Eelmine postitus rääkis mul Simon R. Green'i omalaadsest James Bondi paroodiast (Secret Histories sari, peategelasteks perekond Droodid), põrutan nüüd siis kohe järgi ka esmase sissevaate tema teise populaarsesse sarja - Nightside. Loetud teoseks Something from the Nightside, sarja esimene raamat, mis UK.-s ilmus ka samade kaante vahel järgmise osaga Agents of Light and Darkness (kogumik siis nimega Into the Nightside).
Esimene osa on suhteliselt lühike - ca 250 lk taskuformaadis paperpack'i. See kompaktsus sisaldub ka süzees - ei ole liiga pikki teemaarendusi, mõtisklusi ega looduskirjeldusi, vaid tegevus läheb kohe pauguga lahti ja nii hooga lõpuni välja.
Maailm, milles tegevus toimub, on Secret Histories sarjaga sarnane aga samas erinev. Ajastu on sama, koht pea sama - London, õigemini Nightside nimeline linnaosa, mis justkui asub Londonis... Kohtab ka viiteid samadele tegelastele, mis tuttavad paralleelsarjast, maagia ja üleloomulikud tegelased "toimivad" samamoodi jne. Samas ei saa väita, et tegu oleks päris sama maailmaga. Raske on uskuda, et selline mõjukas moodustis nagu Nightside oleks teises sarjas tegutsenud maailmapolitseinikele niivõrd kahe silma vahele jäänud, et see üheski kohas märkimist poleks väärinud. Ka ei kuule selles sarjas sõnagi Droodidest, kes ometi kogu üleloomulikku maailma teises raamatus nii karmi käega ohjes hoidsid. Võibolla sellest tulenebki ainuke suurem kriitika minu poolt antud raamatu suhtes - kui paigutada kaks sarja juba samasse maailma, siis võiks neid süzeesid ka loogilisemalt linkida. Ja kui neid seoseid ignoreerida, siis võiks selgelt need maailmad erinevateks kirjutada. Olen arvustustest lugenud, et edaspidi teevad mõned tegelased ka otse visiite teistesse sarjadesse.. elame näeme, kuidas see seeditav on. Igatahes segamini neid sarju lugeda on veidi segadusseajav.
Raamatu peategelaseks on eradetektiv John Taylor, kes on vähemalt isa poolt inimene ... Tegevuskohaks on Nightside - Londonis ja osaliselt vist "poket dimension'is" (kuigi seda nii ei nimetata) asuv linnaosa, kus valitseb kogu aeg öö, kus kõik üleloomulik on normiks ja kus seadusi ei ole, samas kui ülejäänud London elab õndsas teadmatuses igapäevast normaalset elu. Värvikaid ja fantaasiaküllaseid tegelasi leidub piisavalt palju, samas mitte sama palju kui (sisult mahukamas) Secret Histories avaosas. Ja autori käekirjale omaselt on vähesed neist üheselt head või halvad, karakterid on selles mõttes päris lahedad.
Kokkuvõttes stiilipuhas fantaasia-action, põnev ja meelelahutuslik, samas lühike, suht romantika- ja huumorivaene ja mingit erilist keerukat süzeearendust raamat ei sisalda. Eks loen veel ka mõne järje ja vaatan kas mulje muutub.
Lugesin ka seda raamatut möödunud kevadel ja jäin enam-vähem rahule - selline lobe lugemine, kuigi sügavamaid muljeid ei jätnud. Ja kipub mul peas segi minema ühe teise fantaasia-detektiivilooga, mida umbes samal ajal lugesin (Jim Butcher "Storm Front").
VastaKustutaPeategelane oli iseenesest põnev kuju. Veidi häiris mind raamatu lugemisel aga see, et loo autor tundus olevat kohatult vaimustuses oma loodud maailmast ja unustas sageli loo kus seda ja teist, süvenedes ebaproportsionaalselt pikkadesse Öökülje maailma kirjeldustesse. Huvitav, kas see talle ka tema teistes raamatutes omane, kui Indreq ütleb, et tal mujal ka sarnane maailm.
Olen praeguseks teise osaga u. poole peal ja mulje püsib - kiire ja lihtne lugemine, aga ilmselt unustamatut muljet ei jäta. Ma pean ütlema et Secret Histories oli parem, mitmetahulisem ja lihvitum, see Nightside sari tundub olevat mingi odava sitcomi laadne - lühike ja lööv, leidlikud elemendid ja huvitavad karakterid, lihtsakoeline süzee - kokkuvõttes: loed kiirelt läbi, isegi naudid seda protsessi, aga siis lähed oma eluga edasi. Teist korda kätte võtmise raamat ta vist ei ole. Muide, ka autori suhtumises on tunda teatav "puusalt tulistamise" tunne - kui palju saab samu kilde visata? Kahe raamatu jooksul kolmandat korda ütleb ta Nightside tänavatel sõitvate autode kohta "all of them are not cars and some are hungry". Oma relvakandmise kohta on ta u 4-5 korda öelnud "i dont carry a gun. never felt the need.". Juba kahte ajurakku valdav lugeja sai ilmselt esimesel korral juba aru, miks seda veel 3-4 korda korrata?
VastaKustutaLugesin Enderi varju sarjale vahelduseks Greeni Öökülje esimest raamatut. Minu jaoks jäi lugu igavaks ja ilmselt järgmisi osi ma ette ei võta. Ei, ega sel miskit väga viga kah ei olnud - actionit oli ja natuke huumorit ka. Aga ikkagi. Ja toimetajat oleks see raamat vajanud. Nagu Indreq kirjutas, oli lauseid ja väljendeid, mis kordusid ning minu arust ei olnud need kordused taotluslikud. Lihtsalt kirjanik ei mäletanud enam ise kah, mida ta juba eespool öelnud oli.
VastaKustuta