Raamat on 2010. aastal kirjastuselt "Tänapäev" ka eesti keeles ilmunud ning kannab pealkirja "Salajane". Võib öelda, et tegemist on kahe õhtu ladusa lugemise looga. Esimesel õhtul on huvitav ja mõtled, kas ikka tasub magama minna või lugeda veel üks peatükk. Teisel õhtul loed lihtsalt inertsist, sest lugu on täiesti allamäge veerema hakanud. Teist osa kätte võtma ei kipu.
Vähemalt esialgu tundub tegemist olevat noorte romantilis-müstilise jutuga, kus Nora uueks pinginaabriks bioloogiatunnis saab salapärane Patch (noh midagi "Videviku" Bella-Edwardi, "Igavesti" Ever-Dameni, "Old Magic" Kate-Jarrodi, "Ilusad olendid" Lena-Ethani moodi). Loo arenedes lisandub aga krimkadele iseloomulikke noote ning üht tegelastest seostatakse mõrvaga, Nora parimale sõbrannale tungitakse kallale, keegi lastakse veel maha ja mustades maskides mehed lendavad mööda linna ringi.
Ma ei saa päris täpselt aru, mida Fitzpatrick tahab lugejale öelda. Ta oskab küll pinget väga hästi õhus hoida ja kirjutada väga ladusalt, aga ma ei mõista, mis peaks olema selle loo moraal.
Nora, keda kirjanik on tahtnud kujutada targa ja iseseisvana, paistab kohati sootuks lollina. Ja häirib see, et ma ei saa koos Noraga loll olla. Raamatu kaanekujundusest ja tagakaanel olevast tutvustusest olen teada saanud, et mängus on langenud inglid ja muud säärased tegelased. Või mis järelduse ma peaksin tegema taevast alla kukkuvast tiibadega noormehest ja lausest "And when she tries to seek answers, she discovers she is right in the middle of a centuries-old battle between the immortal and the fallen...". Kahjuks hakkab Nora seda aimama alles raamatu 250 leheküljel, mil 65% raamatust loetud on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar