Undead and Unwed - MaryJanice Davidson

Teen veidi juttu järjekordsest vampiirisarjast. Pean tunnistama et ma pole selle valdkonna suur asjatundja. Teine teema, millest ma palju ei tea, on urban fantasy. Tundub aga et just selle kategooria alla antud sari ja selle avaosa Undead and Unwed kuuluvad.

SPOILER:
Loo kangelaseks on Elizabeth Taylor. Mitte too kuulus näitleja, vaid 30 aastane eksmodell, värskelt töö kaotanud sekretär, kellel on maniakaalne sõltuvus disainerkingadest ja kes on kuulnud kõiki nalju, mis tema kuulsa nime kohta teha saab. Ise tutvustab ta ennast kogu maailmale kui Betsy. Ühel ööl saab ta õnnetul kombel surma ja ärkab hiljem surnukuuris kirstus. Sellele järgnevad suuremat osa raamatust täitvad sekeldused oma uue "eluga" kohanemisel, mida ei muuda sugugi lihtsamaks teiste abivalmis vampiiride sekkumine. Ta ise ei taha midagi kuulda oma pere ja sõprade hülgamisest ja vampiiridega ringi hängimisest ning sellest, et mõned vampiirid on pähe võtnud teda vastu ta oma tahtmist nende tulevaseks kuningannaks pidada - mille tõttu leidub muidugi ka seni võimul olnud ja kõiki halbu vampiirilugude klisheesid (hauakamber, must frakk - paraku küll töntsaka ja õllekõhukesega kere ümber...) härdalt ellu rakendav paha vampiir, kes teda nüüd jäädavalt maha koksata üritab. Lõpuks saab paha oma teenitud karistuse ja kõik teed on valla loo järgmiste osade sünniks.

Minu jaoks isiklikult natuke harjumatu oli suhteliselt olulisel kohal raamatus olev romantiline liin. Peakangelase ja põhilise kõrvaltegelase rolli täitva (uskumatult kaunis, laiaõlgne, muskliline bla-bla-bla) vampiiri duellile on kõvasti rõhku pandud. Füüsiline tõmme on kahtlemata olemas, samas mõistus (ja eneseuhkus) ning meespoole liiga pealetükkiv käitumine kipub segama.
Samuti on siin raamatus keskmisest enam juttu seksist - kuigi kui üks stseen välja arvata, siis enamasti umbes sama tundeküllaselt võiks kirjeldada näiteks nõudepesemist. Nimelt selle maailma vampiiridel toitumine tavainimestelt vallandab viimastes suht pöörased tunded, mistõttu "head" vampiirid siis toitjatele traditsiooniliselt vastuteene osutavad... Maandamata pinged võivad nõrga inimmõistuse otseses mõistes hulluks ajada. Algaja vampiir Betsy ei tea sellest alguses muidugi midagi ja oma kombekuse teise ellu kaasavõtnuna, ei ole tal sugugi lihtne oma janu kustutada, ilma et sellega piinlikke või lausa traagilisi tagajärgi ei kaasneks.

Kui peaks seda raamatut mingite märksõnadega iseloomustama, siis esimene on huumor. Ilmselgelt on autor kirjutanud meelelahutust, mitte uut klassikut ja see on tal hästi välja tulnud. See raamatu ei ürita olla midagi milleks ta ei küüni. Ta ei ole eriti pikk, ei sisalda mingeid pingelisi pingekerimisi üle kümnete lehekülgede, süzee on pigem lihtsakoeline, karakterid ei ole üleliia komplitseeritud ega arene raamatu jooksul tossikesest kangelaseks või vastupidi jne. Tegu on lihtsa ja (minu arust) hästi kirjutatud meelelahutusega. Tõsi, peale teravmeelset kütkestavat esimest kolmandikku, kuskil raamatu keskpaigas või teise poole alguses, tempo nagu veidi langeb ja uusi nalju ei tule ehk ka enam sama ohtralt. Samas pole raamat nii mahukas et päris igav hakkaks.

Kui peaks mõne varemloetuga võrdlema, siis urban fantasy zanrist muidugi tuleb ette Mercy Thompsoni sari. Antud raamat on mõnevõrra kompaktsem/lihtsam ja hulga rohkema huumoriga. Võiks võrrelda Nightside sarjaga, aga tolle puhul on tunda autori kohatist "puusalt tulistamist", st on tunda teatud viimistlematust - antud raamat on selles osas palju korrektsem ja lihvitum, kuigi umbes sama kergekaaluline lugemine.

Eks tellin omale paar järge ära ja vaatan kuidas lugu edasi läheb, kas mandub rutiini või jätkub autoril veel ideid.

P.C. ja Kristin Casti "Awakened"

Hirmus mõeldagi, aga tegemist juba kaheksanda raamatuga House of Night sarjast. Eesti keeles on ilmunud sarja I osa "Märgitud", ning lugu hakkab pihta järgmiselt:

"Zoey Redbird on kuueteistkümneaastane tüdruk, kelle vampiiride jäljekütt ühel harilikul koolipäeval ära Märgib. Ta peab jätma oma senise elu seljataha ja minema Öö Koja kooli, kus temast saab täiskasvanud vampiir. Aga seda vaid juhul, kui ta suudab läbi teha Muutuse. Peagi selgub, et Zoey ei ole tavaline vampiiriõpilane. Ta on jumalanna Nyxi väljavalitu, kel on haruldane võime kutsuda välja kõik viis elementi: õhk, maa, tuli, vesi ja hing. Kui Zoey saab teada, et Öö Koja eliitrühma Pimeduse Tütarde juht kuritarvitab jumalannalt saadud andi ja oma positsiooni, peab ta otsustama, kas julgeb astuda vastu enda saatusele. Õnneks on tal uued sõbrad, kes teda hätta ei jäta."

Kaheksandas osas jändab Zoey jätkuvalt oma suurima vaenlase Neferetiga ja lool ei tundu lõppu olevatki (raamatu lõpulehekülgedel kutsutaksegi meid kõiki üles ootama üheksandat osa "Destined"). Kahetsusväärselt vähe on juttu Zoey sõpradest, tõsi küll, mu lemmikliin Stevie Rae ja Rephaimiga peaosas võtab soovitud pöörde.

Ausalt öeldes ei saagi ma aru, mille paganama pärast ma need 8 raamatut läbi lugenud olen. Põnevust ja uudsust ju jagub, aga olen kogu aeg mõtisklenud, et loo lõpuni jutustamiseks piisaks ju täiesti neljast-viiest raamatust. Minu arust hakkab asi vaikselt kontrolli alt väljuma ja loo esialgne idee on õhku haihtumas.

Raamatu tagakaanel on märge "Not suitable for younger readers". See on muidugi jälle vaieldav, keda "nooremaks lugejaks" tituleerida, ilmselt siis nooremat kooliiga vanuses 7-12 a.
Mnjah. Meil on kodus alati palju raamatuid olnud ja salaja sai loetud selliseid lugusid ka, mis mulle päris eakohased ei olnud (millegipärast meenub siinkohal just A.Kasemaa "Rannamännid").
Ütleme nii, et ka selles, kaheksandas osas, oli paar päris räiget kohta, mis noorsooromaani ei sobi, aga muidu polnud küll kahtlust, et just noortele see raamat adresseeritud on. Palju on slängi, palju on popkultuuri, palju on teismeliste sonimist. Ilmselt on sellega tahetud rõhutada asjaolu, justkui toimuksid Öö Koja sündmused just nüüdsama siin meie keskel. Ja Zoey, Stevie Rae, Stark, Aphrodite ja muu kamp on täiesti tavalised noored inimesed.

Kokkuvõttes paneksin hindeks "3". Oli väga häid ja nauditavaid kohti, aga üldmulje on küll selline, et aitab juba sellest sarjast.

Fantasy, mida ei soovitaks isegi vaenlasele

Vesiliku eneseanalüüs, mille tulemusena koorus välja alasti tõde, et ta loeb ainult selliseid raamatuid, mida keegi talle soovitanud on, tekitas mul järgmise küsimuse.

Millised on need fantaasiaraamatud, mida te lugeda EI soovitaks (see vaenlase värk oli loomulikult utreeritud)?

Mul on küll ridamisi raamatuid, mille lugemise olen katki jätnud. On need siis kas liiga igavad, ebausutavad või muu puudega. Nii näiteks olen pooleli jätnud Anne Robillardi "Smaragdi rüütlid. 1.raamatu: Taevane tuli". Robillard on üks neist paljudest kirjanikest, keda ka J. K. Rowlinguks on peetud, sedakorda siis Quebeci Rowlinguks. Aga minu jaoks oli Seitse Smaragdi rüütlit küll Potterist kaugel maas. Liiga igav lugemine. Võib-olla lihtsalt ei olnud eakohane kirjandus kah.

Pooleli jäi ka selles blogis juba äramärkimist leidnud Gena Showalteri Lords of the Underworldi teine raamat "The Darkest Kiss". See oli liigagi eakohane, aga žanr polnud päris õige. Võib-olla ma kunagi võtan selle raamatu veel ette, kui janunen nõretava armastusloo järele (ma muidugi oleksin pidanud kaanepildist juba aimama, et lugu päris õige pole).

Teinekord olen mingil hetkel poolelioleva raamatu lõpuni ka lugenud ja siis on selgunud, et tegemist siiski väärt kirjatükiga. Tont teab, mis siis esimesel katsetusel ei sobinud. Mõelda vaid, et üheks selliseks raamatuks oli Meyeri "Host".

Aga kuidas teitega lood on?

Becca Fitzpatricku "hush, hush"

Raamat on 2010. aastal kirjastuselt "Tänapäev" ka eesti keeles ilmunud ning kannab pealkirja "Salajane".

Võib öelda, et tegemist on kahe õhtu ladusa lugemise looga. Esimesel õhtul on huvitav ja mõtled, kas ikka tasub magama minna või lugeda veel üks peatükk. Teisel õhtul loed lihtsalt inertsist, sest lugu on täiesti allamäge veerema hakanud. Teist osa kätte võtma ei kipu.

Vähemalt esialgu tundub tegemist olevat noorte romantilis-müstilise jutuga, kus Nora uueks pinginaabriks bioloogiatunnis saab salapärane Patch (noh midagi "Videviku" Bella-Edwardi, "Igavesti" Ever-Dameni, "Old Magic" Kate-Jarrodi, "Ilusad olendid" Lena-Ethani moodi). Loo arenedes lisandub aga krimkadele iseloomulikke noote ning üht tegelastest seostatakse mõrvaga, Nora parimale sõbrannale tungitakse kallale, keegi lastakse veel maha ja mustades maskides mehed lendavad mööda linna ringi.

Ma ei saa päris täpselt aru, mida Fitzpatrick tahab lugejale öelda. Ta oskab küll pinget väga hästi õhus hoida ja kirjutada väga ladusalt, aga ma ei mõista, mis peaks olema selle loo moraal.

Nora, keda kirjanik on tahtnud kujutada targa ja iseseisvana, paistab kohati sootuks lollina. Ja häirib see, et ma ei saa koos Noraga loll olla. Raamatu kaanekujundusest ja tagakaanel olevast tutvustusest olen teada saanud, et mängus on langenud inglid ja muud säärased tegelased. Või mis järelduse ma peaksin tegema taevast alla kukkuvast tiibadega noormehest ja lausest "And when she tries to seek answers, she discovers she is right in the middle of a centuries-old battle between the immortal and the fallen...". Kahjuks hakkab Nora seda aimama alles raamatu 250 leheküljel, mil 65% raamatust loetud on.

Aga miks Sa fantaasiat loed, ise veel haritud inimene?

Selline oli küsimus, mis mind mõni aeg tagasi keeletuks võttis. No mis Sa ikka vastad sellise napaka küsimuse peale. Tahan ja loen. Tegelikult olen sellist halvustavat suhtumist nagu fantaasiaraamatud polekski päris, vaid nö poolfabrikaatkirjandus, kohanud varemgi. Meenub üks dialoog lapse arenguvestluselt:

- Kas Sa raamatuid ka loed?

- Loen.

- Milliseid raamatuid?

- Neid, mis ema annab.

- Aga mis žanrist need on?

- Peamiselt fantaasiaraamatud, nii eesti- kui ka inglisekeelsed.

- Ahah. Nojah. Ega jah oluline ei olegi mida lugeda. Peaasi on lugeda. Kui neid raamatuid on keegi trükkinud, siis ilmselt tasub neid lugeda ka...

Aga miks siis ikkagi fantaasia? Miks mitte elulooraamatud, ajaloolised jutud või põnevusromaanid, luule? Tunnistan ausalt, et vahepeal on fantaasiajutu lugemine kergema vastupanuteed minemine. Pärast pikka päevatööd ja erialase kirjandusega kokkupuutumist ei ole lihtsalt jaksu midagi "tõsist" ette võtta. Ma jääksin pärast paari lehekülje lugemist raamatu taha magama. Olen proovinud. Dostojevskit ja Tammsaaret võin lugeda nädalavahetuseti (kui siiski), argipäevaõhtud veedan ma fantasy seltsis.

Aga ikkagi? Ka krimkad võivad olla nii põnevad, et haaravad Su tähelepanu jäägitult. Tean, mul on olnud nii Akunini, Grishami, Ludlumi, Christie perioode. Mingil hetkel jõuan ma aga otsapidi taas fantasy juurde. Kas see näitab mu lapsemeelsust, et mul panevad silmad särama lohed, võlurid, vampiirid ja muu säärane?

Orson Scott Card "The Tales of Alvin Maker" I-III

Lõpetasin just Cardi Alvin Makeri sarja kolmanda osa. Sarjast on siiani ilmunud kuus osa ja üks on veel plaanis.
Sarja teemaks on Ameerika alternatiivajalugu, kus reaalsele maailmale on lisatud fantaasiaelemente, mis põhinevad religioonil ja ameerika rahvafolklooril. Näiteks on igal inimesel selles maailmas oma "knack" - eesti keeles äkki siis nt nõks. See võib olla midagi päris maagilist - nagu näiteks "tõrviku" võimed - üks raamatu peategelastest, Peggy, ongi tõrvik, mis tähendab, et ta näeb kõigi inimeste hingesid, nende kõiki mõtteid ja kõiki võimalikke tulevikuradasid, mida nende valikud toovad. Osad nõksud on aga sellised, mida meiegi maailmas võib kohata - näiteks nõks panna inimesi ennast hästi ja armastatuna tundma või nõks inimestes ilu näha ja seda neis esile tuua. Ja lisaks on täiesti igapäevane väikeste amulettide ja nõiduste kasutamine - näiteks kui tüdrukud lähevad ballile, riputavad nad endale kaela väiksed amuletid, mis neid kaunimana paistma panevad.
Raamatusarja peategelane Alvin on seitsmenda poja seitsmes poeg ja tõeliselt vägevate võimetega. Ta suudab kõike end ümbritsevat oma tahte järgi kujundada - see hõlmab ka ravitsemisoskust (võime ümber kujundada inimkeha), rääkimata igasugusest kiviraiumisest või raua kullaks muutmisest. Alvinil on aga hirmus vaenlane - müstiline nähtus Unmaker või Lammutaja, kes teda kogu aeg hävitada või tappa üritab või siis lihtsalt igasugu ilgusi korda saadab.
Esimene raamat "Seventh Son" räägib Alvini sündimisest ja lapsepõlvest. Teine raamat "Red Prophet" tegeleb indiaaniteemaga. Raamatus tegutsevad ajaloolised tegelased inidiaanipealikest vennad Tecumseh ja Tenskwatawa, ajaloolisi kõrvaltegelasi on veelgi, mh näiteks Napoleon (kelle nõksuks on inimeste ennast imetlema ja endale järgnema panemine). Kolmas osa "Prentice Alvin" räägib Alvini elust sepa õpipoisina, läbivaks teemaks on raamatus orjandusega seonduv.
Mulle meeldib sarja keelekasutus - ma ei tea kuivõrd ehe see vana-ameerika keel on, aga kuidagi muhe lugeda. Siis meeldib mulle see, kuidas folkloor on tehtud reaalse maailma elavaks osaks - natuke nagu Kivirähu raamatutes. Ja Cardi oskus kujutada tõeliselt mõjuvaid stseene on ju tema Enderi ja Shadow seeriatest ammu teada.
Veidi ebalevaks teeb mind selle sarja puhul aga Cardi religioosne taust (tegemist on viimsepäevapühakute kiriku aktiivse liikmega) ja tunne, et võib-olla mina loen enda meelest lihtsalt fantaasiajuttu, aga tegelikult tahab autor mulle hoopis midagi usust öelda. Et Lammutaja on saatan ja Alvin Looja midagi Jeesuse-laadset. Wikipedia kirjutabki, et Alvini lugu põhineb laias laastus prohvet Joseph Smithi elulool. Ja kohati tundub raamatu toon veidi liiga õpetav. Aga keda need faktorid ei hirmuta ja kes üldiselt Cardi lugusid armastavad, võivad lugeda küll. Aga Cardi lugemist tuleb kindlasti alustada hoopis "Enderi mängust".
Mõned katked "Prentice Alvini" raamatust:
"When Peggy did a Seeing for anybody else, she always took care to look far down the paths of their life, looking for darkness from causes not even guessed at. But Peggy was so sure she knew her Mama and Papa, she didn't even bother looking except at what was coming up right away. That's how it goes within a family. You think you know each other so well, and so you don't bother hardly getting to know each other at all." /---/
"So it was that Peggy's evening at the Governor's Ball was glorious. Not a triumph, actually, since she vanquished no one - whatever man won her friendship was not conquered, but liberated, even victorious." /---/
"The loudest talker got up and stepped out, pulling his filthy shirt off over his head. He was strongly muscled, all right, with more than a few scars making white and red marks here and there on his chest and arms. He was also missing an ear.
"From the look of you," said Alvin, "you've fought a lot of men."
"Damn straight," said the river rat.
"And from the look of you, I'd say most of them was better than you.""

Vampiirid, vampiirid

Kuigi lubasin vampiiridega lõpparve teha, suutsid kuidagi mu öökapile siiski ronida kaks vampiiriraamatut: Charlaine Harrise Dead Until Dark ja Richelle Meadi Last Sacrifice. Esimene nimetatutest on Vampiiriakadeemia sarja viimane osa ja teine Sookie-sarja esimene osa.
Vampiiriakadeemiat lugesin ma alguses suure mõnuga. Peategelane Rose on originaalne hakkaja tegelane, kes võitluses kellelegi alla ei jää ja kunagi tugevama soo seljataha peitu ei poe. Paraku on ta muidu suhteliselt ebaintelligentne räuskaja. See iseloomuomadus raamatute edenedes süveneb.
Sarja eelviimane raamat Spirit Bound oli minu jaoks juba mõnevõrra pettumus. See oleks vabalt võinud olla sarja viimaseks - kogu sarja peamine intriig - Rose'i ja Dimitri keelatud suhe, mida raskendas Dimitri muutumine halvaks vampiiriks - oleks selles osas võinud ilusti õnneliku lõpu leida. Aga ei - heaks muutunud Dimitri häbenes oma käitumist strigoina ja otsustas selle kompenseerimiseks Rose'ile korvi anda - see teeb kindlasti halva käitumise heaks, eks ole. Ebaloogilise käitumise eesmärgiks oli ilmselgelt intriigi nätsuna pikemaks venitamine. Lisaks toodi osa lõpus täiesti ootamatult sisse uus süžeeliin mõrvamüsteeriumi näol, mis eelnenud sündmustega kuidagi ei seostunud.
Viimane osa keskenduski mõrva lahendamisele. Töö käis kahes liinis - Lissa oma sõpradega õukonnas ning Rose Dimitriga jooksus. Teises liinis üritati uuesti tekitada esimeste osade armastab-ei armasta pinget, mis küll kuigi veenvalt ei õnnestunud. Minu jaoks oli pettumus ka see, kui Dimitri ja Rose leidsid veel ühe strigoiks muudetud, kuid varem hea ja armastatud olnud tegelase, ning Rose'il ei tulnud pähegi proovida teda ka tagasi muuta, vaid ootas ainult oma vaiaga parajat võimalust. Noh, kui oma armsama kätte sai, siis teiste omadest on savi.
Selle raamatu lugemise ainus eesmärk on ühesõnaga sari lõpuni saada (kuigi autor jätab endale siiski piisavalt materjali jätkamiseks - võibolla proovib kuidagi kavalalt kellegi teise, näiteks Jilli silmade läbi). Nagu lapsena sai vaadatud tüütuid seebikaid lihtsalt sellepärast, et kord on juba vaatama hakatud, siis oleks tegelaste suhtes ebalojaalne mitte vaadata, mis neist siis lõpuks saab.
Sookiest on siin blogis varem ka kirjutatud, aga mina puutusin taga kokku esmakordselt. Ja mulle ta selle raamatu põhjal meeldib. Tore tegelane. Kohati armaslt ebakindel, kohati raamatutegelase kohta ootamatult praktiline ja mõistlik (näiteks hoolikas kingapaelte sidumine enne majas luurava mõrtsuka eest metsa pagemist). Kohati tundus ebaloogiline, et ta oma mõttelugemise abil ei püüdnud rohkem teada saada, aga eks ta üritas ka veidi siiski. Minu jaoks tundus mõistlik ka tema reaktsioon, kui ta aru sai, et vampiirid ongi surnud inimesed - Videviku Bella suhtub minu arust sellesse õõvastavasse fakti arusaamatult soojalt. Külm ja marmorjas valge nahk... (kerge õudusvärin).
Kokkuvõttes on tegemist lahedat lugemist pakkuva fantaasiaga vürtsitatud krimkaga. Üldse ei imestaks, kui sealt sarjast mõni raamat veel minu öökapile satuks. Kergeks tagasilöögiks oli minu jaoks autori pilt viimasel leheküljel - kui erootiliste stseenide kirjeldused peategelase, noore kena tütarlapse silme läbi, värvikad ja põnevad on, siis kujutada ette, et neid jutustab põrsa näoga ülesmukitud vanaldane naisterahvas, muudab asja minu jaoks natuke nilbeks. Aga eks see ole puhas silmakirjalikkus minu poolt. Inimene võib olla põrsa näoga, kui ta hästi kirjutab. Aga võibolla ei tasuks oma pilti raamatusse panna. Ja keda on üldse kujutatud raamatu kaanel? Ilmselgelt mingit kaunist naissoost vampiiri, aga sellist tegelast raamatus küll ei esinenud (hea küll, hästi episoodiliselt esines vist keegi). Minu meelest on sohk panna raamatu kaanele pilt, mis sisuga kokku ei lähe, aga mille eesmärk on lihtsalt ostjaid meelitada.

Elavast klassikust

Disclaimer: kui kellelegi tundub et ma kipun liiga palju sõna võtma, siis vihjake. Ei ole vist jah ilus nii tihedasti võõras blogis külaliskirjutajana paugutada :P

Pratchett on minu lugemisvaras absoluutselt erilisel kohal. Väga tihti juhtub, et õhtul enne magama minemist tahaks pool tunnikest midagi head lugeda - aga midagi parajasti käsil ei ole. Uut raamatut ka alustada ei viitsi. Ja siis nopin riiulist mõne kettamaailma loo ja loen ikka ja jälle lahedamaid kohti üle. Kuidas Porgand päkapikkude kõrtsis kaklust lõpetab. Või kuidas Vanaema Ülemkantsleriga võluduelli peab. Või kuidas tulevane vaarao palgamõrtsukaeksamit teeb.

Lugesin praegu Pratchetti I Shall Wear Midnight. Lugesin ja mõte läks ikka ja jälle uitama. Mis siis kui see praegu käes olev raamat ongi viimane? Hr. Pratchetti tervislik seisukord pole juba ammu kellelegi saladus. Aasta tagasi oli teada et ta ei suuda enam ise kirjutada ega lugeda ja käsilolevaid raamatuid dikteerib ta sekretärile. Kahjuks on mul oma perekonnast sellise teemaga kogemus ja ajaliini vaadates ei julge ma sealt enam paljut loota. Usutavasti siiski on veel tulemas üks, kaks või isegi kolm raamatut. Kui ka Pratcehtt ise enam ei suuda panustada, on raamatute põhistruktuur ilmselt ammu draftitud (Raising Taxes kuulutati välja ju juba 2007) ja palgalised kirjutajad suudavad ilmselt raamatud ära lõpetada. Tema raamatud toovad piisavalt sisse, et kirjastajatel peaks olema piisavalt motivatsiooni palgata parimad saadaolevad kirjutajad, et need raamatud letile saada. Aga sellegipoolest, kui me mõni aasta tagasi uskusime, et Kettamaailma lugusid tuleb nagu ammendamatust allikast veel palju aastaid, siis praegu on lõpp juba selgelt näha.

Ma ilmselt pole ainus, kes umbes kümnenda Kettamaailma loo paiku leidis, et värskus on nagu kadunud. Tekkis mõte, et kas Pratchettil hakkavad ideed otsa lõppema? Nüüd, olles kõiki ta raamatuid kordi ja kordi üle lugenud, on minu jaoks selge, et probleem ei ole temas. Lugedes praegu üle Equal Rites'i, ei ole ta ei parem ega halvem Thud'ist (kuigi ühe varasema blogijaga pean nõustuma - Making Money ei olnud jah vast seeria parimatega samal tasemel). Lihtsalt minul lugejana sai Kettamaailm ja kirjutamisstiil nii tuttavaks, et suuresti sama rada tallates ei olnud uued raamatud enam nii uudsed ja üllatavad kui alguses. Aga see ei tähenda et nad oleks halvad olnud. Mida praegu öelda I Shall Wear Midnight kohta? Ilmselt on see raamat, millele pole mõtet arvustust kirjutada. Niikuinii kõik, kes siiamaani veel Pratchettit loevad, ostavad ja loevad selle ise läbi, seega soovitada pole mõtet. Nii kogenud tegijana, ei ole Pratchett ka siin libastunud, nii et mingi erilise käkerdise eest hoiatama ei pea. Ja kui ma ka hoiataks, siis enamus ostaks ja loeks läbi kasvõi seetõttu, et ise veenduda, kas tõesti on Pratchett libastunud, või on tegu mingi snoobi sisutühja virisemisega.

Pigem ma püstitaks küsimuse: nüüd kui lõpp on silmapiiril - mis on see mis jäi Pratchettil kirjutamata? Milline oli Teie lemmiktegelane ja mis ta oleks veel võinud ette võtta?

Viime edasise jutu siis kommentaariumi.

Sissejuhatus Öökülge

Eelmine postitus rääkis mul Simon R. Green'i omalaadsest James Bondi paroodiast (Secret Histories sari, peategelasteks perekond Droodid), põrutan nüüd siis kohe järgi ka esmase sissevaate tema teise populaarsesse sarja - Nightside. Loetud teoseks Something from the Nightside, sarja esimene raamat, mis UK.-s ilmus ka samade kaante vahel järgmise osaga Agents of Light and Darkness (kogumik siis nimega Into the Nightside).

Esimene osa on suhteliselt lühike - ca 250 lk taskuformaadis paperpack'i. See kompaktsus sisaldub ka süzees - ei ole liiga pikki teemaarendusi, mõtisklusi ega looduskirjeldusi, vaid tegevus läheb kohe pauguga lahti ja nii hooga lõpuni välja.

Maailm, milles tegevus toimub, on Secret Histories sarjaga sarnane aga samas erinev. Ajastu on sama, koht pea sama - London, õigemini Nightside nimeline linnaosa, mis justkui asub Londonis... Kohtab ka viiteid samadele tegelastele, mis tuttavad paralleelsarjast, maagia ja üleloomulikud tegelased "toimivad" samamoodi jne. Samas ei saa väita, et tegu oleks päris sama maailmaga. Raske on uskuda, et selline mõjukas moodustis nagu Nightside oleks teises sarjas tegutsenud maailmapolitseinikele niivõrd kahe silma vahele jäänud, et see üheski kohas märkimist poleks väärinud. Ka ei kuule selles sarjas sõnagi Droodidest, kes ometi kogu üleloomulikku maailma teises raamatus nii karmi käega ohjes hoidsid. Võibolla sellest tulenebki ainuke suurem kriitika minu poolt antud raamatu suhtes - kui paigutada kaks sarja juba samasse maailma, siis võiks neid süzeesid ka loogilisemalt linkida. Ja kui neid seoseid ignoreerida, siis võiks selgelt need maailmad erinevateks kirjutada. Olen arvustustest lugenud, et edaspidi teevad mõned tegelased ka otse visiite teistesse sarjadesse.. elame näeme, kuidas see seeditav on. Igatahes segamini neid sarju lugeda on veidi segadusseajav.

Raamatu peategelaseks on eradetektiv John Taylor, kes on vähemalt isa poolt inimene ... Tegevuskohaks on Nightside - Londonis ja osaliselt vist "poket dimension'is" (kuigi seda nii ei nimetata) asuv linnaosa, kus valitseb kogu aeg öö, kus kõik üleloomulik on normiks ja kus seadusi ei ole, samas kui ülejäänud London elab õndsas teadmatuses igapäevast normaalset elu. Värvikaid ja fantaasiaküllaseid tegelasi leidub piisavalt palju, samas mitte sama palju kui (sisult mahukamas) Secret Histories avaosas. Ja autori käekirjale omaselt on vähesed neist üheselt head või halvad, karakterid on selles mõttes päris lahedad.

Kokkuvõttes stiilipuhas fantaasia-action, põnev ja meelelahutuslik, samas lühike, suht romantika- ja huumorivaene ja mingit erilist keerukat süzeearendust raamat ei sisalda. Eks loen veel ka mõne järje ja vaatan kas mulje muutub.

Uus aasta

Soovin kõigile haaravaid lugemiselamusi uuel aastal!
Ja möödunud aasta kokku võtmiseks - mis oli parim raamat mille 2010. aastal avastasite?
Ise annaksin oma hääle Collinsi Näljamängude triloogia 1. osale.