Dean Koontzi kirjutised „Hääled öös“ ning „Surmani on aega“.

 Dean Koontz on Ameerika kirjanik, kes on üllitanud palju teoseid, enamasti zanriks pigem põnevik, kuid sageli neis ka fantaasiakirjandusele omaseid jooni. Mõtlesin kirjutada postituse veidi temast üldisemalt ja siis täpsemalt juba 1998 aastal (ehk üsna ammu) eesti keeles ilmunud raamatust „Hääled öös“, mis on pikka aega minu lemmikraamatute hulka kuulunud. Ning veidi ka teisest eesti keelsest raamatust „Surmani on aega“.

Dean Koontz on kirjutanud palju raamatuid ning lühijutte, neist enamus on eraldiseisvad, kuid viimasel ajal on ta pühendunud ka kahele sarjale. Frankestein (Prodigal Son (2005), City of Night (2005), Dead and Alive (2009), Lost Souls (2010), The Dead Town (2011)) on sari mida ma lugenud ei ole. Teine sari on mehest Odd Thomas, kes näeb surnuid (Odd Thomas (2003), Forever Odd (2005), Brother Odd (2006), Odd Hours (2008) ning peagi ilmuvad Odd Apocalypse (2012), Deeply Odd (2013)). Sellest sarjast lugesin kunagi poolkogemata teist raamatut, mis mulle meeldis üsnagi, kuid samas olles sarja teine raamat, oli veidi segane. Nüüd siis plaanis õiges järjekorras nad ette võtta- esimesed kaks jõudsit hiljuti bookdepository'st kohale. Kui loetud saan siis kirjutan ka siin lähemalt.

Enam olen aga tuttav tema eraldiseisvate raamatutega. Neis on läbivalt mitmeid sarnaseid jooni.

* sageli on peategelasteks mees ja naine kes raamatu käigus pooljuhuslikult tutvuvad ning siis ühiselt vaenlasele vastu astuvad;

* naised sageli tõsised, enamasti keerulise minevikuga (nt koduvägivald), mida nad seljatada püüavad;

* mehed sageli vaiksed kuid rõõmsameelsed ja taustalt politsei, sõjaväe koolitusega;

* vastasel / vaenlasel sageli (näivalt?) üleloomulikud võimed, millele teatud juhtudel pakutakse välja siiski ratsionaalne seletus. Sageli vastasel väga omapärane maailmavaade, mitmed neist sotsiopaadid, kellel sageli häid omadusi ei tuuagi välja- samas ei tee see neid tegelaskujusid igavaks või kergesti alistatavaks;

* sageli peategelasel piiratud aeg, et vastast võita, sest ka mingid muud asjaolud samaaegselt kujutavad endast ohtu, või on selle tärmini andnud vastane lubades, et surmani on aega nii mitu tundi;.

* mitmetes raamatutes erakordne koer (enamasti labradori retriiver) headel abiks, hoiatab ohu eest, ründab otsustaval hetkel vaenlast;

+ läbivalt on huvitavat keelekasutust.

Eelnev kokkuvõte siis järgnevate raamatute põhjal: The Face of Fear (1977) Watchers (1987), Dragon Tears (1993), Icebound (1995), Intensity (1996), Life Expectancy (2004), Velocity (2005), Forever Odd (2005).

Eesti keeles on minu teada Koontzil ilmunud kolm raamatut 1998 „Hääled öös“ (Watchers 1987), 2001 „Hirmu pale“ (The Face of Fear 1977) ning 2005 „Surmani on aega“ (Life Expectancy 2004). 

Neist „Hirmu pale“ ei jätnud mulle mingit erilist mälestust. Raamatu peategelane on Graham, mees kellel võime näha mõrvu nende toimimise hetkel- seda võimet kasutab ta politsei abistamiseks. Raamatu peamine tegevus toimub kõrghoones, kus ohu eest põgenemine keeruline, ning peategelane on pääsemiseks sunnitud mõrvariga mängima ohtlikku kassi-hiire mängu. Võimalik, et nüüd, kus seda tüüpi kontorihoonesse lõksu jäämisel inimese haavatavus mulle selgem on (kasvõi tööjuures toimunud tuletõrjeõppuste tõttu, või ka välisministeeriumi toimunud tulistamise järel, mil ka keskkonnaministeeriumi maja uue pilguga vaatan), oleks oht mulle usutavam ja raamat haaravam. Peaks uuesti katsetama...

Aga nüüd siis kahe ülejäänud raamatu juurde.

„Life Expectancy“

Raamatut olen lugenud vaid inglise keeles, tõlke kvaliteedist ei oska midagi kosta.

Peategelane Jimmy Tock on sümpaatne pagaripere poiss, kelle sünniööl juhtuvad haiglas kummalised lood. Vahetult enne poisi sündi ennustab tema vanaisa, kes on samasse haiglasse toodud, poisi täpse sünni kaalu ja pikkuse ning ennustab et poisi elus saab olema 5 hirmuäratavalt ohtlikku päeva, selle info kirjutatab kohe-kohe isaks saav Rudy oma isa tungival nõudmisel ülesse, mis siis, et ta sellesse ei usu. Kui vanaisa poisi sünnihetkel sureb ning nii kaal kui pikkus tõeks osutuvad ei jää perel muud üle kui uskuda, et ka mainitud kuupäevad on tõesed. Samal ajal on haiglas oma lapse sündi ootamas ka üks teine mees, nimelt rändtsirkuse kloun Beezo, kes kuuldes, et tema naine sünnitusel suri, hullub- tapab sünnitust vastu võtnud arsti, haarab oma vastsündinu ja põgeneb uskudes et Rudy Tock oli talle abiks...

Raamat on kirjutatud justkui Jimmy poolt meenutustena enne viiendat ohtlikku kuupäeva- memuaarina. Ning raamatu lõpp tema naise poolt. Raamatus on realistlikke kirjeldusi ning kohati muhedat huumorit. Haarav ühe õhtu raamat.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 4; Romantikat: 2; Huumorit: 2; Võlumist ja maagiat: 1

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

„Hääled Öös“

Karta on, et selle raamatu osas on mul raske erapooletu olla. Ühelt poolt lugesin ma seda esmakordselt ajal kui head fantastika- ja põnevuskirjanust eriti palju kätte saada polnud. Vähemalt mitte sellises mahus nagu nüüd ja ma ise inglise keeles raamatuid veel ei lugenud (mis kitsendas veel valikut). Teisalt olen ma vaieldamatu koerasõber ja raamatu üks olulisi kangelasi kuldne retriiver Einstein on mulle väga armas. Aga väiksed vihjed siis raamatu sisule.

Raamat on kirjutatud mitmete tegelaskujude silmeläbi. Neist peamiseks on ilmselt Travis Cornell, endine sõjaväelane, kes usub et kõik inimesed kes talle oluliseks saavad hukkuvad peagi ja jätavad ta üksi. See teamine on temast teinud suhteliselt erakliku mehe. Raamatu esimestel lehtedel leiab Travis kaugel inimasustusest kummaliselt käituva kuldse retriiveri, kelle ta endale koju võtab, ning kes kummalisel kombel tema üksndust peletab ja laseb tal taas inimsuhteid luua...

Nora Devon on üksik naisterahvas keda tema tädi kasvatas usus et välismaailm ja võõrad inimesed on ohtlikud ning pahatahtlikud ning et Nora on hall hiireke kelle ülesanne elus on elust vaikselt teistele märkamatult läbi minna. Ta kardab võõraid, sõpru-tuttavaid tal ei ole, ning ta ei ole peale oma tädi surma suutnud seda eraklikkust, millega ta harjunud on, muuta...

Vincent Nasco on maffia palgamõrtsukas kes naudib tapmist, olles veendunud et iga tapmisega saab ta omale tapetu elujõu, ning et piisava hulga tapmiste järel jõuab ta surematuseni. Kui tal palutakse lühikese aja jooksul tappa mitmeid teadlasi hakkab ta huvi tundma selle vastu mis neid teadlasi seob, ning soovib saada üht nende teadusprojekti tulemust omale.

Lemuel Johnson, mustanahaline uurija kelle ülesandeks on vaikselt kinni püüda kaks põgenikku, kes hiljuti põgenesid teaduslaborist.

Raamat keskendub siis kahele põgenikule ja nende rändamisele läbi Ameerika. Ning neile inimestele, kes põgenikega kohtuvad. 

Põgenikel on ebatavalised omadused, mis ei käi päris võlumise ja maagia alla, aga kuna erinevad tugevalt normist siis hindasin seda selle kriteeriumi alusel.

Loomasõbrast (koerasõbrast) põnevike- ja fantastikaraamatute fännidele soovitan kindlasti seda lugeda.

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 2; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 5

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)