tööd inkvisiitorina teeb ta pagana hästi.

Glokta kuulab Loganit üle:

“Did you see who this someone was?”

“No. It was a woman, I saw that much.” He worked his shoulders, clearly uncomfortable.

“A woman, really?” This story becomes more ridiculous by the second. “Anything else? Can we narrow our search beyond half the population?”

Ja Glokta sisemised monoloogid meeldisid väga: There´s no need to rush, Arch Lector. That´s the trouble with good legs, you tend to run around too much. If you have trouble moving, on the other hand, you don´t move until you damn well know it´s time. /---/ And go where? The world will not end if I sit here a moment longer. There is no rush. No rush.

Üldiselt selline muskuliinne värk, aga natuke on naisliini ka Ardee Westi ja Ferro Maljinni näol sisse toodud. Mõlemad on kõvad pähklid, mitte mingid mömmid. Ferro juba teadis, kuidas tappa, selles oli ta osav. Ja ta vihkas luksust ja aedasid. Ja Ardee... Liiga tark oma ajastu kohta. “Doesn´t know her place. Total disgrace. Best just to ignore her.“ Aga mulle ta meeldis ja kapten Lutharile ka:

“Tell me, Captain, how do you know my brother?”

“Well, he´s my commanding officer, and we fence together.”

His brain was beginning to function again. “But then... you know that already.”

She grinned at him. “Of course, but my governess always maintained that young men should be allowed their share of the conversation.”

Jezal gave an ungainly cough as he was swallowing and spilled some wine down his jacket. “Oh dear,” he said.

Logani ja Ardee vaheline vestlus:

“You mind if I sit?”. /---/

“Do I mind? No. It´s a funny thing, but no one else wants to sit with me.” . /---/

“Perhaps they´re afraid of you.” . /---/

“I´m starting to think the same thing.”

“You do look a little dangerous.”

“Hideous is the word you´re looking for.”

“I usually find the words I´m looking for, and I say dangerous.”

“Well, looks can lie.”

She lifted an eyebrow, looking him slowly up and down. “You must be a man of peace then.”

Kokkuvõttes väärt kraam lugemiseks! Kaanekujundus meeldis ka väga. Ilmselt on see just üks nendest raamatutest, mis hakkas mulle huvi pakkuma teistsuguse kaanepildi pärast.

Filosoofiat: 4; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 4; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Ps: Marcus Sakey on 2007. a kirjutanud samanimelise kriminaalromaani, millest ka film on vändatud, nii et palun mitte segamini ajada.

George R. R. Martin "Mõõkade maru"

Ja ongi järgmised 1200 lehekülge Jää ja tule laulu läbitud. Peadpööritavad seiklused jätkusid kuni teise raamatu lõpuosani, alles siis anti veidi hingetõmmet. Endiselt olen väga rahul eestikeelse tõlkega (Mario Kivistik), aga paraku olen nüüd tõlgitud osaga sarjast lõpuni jõudnud. Aga kui uute tõlgete ilmumisega just hirmus palju aega ei lähe, jään kannatlikult ootama, eks on muud põnevat lugemist kah vahepeal kõvasti kogunenud. Õppisin mitu uut põnevat sõna, näiteks "tõurastama", "kunnatu" ja "kürb".
Teises raamatus võttis Martin ette äärmiselt julge ja vapustava süžeekäigus, mis mind täiesti läbi raputas. Pärast seda oli kaks võimalust - kas raamat nurka visata ja tükk aega sealt mitte üles korjata, või kiiresti edasi lugeda, et positiivsemaid emotsioone peale koguda, hirmsat läbielamist sellega mälus hägustades ja lugemisisu taastades. Võtsin ennast kokku ja lugesin kiiresti edasi. Ja mõtlesin, et peab ikka hästi kirjutatud raamat olema, kui nii kaasa elama paneb. Samas märkisin endale mõttes ka üles, et kuigi Martin korraldab mõjuvaid ja hirmsaid stseene, ei ole ta kordagi ette võtnud lugejaist pisarate väljapigistamise eesmärki. Näiteks ürghunt Nymeria ja Catelini jõekaldal kohtumise episoodil oli selgelt pisarapotentsiaali, aga kirja oli pandud see viisil, et lugejana tajusin küll Arya apaatsuseni ja tuimuseni viivat ahastust, kuid silm-märjaks-minemise tunnet küll mitte. Vaene Arya saab raamatus üldse järjekindlalt solgutada. Hästi on kirjeldatud tema iseloomu kujunemine ja kasvamine läbi üksindustunde ja õuduste. Väga huvitav, milline täiskasvanu temast järgnevais raamatuis saab.
Tyrioni saatus tegi "Kuningate heitlusega" võrreldes, kus ta eneselegi ootamatult võimsaks riigivalitsejaks, niiditõmbajaks ja sõjameheks sai, tagasipöörde - troonide mängu mängijast sai vaid tagasihoidliku tähtsusega nupuke teiste mängulaual. Tema vaatepunktist jutustatud osad olid aga endistviisi toredad lugeda ja vürtsitatud Tyrioni mõnusa eneseirooniaga:
"... ja te ise valmistasite kõige suurema pettumuse"
"Ma olin äsja sündinud. Mida te minust lootsite?"
"Erakordsust" vastas mustajuukseline prints. "Te olite väike, kuid üle ilma kuulus. Me olime teie sündimise ajal Muinaslinnas ja kogu linn ei rääkinud muust kui Kuninga Käele sündinud ebardist ja sellest, mida säärane enne kuningriigile ennustada võib."
"Eks ikka nälga, katku ja sõda." Tyrion naeratas mõrult. "See tähendab alati nälga, katku ja sõda. Aa, ja talve ja pikka, lõputut ööd."
/---/
"...Püüa mitte silma torgata. Ma ei kahtle põrmugi, et Cersei saadab mehed sind jälitama. Sa võiksid endale teise nime võtta."
"Teise nime? Aga muidugi. Ja kui Näota Mehed mind tapma tulevad, ütlen ma: "ei, mina pole see mees, ma olen hoopis üks teine jubeda näoarmiga kääbus""
Uus ja väga huvitav vaatepunktitegelane oli Jaime Lannister, kes, nagu tema kääbusest vendki, toredaid enesevaatlusi läbi viis. Tegemist on sirgjooneliste soovidega asise sõjamehega, kelle soovide täitmise poole püüdlemine aga ühsikondlike normide ja saatuse keerdkäikude tõttu hirmsaid tegusid sooritama on pannud. Samas ei puudu tal ka omamoodi rüütliau ja arusaam õilsusest.
Kui ta lahkus jäi ülempealik üksinda valgesse ruumi istuma ja mõtisklema. Lillede Rüütel oli kurbusest Renly üle nii meeletu, et raius surnuks kaks oma rüütelvenda, kuid Jaimele polnud hetkekski mõttesse tulnud talitada samamoodi nende viiega, kes ei suutnud [tema poega] kaitsta. Ta oli minu poeg, minu salapoeg... Mis mees ma olen, kui ma ei tõsta seda kätt, mis mul alles on, et tasuda omaenese liha ja vere eest? Vähemalt ser Boros tulnuks küll ära tappa, lihtsalt selleks, et temast lahti saada.
Tore oli Jaime'i ja Brienne'i suhte arenemine ja Jaime'i maine tõusis nii minu kui kindlasti paljude teiste lugejate silmis tänu uhkele Brienne'i elu päästmise aktsioonile.
Draakoniprintsess Dany liin kogus raamatus tuure ja ka tema kasvas. Erinevalt Sansast ja Aryast, kelle mõttemaailm on heas vastavuses nende lapseeaga, on Dany märksa mõistatuslikum tegelane. Kõige võimsam stseen oli "Rikkumatute" vabastamistrikk. Sellel neiul on kuningannapotentsiaali küll. Ja tegelikult lõppes tema liin raamatus samasuguse tõekspidamiseni jõudmisega, kui kuningas Stannise omagi, kelle sõnad olid järgmised:
"Isand Seaworth on madalat päritolu, kuid ta tuletas mulle meelde, mis on minu kohus, sellal kui mina mõtlesin ainult oma õiguste peale. Ma püüdsin võita trooni, et päästa kuningriik, kuid ma oleksin pidanud püüdma päästa kuningriiki, et võita troon."
Stannise liinis (ja ka lindpriide liinis) häiris mind see Valguse Isanda teema - üks jumal ei tohiks nii vastikult võimas olla ja nii otseselt inimmaailma sündmusi mõjutada. See ei ole teiste jumalate järgijate suhtes aus ja tundub üldse kangesti sohitegemisena. Jumalate mõjutused ja märguanded võiksid ikka olla sellised toredalt hämarapärased ja kaudsed, nagu näiteks Vanade Jumalate poolt ürghuntide saatmine Starki pere lastele.
Vahimeeste elu Müüril põhjas kogus samuti hoogu ja tõi kaasa uhkeid lahingukirjeldusi. Nii Sami kui Joni vaatepunktilood oli nauditavad.
"Ma olen mõõk pimeduses," ütles Samwell Tarly. "ma olen vahimees müüridel. Ma olen leek, mis peletab külma, valgus, mis kuulutab koitu, sarv, mis äratab uinujad. Ma olen kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi."
Sansa juuksevõrgu skeem jäi mulle ausalt öelda arusaamatuks, kuigi seda osa mitu korda üle lugesin. Kui keegi sellest hästi aru sai, siis palun mulle kommentaariumis seletada :) Sansast on muidugi kahju, tema soovis ainult ilusat ja rahulikku emandaelu, sellesse sõjamaailma ei sobi ta kohe üldse, nii nagu ta õde Arya ei sobinud rahulikku õukonnadaami ellu. Varem või hiljem tuleb tal oma arusaamast oma rollist maailmas ning oma unistustest loobuda ning saada kelleksi palju karmimaks ja hakkajamaks.
Sansa oli viimati näinud lund tol päeval, mil ta Talitndrust lahkus. Siis ei sadanud nii tihedalt kui nüüd meenutas ta. Kui Robb mind kaisutas, sulasid tema juustel räitsakad ja lumepall, mida Arya püüdis teha, lagunes ta käte vahel laiali. Oli valus meenutada, kui õnnelik ta oli sel hommikul olnud. Hullen aitas ta sadulasse ja ta läks teele, lumehelbed ümberringi keerlemas, et näha suurt laia maailma. Ma arvasin, et minu laul algab sellel päeval, aga see oli juba lõppemas.

*Postitusele lisatud pildil on Tuule kingitud 3D hundiga järjehoidja, mis sobis selle raamatu lugemise juurde nagu rusikas silmaauku.