neljapäev, 20. jaanuar 2011

Fantasy, mida ei soovitaks isegi vaenlasele

Vesiliku eneseanalüüs, mille tulemusena koorus välja alasti tõde, et ta loeb ainult selliseid raamatuid, mida keegi talle soovitanud on, tekitas mul järgmise küsimuse.
Millised on need fantaasiaraamatud, mida te lugeda EI soovitaks (see vaenlase värk oli loomulikult utreeritud)?
Mul on küll ridamisi raamatuid, mille lugemise olen katki jätnud. On need siis kas liiga igavad, ebausutavad või muu puudega. Nii näiteks olen pooleli jätnud Anne Robillardi "Smaragdi rüütlid. 1.raamatu: Taevane tuli". Robillard on üks neist paljudest kirjanikest, keda ka J. K. Rowlinguks on peetud, sedakorda siis Quebeci Rowlinguks. Aga minu jaoks oli Seitse Smaragdi rüütlit küll Potterist kaugel maas. Liiga igav lugemine. Võib-olla lihtsalt ei olnud eakohane kirjandus kah.
Pooleli jäi ka selles blogis juba äramärkimist leidnud Gena Showalteri Lords of the Underworldi teine raamat "The Darkest Kiss". See oli liigagi eakohane, aga žanr polnud päris õige. Võib-olla ma kunagi võtan selle raamatu veel ette, kui janunen nõretava armastusloo järele (ma muidugi oleksin pidanud kaanepildist juba aimama, et lugu päris õige pole).
Teinekord olen mingil hetkel poolelioleva raamatu lõpuni ka lugenud ja siis on selgunud, et tegemist siiski väärt kirjatükiga. Tont teab, mis siis esimesel katsetusel ei sobinud. Mõelda vaid, et üheks selliseks raamatuks oli Meyeri "Host".
Aga kuidas teitega lood on?

7 kommentaari:

  1. Minul jäi pooleli Robin Hobbi "Soldier Son". Ja niipalju, kui ma olen kuulnud nendelt, kes selle ja selle järjed läbi lugesid, olla see väga depressiivne kraam. Nii et ei isutagi kuidagi uuesti kätte võtta.
    Mulle üldsiselt ei meeldi sellised liialt naturalistlikut raamatud - kus on ikka karmilt ja ilustamata verd ja seksi. Miskipärast on mulle mulje jäänud, et Martini raamatud on sellised. Jää ja tule laulu esimene osa mul on ka poolelijäänud raamatute hulgas.
    Fantaasiaraamatutes võib ka kergesti juhtuda see viga, et fantaasia läheb autoril käest ära ega ole enam loogiline ja usutav. Et iga nurga tagant sajab muudkui fantastilisi elukaid või maagiavariante juurde ja kogu kupatus väljub autori kontrolli alt. Viimatiloetud raamatutest oli selline mu meelest nt "Ilusad olendid". Ja Harrise Sookie-sari libastub samuti aeg-ajalt selles suunas. Castide Öömaja sarjast rääkimata.
    Positiivsete ja ilusti läbimõeldud fantaasiaga näidete alla saab aga paigutada Rowlingu, le Guini, Hobbi ja kindlasti veel paljud teised.

    VastaKustuta
  2. Minul samuti esimesena meenub Hobbi "Soldier Son". Minu jaoks on raamatu pooleli jätmine väga erakordne otsus, üldiselt loen ikka lõpuni, isegi kui tunnen, et midagi eriliselt head ei ole. Teine asi, mis mul vist ka pooleli jäi, oli Anne Rice'i "Intervjuu vampiiriga" mingi 3. või 4. järg, mis oli minu jaoks ootamatu, sest esimene oli päris hea raamat. Võib-olla langes autor lihtsalt järgede treimise lõksu - kuigi lugu enam eriti rääkida ei olnud, siis kirjutas ikka edasi...
    Rohkem praegu pähe ei tule. Pihla mainitud Martini raamatud - "Troonide mäng" jne - on tõesti ka üsna depressiivsed ja mu lemmikute hulka ei kuulu, aga samas, kõik osad, mis mulle kätte on sattunud, olen ikka läbi lugenud, ja ilmselt, kui kuskilt näppu jääb, loeks ka järgmisi. Sest tegelikult oskab autor põnevust kruvida täitsa hästi, lihtsalt iga põneva liini lõpetuseks on see, et keegi hea sureb ära. :)

    VastaKustuta
  3. Ma jätsin viimati pooleli Sookie sarja, Harrise oma. 1,5 osa suutsin lugeda. V olla see ongi stsenaariumiks kirjutatud, mitte raamatuna lugemiseks? Rohkem midagi sellist fantaasia- raamatutest ei meenugi.
    Inglise keeles lugedes on tegelikult see oht kah, et raamat on nii keerulises keeles, et seepärast ei saa raamatut nautida. Näiteks on lasteraamatute sari Molly Moon-ist. Eesti keeles see kõigile meeldis ja ma ostsin puuduva osa ingliskeelsena - üsna võimatu lugeda.

    Ma ei loe midagi põhimõtte pärast lõpuni. Või no vanasti lugesin, aga 12-aastaselt otsustasin, et enam ei loe. Olin siis kopsupõletikuga haiglas ja seal, teadagi, pole ju mitte kui midagi teha. Mul oli valida, kas lugeda kooliõpikuid (ja järele õppida) või lugeda "Kolme musketäri". Oi appi kui põrgulikult igavad need musketäride raamatud olid, siiamaani on endast kahju.

    VastaKustuta
  4. Sookie sari ei ole stsenaariumiks kirjutatud, seriaal otsustati teha oluliselt hiljem ja selle süžeel raamatutega just palju ühist ei ole.
    Heh, ja see musketäride lugu on päris huvitav, mina lugesin (kah vist umbes 12aastaselt) "Kolme musketäri" raamatut vist 7 korda. :D

    VastaKustuta
  5. Minu viimase aja suurimaks ämbrisseastumiseks on Gena Showalteri Lords of the Underworldi sarja esimese nelja osa tellimine (et ei peaks siis pikalt järgmisi ootama). Esimesest osast lugesin pool läbi, teised jäävadki tõenäoliselt riiulisse seisma.
    Pooleli on ka Angie Sage "Septimus Heap" ning Kelley Armstrongi "Frostbitten". Samas plaanin need mõlemad läbi lugeda, kui põnevamad raamatud eest loetud. Tänu sellele blogile võib see muidugi omajagu aega võtta ;).
    Pettumuse valmistas ka Becca Fitzpatricku "Crescendo", mis erinevalt sarja esimesest osast keskendus peamiselt vaid teismeliste virisemisele.

    VastaKustuta
  6. Mina olen Musketäride osas Maarjaga ühes kambas, need kuulusid mu lapsepõlves raamatute hulka, mida pärast juhuslikku kättevõtmist enne riiulisse ei saanud panna, kui raamat (ja järg või paar) uuesti läbi loetud. Umbes samasse aega jääb ka minu kuulsusrikas roll Porthosena naabrilastega koos lavastatud näidendis :)

    VastaKustuta
  7. Mina hindan musketäri lugudest enim esimest osa. "Hiljem" raamatud lähevad iga järgmisega enam depressiivsemaks ja need mu lemmikute hulka ei kuulu.
    Mu lugemisharjumus on nii totakas, et mingil ajahetkel võib riiulis olla terve hunnik pooleliolevaid raamatui. Hakkan näiteks mingit raamatut lugema, aga siis tuleb postiga mingi poolelijäänud sarja uus osa ja siis loen selle vahepeal ära. Või on mõni raamat nii süvenemistnõudev, et väsinuna tööpäeva õhtul lehitsen pigem mõne varemloetud kergema raamatu põnevamaid kohti uuesti üle. Mõned raamatud osutuvad liiga depressiivseteks või siis on aeglase arenguga, need võivad pooleli jääda pikemaks ajaks enne kui lõpuni loen. Lõpuni üritan enamuse raamatuid varem või hiljem ikka lugeda. "Painted man" näiteks oli ka jupp aega pooleli, enne kui lõpuni lugesin aga kokkuvõttes oli väga hea raamat. Praegugi on pooleli The City & The City aga selle loen vast ikka lõpuni. Samuti on pooleli Sea Glass Opal Cowani sarjast. Storm Glass oli hea raamat, aga Sea Glass ei saa nagu tempot üles ja põnevamaid lugemisi on vahele tulnud... Ilmselt jääbki mul pooleli Strange&Norrelli loo esimene raamat. Liiga paks ja aeglaselt edeneb lihtsalt, ei suuda kuidagi ühele lainele saada sellega. Samuti jääb pooleli Scarlet and The White Wolf - orientatsiooniliste ebakõlade tõttu. Pooleli jäävad vahel ka sarjad, kuigi eraldi raamatu lõpuni loen. Näiteks The Fencer Trilogy esimese osa Colours of The Steel lugesin ära (polnud paha) aga edasi vast mitte - arvustusi lugedes ei ole usaldust päris, et asi mulle ka edasipidi meeldib.

    VastaKustuta