Tegemist on taaskord vampiiridest ja libahuntidest ja näpuotsaga ka muudest mütoloogilistest tegelastest rääkiva sarja 4. osaga. Sarja peategelaseks on u 26 aastane neiu nimega Sookie, kes on küll inimene, aga telepaatiliste võimetega. See on tema elu suht keeruliseks teinud, kuna pidevalt teiste inimeste mõtete kuulmine ei pruugi alati just meeldiv olla, eriti ebameeldivaks teeb see kohtingutel käimise.
Sari toimub tavapärases maailmas, kuid paar aastat pärast seda, kui on toimunud ülemaailmne vampiiride teadaanne oma olemasolu kohta. Seda sammu võimaldas vampiiridel astuda sünteetilise vereasendaja leiutamine, mistõttu nende eksisteerimiseks ei ole enam tingimata vajalik inimeste hammustamine. Nüüd siis üritab ühiskond selle teadmisega ja vampiiridega osana igapäevaelust hakkama saada. Sookiele meeldivad vampiirid kohe eriti, seda põhjusel, et ta vampiiride mõtteid ei kuule. Libahundid ja muud elukad pole see-eest veel enda olemasolust üldsusele teada andnud, kuid jälgivad huviga vampiiride käekäiku.
Sari on mulle siiani täitsa hästi meeldinud. Sookie on üldjoontes praktilise ja optimistlikku meelelaadiga, lisaks ka mõnusalt eneseirooniline. Ja nagu varemgi mainitud, on täitsa mõnus lugeda, et ka täiskasvanud inimene võib põnevalt seigelda :)
Konkreetselt sarja neljas osa meeldis mulle aga vähem kui eelmised. Nalja sai vähem. Ja Sookie käitumisega ei olnud ma eriti rahul, pigem ta vihastas mind seekord veidike. Aga ma kirjutan sellest täpsemalt ühe kommentaari siia postituse alla, kuna paljastaksin natuke raamatu sisu ega taha teiste lugemiselamust rikkuda.
Mis mind Sookie käitumises eelkõige vihastas - tüdruku vend on kadunud ja ta on väga mures ning ootab kannatamatult ööpimedust, et vampiirid ärkaksid ja ta saaks neilt abi paluda. Kui siis õhtu kätte jõuab, sattub ta kogemata astuma sisse tuppa, kus vampiir Eric pükse jalga tõmbab. Selle peale lähevad tal jalad nõrgaks, vend kaob meelest kus seda ja teist, ta veedab õhtu vampiiriga voodis ning seejärel magab magusalt hommikuni. Ka edaspidi ei tee ta minu meelest mõistlikke pingutusi oma venna leidmiseks. Pärast venna maja kõrvalt veriste jälgede avastamist oleksin mina tema asemel näiteks kohe oma libahundist sõbra kohale kutsunud jälgi ajama.
VastaKustutaSamuti jäi mulle üleüldse arusaamatuks, miks Sookiele mälukaotusega Eric meeldis. Minu jaoks ei suutnud kirjanik küll temas midagi köitvat välja tuua. Täiesti iseloomutu, puges pidevalt niutsudes Sookie selja taha peitu, ei hoolinud karvavõrdki tema venna kadumisest ja oli pealekauba ebameeldivalt libe sell ka, ronides (vähemalt esialgu) kutsumata Sookie voodisse või temaga koos vanni. Mäluga Eric oli märksa huvitavam ja humoorikam tegelane.
Nojah, minu arvates polnud Sookie esimesest raamatust peale eriti loogilise käitumisega ja kohati ajas mind suisa närvi - nii et selles osas pole minu jaoks 4. osas midagi uut... Pigem just mõistaksin teda siin rohkem - selline abitu ja õnnetu mees kutsus ilmselt emainstikti esile... Kuigi nõustun, et mäluga Eric on oluliselt sümpaatsem tegelane (aga teda on ka lihtsam mitte sallida, samas kui mälukaotusega Eric võib küll olla igav, aga tekitab paratamatult kaastunnet).
VastaKustutaVeel üks tähelepanek - mulle tundub, et Sookie kipub tegema väga olulisi otsuseid (või noh, niivõrd-kuivõrd neid võib nimetada otsusteks) just emotsionaalse madalseisu hetkedel - mäletatavasti läks ta ka Billiga esimest korda voodisse üsna vahetult pärast vanaema surma...
Humoorikuse osas peaks vist hoiatama - edasi lähevad selle sarja raamatud järjest tõsisemaks minu meelest.
Ja ma ei tea, kas see tuleb kellelegi üllatusena, aga igaks juhuks mainin asja, mille ma ise avastasin alles siis, kui enamus sarjast oli juba läbi loetud. Nimelt paaris romaanis on viiteid mingitele tegelastele või juhtumustele, mida varasemates romaanides ei olnud. Selgus, et lisaks romaanidele on Charlaine Harris kirjutanud ka mitmeid lühijutte samast sarjast, mis kohati on loo terviklikkuse huvides kasulik vahepeal läbi lugeda. Siin: http://en.wikipedia.org/wiki/The_Southern_Vampire_Mysteries on päris hea ülevaade sellest, mis järjekorras neid lugeda tasuks. Enamik lühijuttudest on välja antud ka ühes kogumikus "A Touch of Dead" (kuigi esialgu eraldi ilmunud): http://www.amazon.com/Touch-Dead-Sookie-Stackhouse-Complete/dp/0441017835/ref=sr_1_1?s=books&ie=UTF8&qid=1289004214&sr=1-1
Minule jälle meeldis neljas osa ("Dead to the world")seniloetud Sookie raamatutest kõige rohkem. Nalja sai tõesti pisut vähem, aga see-eest oli romantikat rohkem. Ja põnevust jagus kah.
VastaKustutaLoodetavasti on TrueBloodi neljas hooaeg pisutki rohkem raamatukesksem kui ülejäänud hooajad on olnud.
Kuidagi on nii juhtunud, et tänaseks olen läbi lugenud 9 osa sellest sarjast. Ilmselt seetõttu lugesingi, et mulle hakkas neljas osa kangesti meeldima. Ja peab ütlema, et jätkuvalt on põnev, kuigi vahel häirib see, et tegevusliine tuleb nii palju juurde ja asi hargneb nagu üks paljutuumaline rakk. Ja jätkuvalt on mulle Sookie austajatest sümpaatseim Eric. Edaspidi suudab Harris tema köitvaid pooli ehk paremini välja tuua.
VastaKustutaTundub, et nüüd tuleb Sookie raamatute lugemisse vahe sisse, sest 12.osa, "Deadlocked", ilmub alles 2012. a maikuus. Millal viimane osa "Dead End" müügile ilmub, seda ei teagi.
VastaKustutaMis aga puudutab 11. osa ("Dead reckoning"), siis selle sündmuste käik mulle päris meelt mööda ei olnud. Tõsi, päris mitmetele olulistele küsimustele stiilis "miks Sookie kuulis teiste inimeste mõtteid?", sai selles raamatus vastuse.
Mõned toredad kohad kah:
""Are you telling me the whole truth?"
/---/"Fairies don´t lie. Everyone knows that." Right. Sure. Common knowledge on the street."
"My great-uncle Dermot and Bellenos were standing in the driping rain, each holding a severed head. /---/
"They left," Pam said, holding up a bottle of blood in a toast. "They were sorry it was too much for your human sensibility. I´m assuming you didn´t want to keep the trophies?" /---/
"Um.Where are they?" I asked, trying not to look too anxious.
"Do you mean your great-uncle and his elf buddy, or do you mean the heads, or do you mean the bodies?" Eric asked.
"Both. All three." I got myself some ice and poured some Diet Coke over it. People had told me for years that carbonated drinks settled your stomach. I was hoping they were right."
Mul ka nüüd 11. osa loetud. See Kadri toodud koht (peadega) oli väga tore, ajas tõesti itsitama. :D See juhtus muide kuskil 2 paiku öösel, sest loomulikult õnnestus mul pool ööd lugeda... See-eest sai päris kiiresti läbi.
VastaKustutaSPOILER! (teadagi)
Aga mulle ka sündmuste käik väga ei meeldinud, õigemini Sookie tundus tõesti paraja silmakirjalikuna ja minu meelest oli küll liiga tundlik - Ericu peale pahane olemiseks, kui selgus, et tema abieluläbirääkimised on käimas, oli ju ainus põhjus see, et ta varem Sookiele rääkinud ei olnud - väga veider, et Sookie selle pärast suisa armukadedaks läks, ometigi oli selge, et Eric ei olnud toimuvas ise süüdi...
Igatahes on mul väga kahju, et 12. osa nii kaua ootama peab, üsna lahtiseks jäid asjad selle osa lõpus...
Pärast pooleteistaastast pausi lugesin taas ühe Sookie-jutu: sarja viienda osa "Dead as a Doornail". Igati nauditav, humoorikas, põnev ja lobe lugemine. Sisukokkuvõtet hästi ei oskagi teha. Lihtsalt nädalake Sookie kirjust elust, mis hõlmab loomulikult arvukalt tapmiskatseid ja veel arvukamalt lähnemiskatseid Sookie viielt-kuuelt kosilaselt. Kuna Sookie on suure osa raamatust suht räsitud ja rapitud olemisega, siis ta ise romantiliste liinide arendamisest kuigi huvitatud ei ole, samas hoiab ettenägeliku neiuna kõik oma vampiiridest ja kujumuutjatest austajad väikeste suudluste, kallistuste ja lubadustega lootusrikkad ja lõa otsas. Läbivaks teemaks on ka väike kriminulli-element, mis aga minu jaoks küll kuigi läbimõeldud ja agathachristielikku üllatuslahendust ei pakkunud. Samas tuleb autorit kiita lennuka fantaasia eest erinevate fantastiliste olendite ja nende subkultuuride detailse väljatöötatuse eest - seekord näiteks sai lugeja põhjaliku ja üsnagi verdtarretava pildi libahuntide klanniliidri valimisest (neile, kes raamatut lugenud: liidrivalimise lõpplahendus jäi minu jaoks siiski väga arusaamatuks - kui petis pidi saavutama "otsustava võidu", miks siis mittepetnud kandidaadile leebemat tingimust ei seatud - nt 5 minuti jooksul edu saavutamine - vaid tema ka justkui karistada sai teise sohi eest?).
VastaKustuta