Esialgu pealkirja järgi assotsieerus see raamat minu jaoks M.S. Rohan’i The anvil of Ice (The Winter of the World series) teosega ja kuna too mulle väga meeldis, siis täiesti ebaratsionaalselt ootasin sama kvaliteeti ka sellelt raamatult. Tagantjäreletarkusena võib öelda, et seekord mõttes tekkinud paralleel ei petnud, oligi täitsa hea raamat. Selle raamatu kõige suurema puudusena peab ära märkima, et fantaasiavaldkonna traditsioonide vastaselt ei ole tegu kahjuks triloogiaga – aga head raamatut tahaks ju veel ja veel, kuni autori loodud maailm on tüdimuseni läbi nämmutatud. Tõsi, on olemas hiljem kirjutatud eellugu (pole veel lugenud) aga sellega asi ka lõpeb – sest autor on kahjuks meie hulgast juba lahkunud :(
The Anvil of the World koosneb sisuliselt kolmest suhteliselt eraldiseisvast osast, igaüks oma alguse ja lõpuga. Esimene osa neist on ehk kõige kergekaalulisem – seal tutvustatakse meile peategelasi ning tehakse tuttavaks tegevuskohaks oleva maailmaga, samas lugejat detailidega liiga üle ujutamata. Autori kiituseks peab ütlema, et ta ei joonistanud ei tegelase ega maailma kohe välja, et seejärel tegevuse kallale asuda, vaid kõik elemendid loos arenesid järk järgult kuni lõpplahenduseni välja. Natuke meenutas nagu sibulakoorimist – millal iganes tekkiski hetkeks tunne, et oled ühest peategelastest või tolle maailma põhikontseptsioonidest aru saanud, siis kooriti jälle uus kiht maha ja selgus midagi uut – väga hea töö autori poolt minu arust.
Selle pideva arengu tulemusena ongi praegu tunne, et lõpus ei olnud tegu nagu enam sama raamatuga mis alguses. Algas asi lihtsakoeliselt – keskaja tehnoloogiatasemele sarnanev maailm, mustvalgelt välja joonistatud head ja pahad, kerge salapäraga aga mitte eriti komplitseeritud peategelased, natuke actionit, veidi intriigi jne – ja vaikse kapakuga nagu hakkaks tavaline kergekaaluline ajaviitelugu, millega mõnda igavat õhtutundi veeta. Aga kui raamat märkamatult (mul kulus 2 argipäevaõhtut/ööd) läbi on saanud, siis avastad, et lõppedes oli raamatus alltekstina omajagu mõtisklust ja moraali, tegelased oli märksa mitmekihilisemad ja maailm ei olnud kah enam kaugeltki nii mustvalge nagu algul tundus.
SPOILER
Peategelane on Smith. See pole ta pärisnimi, see on ta enda võetud varjunimi. Ta ei tahaks maailmas midagi muud kui et ta rahule jäetaks ja et ta ei peaks enam kellegi eest põgenema. Tema häda on selles, et ta on väga osav inimeste tapmises. Ja selles pole midagi eriti halba, vendettad ja palgamõrvad on seal ühiskonnas täiesti aktsepteeritud. Palgamõrvar on umbes samasugune „spetsialist“ nagu meie ajal juhtimiskonsultant. Probleem on selles, et Smithile see töö eriti ei meeldi. Paraku saatus viib ta ikka ja jälle olukordadesse kus ta oma erioskusi rakendama peab. Seekord üritab ta alustada karjääri karavanijuhina. Esimese tööna tuleb viia karavan edukalt ühest linnast teise. Kui see tal probleemivabalt õnnestuks, siis oleks vist päris lühike raamat?
Peategelane on Smith. See pole ta pärisnimi, see on ta enda võetud varjunimi. Ta ei tahaks maailmas midagi muud kui et ta rahule jäetaks ja et ta ei peaks enam kellegi eest põgenema. Tema häda on selles, et ta on väga osav inimeste tapmises. Ja selles pole midagi eriti halba, vendettad ja palgamõrvad on seal ühiskonnas täiesti aktsepteeritud. Palgamõrvar on umbes samasugune „spetsialist“ nagu meie ajal juhtimiskonsultant. Probleem on selles, et Smithile see töö eriti ei meeldi. Paraku saatus viib ta ikka ja jälle olukordadesse kus ta oma erioskusi rakendama peab. Seekord üritab ta alustada karjääri karavanijuhina. Esimese tööna tuleb viia karavan edukalt ühest linnast teise. Kui see tal probleemivabalt õnnestuks, siis oleks vist päris lühike raamat?
Lord Ermenwyr on veel teismeline aga juba küünilise ellusuhtumisega ja maailma ahvatluste poolt rikutud ülik. Ta on juhtumisi reisija Smithi poolt juhitavas karavanis. Ning ta on veendunud, et kõik tekkivad probleemid on tema vaenlaste poolt suunatud tema kõrvaldamiseks. Ahjaa, ta on ka segavereline, veerandi kuni poole ulatuses (ta ise ka ei tea täpselt) deemon.
Lisaks on seltskonnas Lord Ermenwyr’i hooldajaõde Blanshik (väga eriline ja eriliste oskustega daam), karavani kokk Mrs. Smith (nimede sarnasus juhuslik), „runner’i“ (midagi heeroldi/kulleri/luuraja sarnast) ametis on noor neiu nimega Burnbright, hiljem lisandub veel segavereline munk/arst Willowspear, kes osaliselt on „tavaline“ inimene, osaliselt esindab peamiselt selle maailma metsi asustavate rohelise nahaga Yendri inimeste rassi.
Selles maailmas ongi kolm domineerivat rassi – „tavalised“ inimesed (religiooni järgi nimetatakse ka Children of the Sun), „rohelised“ Yendrid ja deemonid. Deemonitega puutume raamatu jooksul ehk kõige vähem kokku, kohtume mõnede segaverelistega ja mõnede nende teenistuses olevate surematute (st surematu hingega, keha saab hävitada – kuni ta isand ta uuesti loob) deemonitega. Maailma ülesehitus on pealtnäha lihtne – on tavaliste inimeste maailm, kuskil metsas elavad rohelised, kes tavaliste inimestega küll suhtlevad (osad elavad ka linnades) aga see suhtlus on vürtsitatud vastastikkuse usaldamatusega, ning oma mägedes elab deemonite valitseja Must Isand, kes valitseb deemonite armeed ja kelle röövretki kõik pelgavad. Intriig on maailmas üles ehitatud sellele, et Yendride elav pühak, maailma headuse kehastus ja elu allikas Ema (kasutatakse mitmeid nimesid) otsustas kurjuse alistada sellega, et läks Mustale Isandale mehele (miks täpselt, sellest räägib eelloona ilmunud eraldi raamat). Ülejäänud maailm, eriti teda varem kummardanud Yendri’d, on nüüd vägagi suures segaduses.
Raamatu sisusse ma rohkem ei süüviks, lühidalt märgin veel ära, et raamatu teises osas on Smith ja ta seltskond ennast sisse seadnud pisikese hotelli pidajatena, läheneb kogu linna aasta suurim püha Armastuse Festival, läbi astub ka Lord Ermenwyr ja aset leiab salapärane mõrv. Kolmandas osas asutakse teele päästma Lord Ermenwyr’i õde kitsikusest, mida Lord ette väga selgitada ei taha. Kohale jõudes on kõigil üllatus suur, kuna keegi (sh. Lord ise) ei kujutanud päris täpselt ette millega tegemist tuleb. Ja tegemist tuleb ei millegi vähemaga kui maailma päästmisega.
Raamat ei ole kirjutatud just liiga tormavas tempos, üksjagu on vaikset teemaarendust, tegelaste vestlusi, looduskirjeldusi jne. Ka huumorit on omajagu, sellest suurem osa esitatakse ekstsentrilise Lord Ermenwyri vahendusel, kellel tundub olevat tõsiseid raskusi otsustamisega, et kumb ta rohkem on, kas deemon või inimene. Tõeliselt naljakas on lugeda kohti, kus muidu deemonitele kohast verejanu üles näidanud Musta Isanda pärijad mahalöödud pilkudega „Yes, Mommy“ pobisevad, kui Ema (kes on abikaasa reputatsioonist hoolimata endiselt headuse kehastus) hukkamõistva tähelepanu osaks saavad.
Kokkuvõttes – igati tore raamat, julgen soovitada.
Maagiat 3
Actionit 3
Sisu – 4
Romantikat – 2 (peamiselt teises osas)
Actionit 3
Sisu – 4
Romantikat – 2 (peamiselt teises osas)
Appi, kes see küll jõuab kõik need head raamatud läbi lugeda!
VastaKustutaSibulakoorimise ja juhtimiskonsultandi võrdlused olid väga vahvad :)