Skulduggery Pleasant – no sellise nimega raamat peab ju olema lasteraamat? Jep, täitsa õigus. On jah lasteraamat, nii umbes 10 aastastele, võibolla ka varateismelistele. Sellisele eale kus lugeja ootab põnevust, natuke nalja, ladusat süžeed ja kelle elurütm on liiga kiire, et süveneda pikkadesse karakteriarendustesse ning looduskirjeldustesse. Just selline raamat see ka on.
Täiskasvanud lugeja ütleks, et „tegelased on pealiskaudselt arendatud, võitlusstseenid veidi liiga lihtsakoelised ja kogu raamat ehk veidi liiga lihtne. Noh nagu lasteraamat või nii. Ups, see ju ongi lasteraamat. Pagan, miks ma sellele siis aega raiskasin?“
Mina võtsin ja lugesin läbi. Raamatu tegevus on asetatud kaasaegsesse UK’sse ja on suht klisheelik. St tavainimesed ei tea midagi võluritest või võlujõust, need eksisteerivad nende pilgu eest kõrval ning toimub tavapärane võitlus heade ja kurjade võlurite vahel. Potterit olete lugenud? Noh sama värk, aga palju vähem öökulle ja võlukeppe ja muud tilulilu.
Stephanie on tavaline 12 aastane tüdruk kelle edukas horror-fantasy kirjanikust lemmikonu ühel päeval ära sureb. Kuna Stephanie pärib onu hiiglasliku maja, siis pärib ta ka probleemid mis onu surmani viisid – ja ta saab peagi selgeks, et onu kirjutas küll horrory’t aga fantasy’t seal eriti ei olnud. Onu matustel märkab Stephanie kummaliselt riietatud kuju, kes soojast päevast hoolimata on pealaest jalatallani riietesse mässitud, lisandiks veel hiiglaslikud päikeseprillid. Tere tulemas Skulduggery Pleasant. Tehniliselt võttes on tegu ammu surnud võluri luukerega, kes mingil temalegi teadmata põhjusel ei jäänud kondihunnikuna vaikselt kõdunema vaid jätkab oma kunagi aastasadu tagasi alanud võitlust headuse nimel, ajades taga üle käte läinud võlureid ja muid pahalasi.
- Are You alive?
- Well, technically, no, but...
- Do you have a brain?
- I dont have a brain, i dont have any organs, but i have consciousness. To be honest with you, its not even my head.
- What?
- Its not. They ran away with my skull. I won this one in a poker game.
Täiskasvanud lugeja ütleks, et „tegelased on pealiskaudselt arendatud, võitlusstseenid veidi liiga lihtsakoelised ja kogu raamat ehk veidi liiga lihtne. Noh nagu lasteraamat või nii. Ups, see ju ongi lasteraamat. Pagan, miks ma sellele siis aega raiskasin?“
Mina võtsin ja lugesin läbi. Raamatu tegevus on asetatud kaasaegsesse UK’sse ja on suht klisheelik. St tavainimesed ei tea midagi võluritest või võlujõust, need eksisteerivad nende pilgu eest kõrval ning toimub tavapärane võitlus heade ja kurjade võlurite vahel. Potterit olete lugenud? Noh sama värk, aga palju vähem öökulle ja võlukeppe ja muud tilulilu.
Stephanie on tavaline 12 aastane tüdruk kelle edukas horror-fantasy kirjanikust lemmikonu ühel päeval ära sureb. Kuna Stephanie pärib onu hiiglasliku maja, siis pärib ta ka probleemid mis onu surmani viisid – ja ta saab peagi selgeks, et onu kirjutas küll horrory’t aga fantasy’t seal eriti ei olnud. Onu matustel märkab Stephanie kummaliselt riietatud kuju, kes soojast päevast hoolimata on pealaest jalatallani riietesse mässitud, lisandiks veel hiiglaslikud päikeseprillid. Tere tulemas Skulduggery Pleasant. Tehniliselt võttes on tegu ammu surnud võluri luukerega, kes mingil temalegi teadmata põhjusel ei jäänud kondihunnikuna vaikselt kõdunema vaid jätkab oma kunagi aastasadu tagasi alanud võitlust headuse nimel, ajades taga üle käte läinud võlureid ja muid pahalasi.
- Are You alive?
- Well, technically, no, but...
- Do you have a brain?
- I dont have a brain, i dont have any organs, but i have consciousness. To be honest with you, its not even my head.
- What?
- Its not. They ran away with my skull. I won this one in a poker game.
Kui Stephanie esimesest ehmatusest (ja paarist tapmiskatsest) üle saab, siis avastab ta, et see uus salajane maailm on palju huvitavam kui see milles ta enda teada seni elas. Ainus mis veel üle jääb, on veenda ühte tõrksat kuid sentimentaalset luukeret, et see ta endale partneriks võtaks.
Edasi läheb lahti suht klassikaline pahade otsimise ja mõistatuste lahendamine. Paljud elemendid on muudest võlumaailmast kirjutatud raamatutest juba tuttavad (nt. tõelised nimed), mõned on ehk väikese kiiksuga.
- Doesnt sunlight turn them to dust, or make them burst into flames or something?
- Nope. Vampires tan, just like you and me. Well, just like you. I tend to bleach.
Edasi läheb lahti suht klassikaline pahade otsimise ja mõistatuste lahendamine. Paljud elemendid on muudest võlumaailmast kirjutatud raamatutest juba tuttavad (nt. tõelised nimed), mõned on ehk väikese kiiksuga.
- Doesnt sunlight turn them to dust, or make them burst into flames or something?
- Nope. Vampires tan, just like you and me. Well, just like you. I tend to bleach.
Loomulikult on siin raamatus olemas oma peapahalane kelle plaanide nurjamiseks kogu madin käibki. Õnneks ei koosne tegelaskond ainult üheselt headest ja halbadest, mõned algselt positiivsed tegelase osutuvad ka reeturiks, aga kuna suures osas libisetakse tegelastest üle suht pealiskaudselt, siis ei teki neile ka ehk sellist kaasaelamist, mis nende pooltevahetamisele õlakehitusest enamat reaktsiooni kaasa tooks. Et klisheelikule stsenaariumile truuks jääda, siis tuleb headel ette ka paar kohustuslikku tagasilööki.
- Obviously you’re not going to just offer up the information, so i think a spot of torture is required.
- Ah. Old times.
- I remember those dark autumn days that i’d while away, cutting you, making you cry out.
- Fun for the whole family.
- Where are the endless heroic cliches? Arent you going to look me in the eye and tell me to do my worst?
- Actually, i was going to ask that you go easy on me. I’m feeling kind of tender today.
- Last chance – tell me where the key is.
- Ok
- Really?
- No, only joking. Do your worst.
- Obviously you’re not going to just offer up the information, so i think a spot of torture is required.
- Ah. Old times.
- I remember those dark autumn days that i’d while away, cutting you, making you cry out.
- Fun for the whole family.
- Where are the endless heroic cliches? Arent you going to look me in the eye and tell me to do my worst?
- Actually, i was going to ask that you go easy on me. I’m feeling kind of tender today.
- Last chance – tell me where the key is.
- Ok
- Really?
- No, only joking. Do your worst.
Lõpuks muidugi head võidavad, Stephanie teeb esimesed edusammud ise kah võlukunsti omandamise suunas, pillatakse mõned vihjed mille peale järgmisi osi sarjast üles ehitada ning ongi kogu lugu. Ah jaa, raamatu lõppu on poetatud veel üks samade tegelastega aga veidi hilisemat aega puudutav eraldiseisev lühijutt.
Action 5
Maagia 4
Thriller 2
Romantika 0
Action 5
Maagia 4
Thriller 2
Romantika 0
Väga tore tutvustus.
VastaKustutaIsegi kui ma raamatu lugemiseni ei peaks jõudma, siis tutvustusele annaksin kah 5+ hindeks. Sai kohe esmaspäeva hommikul tööle jõudes korraliku naljadoosi :) Kaanepilt on ka tore hoogne.
VastaKustutaSa, Indreq, peaksid sagedamini postitusi tegema! Need tulevad Sul väga muhedad välja ja teevad teistel tuju heaks.
VastaKustutaKaanepildi järgi arvasin esiti, et tegemist koomiksiga.
Tänan komplimendi eest, eks ma üritan :)
KustutaLoetud, vastab üsna täpselt Indrequ tutvustusele. Oli põnevust ja naeruturtsatusi, kui kätte satuks, loeks heameelega ka järgmisi osi. Aga eelkõige tõesti suunatud lastest lugejatele, nii et loodan, et tõlgitakse ka eesti keelde, et Eesti lapsed saaks lugeda. Või loeb ehk mõni eriti keeleandekas inglise keeles. Vaatasin, et Apollos on ka mitu järgmist osa juba müügil...
VastaKustutaMaarja, kui ma siin nüüd osade pooleliolevate projektidega lõpetan (ja mõistuse säilitamiseks mõne meeldivalt verise ja õõvastava vahepala peale ampsan), siis ma tahan seda lugeda! Huvi tekkis kohe, kui Indreq postitas selle... (aa nüüd ma tean, kelle raamaturiiulist saab seda pätsata) ;)
VastaKustutaOK, jätan meelde... Mul paraku on ainult esimene raamat, edasistega pead ennast muid kanaleid pidi varustama. :)
VastaKustutaJa mis verisest ja õõvastavast sa räägid? Ega ometi mitte "Videvik"? :P
Ei-ei. Probleem selles ongi, et videvik oli nii naiivne ja rämedalt roosa, et mõistuse säilitamiseks on nüüd vaja midagi mehist, verist ja realistlike kirjeldustega kaklemist... (Hyperioni üle lugemine kerkis eile teravalt mõttesse).
VastaKustutaEsimese ääremärkusena peab muidugi mainima, et tegev´us toimub siiski Iirimaal, kuid muus osas jään ma tutvustusega nõusse. Mina olen siis see laps, kellel tekkis vastupandamatu vajadus hankida ka edasised raamatud (praegu võitlen endaga, kas peaks selle kuu palga eest kuuenda ja seitsmenda tellima või võiks ehk selle asemel süüa - keeruline dilemma, ma ütleks). Jah, palju on klišeelikke liigutusi, kuid need on väga teadlikud ja armsalt põimitud, andes loole hoogu juurde. Jah, palju on lapsikuid, kuid ometi naerma ajavaid nalju ning... alates neljandast raamatust ei jää ka armastus tulemata. :)
VastaKustutaSelles suhtes on tegemist Potter laadse raamatuga, kus iga raamat vaatab umbes aasta vanemat Stephanie'd, kuid täiesti vastupidiselt Potteriga - Potteris lõppes raamat ning üks lugu sai räägitud, andes lugejale võimaluse rahulikult järgmist raamatut oodata. Skulduggery aga... Esimene raamat jättis õhku vihjeid, millele ehitada, teine raamat karjus sulle vihje näkku, pannes koheselt järgmist raamatut haarama, kolmas lugu lõppes kohas, kus lihtsalt peab järgmise raamatu KOHE saama ning neljanda lõpus oli veelgi suurem vajadus saada kõik (ka see veel ilmumata üheksas lugu) kohe ja praegu kätte... Ma pole julgenud viiendat veel lugeda... Vähemalt mitte enne, kui kuues ja seitsmes on viimaks mu raamaturiiulisse maandunud.
Kerged on need lood edasigi, klišeelikud samuti, humoorikad, rõõmsad ja positiivsed, kus siiani on head alati võidutsenud, kuid viimane võitlus paistab tulevat tasavägine. ;)