Käisin vaatamas kauaoodatud Näljamängude filmi. Mingit superelamust kahjuks ei saanud. Raamatute järgi tehtud filmid on tihtipeale sündmustiku kiired läbiludistamised ja see pinnapealsus on raamatuga tuttavatele inimestele tunda. Erandiks on minu meelest Sõrmuste isanda filmid, mis olid ehk raamatutest isegi paremad (riskin siin Tolkieni sõprade meelepahaga). Ilmselt oli põhjuseks see, et Sõrmuste isanda raamatute tempo oli tõesti VÄGA aeglane. Erinevalt Näljamängude raamatust.
Natuke on kahju, et sellised filmid on tegijate jaoks alati kindla peale minek – kui raamatut loevad miljonid, jõuavad needsamad kindlasti ka kinno, et vaadata, kuidas film nende kujutlusega kokku läheb. Seetõttu tundub, et filmitegijatel polegi vaja eriti pingutada.
Oli toredaid ja mõjuvaid kohti ka. Meeldis näiteks Peeta rongist lehvitamise stseen, Katnissi ja Peeta lõõmavate kostüümidega triumf ja mängujuhtide askeldamised. Caesar Flickermann meeldis. Tegelastesse süveneda aga aega ei antud. Seetõttu jäi täiesti halliks Peeta kuju, Rue surm ei toonud pisarat silmanurka ning õudsad mutt-id oli lihtsalt kari kurje buldoge. Ilmselt lastest vaatajate säästmiseks vilgutati jubedamate stseenid ajal kaameraga hullumeelselt ringi, mis minu meelest ei olnud kuigi geniaalne lahendus. Oleks saanud paremini, isegi ilma otsest tapmist näitamata. Nüüd oli mul mitu tundi peale kino pea sellest vilkumisest uimane. Arusaamatu oli Cato lõpukõne Küllusesarvel. Küllusesarv ise oli ka suhteliselt hale käkerdis, ma kujutasin ikka vägevamat ehitist ette.
Katnissi näitleja meeldis. Oli sobivalt armsake ja juhm, isegi veel juhmim kui raamatus. Rue pidi tükk aega kätega vehkima, et talle teha selgeks, kuidas herilasi vaenlastele kaela saata. Haymitch pidi oma soovid langevarjupakikestes olevatele paberitükkidele kirjutama. Et ta oskaks karjääritribuutide varusid õhku lasta, olid varustusepüramiidi ümber olevad maamiinid tähistatud mutimullahunnikutega. Aga eks need lihtsustused olid tehtud rohkem meid, rumalaid vaatajaid, silmas pidades. Dilemmas Peeta/Gale on miskipärast suur eelis antud Gale’ile, keda on valitud mängima pikk nägus poiss, samas kui Peetaks on lühike vissis näoga tüüp (tahtmata siinkohal lühikesi vissis näoga tüüpe solvata).
Väidetavalt on kokku plaanis teha neli (?!) filmi. Võime siis ennustada, kumb raamatutest kaheks osaks jaotatakse. Võibolla teine? Ilmselgelt oleks filmitegijatel rumal vähem filme teha. Nii mina kui ka teised raamatusõpradest ullikesed vaataksid ilmselt kohusetundlikult ära kasvõi kaheksa osa. Võibolla olekski kõige õigem olnud filmi asemel sari teha, sest praegu ei jõutud vaatajaid tegelastega tuttavaks teha, et nende surmale kaasa elada, ega mängude enda kannatusi näidata - kõik läks nii ruttu, et mingeid nälja või janu või väsimuse märke tribuudid küll ei ilmutanud.
Mulle tegi nalja president Snow kujutamine aednikust jõuluvanana. Üks sõber, kes raamatut lugenud ei olnud oli väga üllatunud kui ma ütlesin peale filmi, et see pidi olema kõige kurjem tegelane.
VastaKustutaNuh jah, seepärast ma vist filmi näha ei tahagi, vähemalt praegu, ehk hiljem arvutis. Mulle raamatud meeldisid, isegi väga ;))
VastaKustutaSiit leiab tervelt kaks filmiarvustust Maggie Stiefvaterilt: http://maggiestiefvater.blogspot.com/2012/03/in-which-maggie-reviews-hunger-gamess.html
VastaKustutaFilmi pole ma veel näinud (kavatsen hoolimata Tuule mitte ülearu kiitvast arvustusest millalgi üle vaadata; Pihla viidatud Maggie Stiefvateri arvustus oli päris intrigeeriv), aga Tuule jutt pani mind tegelaste pilte vaatama ja "vissis näoga" tüüpide lohutuseks võin öelda, et mulle vähemalt fotode põhjal sümpatiseerib hoopis Peeta. :) Nii et see pole ehk niivõrd eelis kuivõrd erinevad maitsed...
VastaKustutaAhjaa, aga mis puudutab raamatute põhjal tehtud filme, siis "Sõrmuste isanda" osas olen sinuga täiesti nõus. Viimati nähtutest kõige õnnestunumana tooksin välja "Videviku" sarja viimatise filmi, mis kajastas minu meelest väga hästi raamatut ja tempo oli üsna paras.
Ma küll näljamängudega pole kursis, kuid Sõrmuste Isandaga on täpselt vastupidine mälestus - raamatud olid sellised kiired ja mõnusad (päev ja raamat - kolm päeva haigeolemist ja raamatute abil tervenevist), kuid film kuidagi üldse ei läinud edasi ja nii palju olulisi kohti oli välja jäetud ja... ja viimane film muudkui lõppes ja lõppes ja... (nagu üks hea sõber ütles, siis oli tollel filmil 7 imelist filmilõppu).
VastaKustutaViimase filmi lõpu osas olen jah täiesti nõus, mäletan elavalt seda, kuidas istusin kinos ja muudkui imestasin, et ikka veel ei saanud läbi... :P Aga muu osa oli küll üpris tempokas ju.
Kustutaraamat ju ka. :) Mulle meenub, et kui ma esimest korda filme vaatasin, siis ma ainult prigisesin teemal, et nii paljud minu lemmikkohad olid välja jäetud ja nii palju Tolkieni essentsist oli kaduma läinud... Ehk ma nagu oleksin lugenud teisi raamatuid võrreldes filmitegijatega. Samas, krt, ma vist loengi teisi raamatuid...
KustutaReedel nägin lõpuks ka filmi ära. Koondmulje oli üpris positiivne, kenasti raamatu järgi (mulle vähemalt ei meenu ühtegi olulisemat detaili, mis välja oleks jäänud). Erinevalt Tuulest mulle tundus, et ka tempo polnud ülemäära kiire, juba ettevalmistuste peale jõuti päris palju aega kulutada. Pisar tuli silmanurka ikka ka Rue surma puhul. Minu meelest oli Haymitch väga hästi kujtatud, jättis üsna usutava mulje.
VastaKustutaMeigi- ja riidekunstnikke ja üldse massitseenide tegijaid tuleks ka väga kiita, uskumatult detailirohked ja kirevad need pealinna rahvahulgad. :)
Huvitav oleks kuulda kellegi arvamust, kes pole raamatut lugenud - võib-olla siis ikka tunduks liigse kiirustamisena ja meile oli kõik arusaadav lihtsalt sellepärast, et kõik juba raamatust tuttav?
Nõustun ka Maarja väljatoodud punktidega ja sellega, et üldmulje oli hea. Minu lemmikstseenid olid leegitsevate kostüümidega kaarikusõit ja Katnissi värisemine enne areenile minekut. Ja lemmikkehastused olid Katniss, Caesar Flickermann (milline naeratus!), Prim ja siis see toreda keerdudega habemega mängujuht. Peeta kehastaja meeldis üksnes siis, kui ta parajasti hämmastunud või hirmunul olekut ei mänginud - seda tegi ta alati ühesuguse näoga - lõug naljakalt rippu vajunud. Aga kuna ta hämmastunud või hirmunud oli suht suure osa filmist, siis jättis ta suht kahvatu üldmulje. Veana tooksin välja selle, et minu jaoks polnud piisavalt ära seletatud, miks Peeta alguses nende karjäärikatega kambatses. Ja nõustun Tuulega, et Cato lõpukõne ei sobinud üldse tema tegelaskujuga.
VastaKustuta