Selline oli küsimus, mis mind mõni aeg tagasi keeletuks võttis. No mis Sa ikka vastad sellise napaka küsimuse peale. Tahan ja loen. Tegelikult olen sellist halvustavat suhtumist nagu fantaasiaraamatud polekski päris, vaid nö poolfabrikaatkirjandus, kohanud varemgi. Meenub üks dialoog lapse arenguvestluselt:
- Kas Sa raamatuid ka loed?
- Loen.
- Milliseid raamatuid?
- Neid, mis ema annab.
- Aga mis žanrist need on?
- Peamiselt fantaasiaraamatud, nii eesti- kui ka inglisekeelsed.
- Ahah. Nojah. Ega jah oluline ei olegi mida lugeda. Peaasi on lugeda. Kui neid raamatuid on keegi trükkinud, siis ilmselt tasub neid lugeda ka...
Aga miks siis ikkagi fantaasia? Miks mitte elulooraamatud, ajaloolised jutud või põnevusromaanid, luule? Tunnistan ausalt, et vahepeal on fantaasiajutu lugemine kergema vastupanuteed minemine. Pärast pikka päevatööd ja erialase kirjandusega kokkupuutumist ei ole lihtsalt jaksu midagi "tõsist" ette võtta. Ma jääksin pärast paari lehekülje lugemist raamatu taha magama. Olen proovinud. Dostojevskit ja Tammsaaret võin lugeda nädalavahetuseti (kui siiski), argipäevaõhtud veedan ma fantasy seltsis.
Aga ikkagi? Ka krimkad võivad olla nii põnevad, et haaravad Su tähelepanu jäägitult. Tean, mul on olnud nii Akunini, Grishami, Ludlumi, Christie perioode. Mingil hetkel jõuan ma aga otsapidi taas fantasy juurde. Kas see näitab mu lapsemeelsust, et mul panevad silmad särama lohed, võlurid, vampiirid ja muu säärane?
võib-olla näitabki lapsemeelsust. üsna tõenäoliselt. aga lapsemeelsus ongi väga vajalik.
VastaKustutaolen ka sellist suhtumist aeg-ajalt ikka kohanud, aga samas ka päris palju sõpru-tuttavaid oma usku pööranud, kui mitte fantaasiaraamatuid lugema, siis vähemalt Doctor Who-d või muud sarnast vaatama.
No näed, mina olen ka haritud inimene ja loen fantaasiakirjandust. Kuigi mu abikaasa minuga ikka pahandab, et "mis sa seda rämpsu loed". Aga minu meelest võib igasuguse raamatu lugemine targemaks teha. Orson Scott Cardilt saab õppida välispoliitika kohta, Lois McMaster Bujoldilt Hispaania ajaloo kohta, Dan Brownilt kustiajalugu ja nii edasi. Rääkimata sellest, et igasugune lugemine, eriti aga ingliskeelse teksti lugemine, täiendab sõnavara ja laiendab silmaringi. Täna fantaasiaraamatutele loen ingliskeelt nagu emakeelt ja nii on lihtsam end ka teadusartiklitest läbi pureda.
VastaKustutaJa peale selle olen alati arvanud, et oma vabal ajal ei taha ma midagi teada "inimestest meie keskel". Ei ole mul vaja mingit masendavat argipäeva ja lihtsate inimeste lihtsaid lugusid. Tahan puhkehetkedel muinasjutte.
Ka mina olen seda suhtumist kohanud. Põhjenduste osas, miks fantaasiakirjandust loen, ei oska midagi uut öelda - üks osa on kindlasti sellel, et tegemist on kerge lugemisega ja nagu Kadrigi, saan tööl piisavalt "tõsist" lugemist, et õhtul (ja ka nädalavahetusel) kodus tahta midagi mõnusamat, mille saatel lõõgastuda. Tunnistan ausalt, et nimetatud Dostojevski ja Tammsaare on sellised autorid, keda ma vabatahtlikult üldse kätte ei võtaks - mitte et ma nt Dostojevski "Kuritööd ja karistust" kehvaks raamatuks peaks, aga lihtsalt selline raskepärane ja pingutust nõudev lugemine.
VastaKustutaLisaks on minu jaoks väga oluline see päris-maailmast eemaldumise moment - mulle meeldib sisse elada lugudesse, milles on midagi täiesti teistsugust kui meie argine elu. Võib-olla sellega on seotud ka minu kiindumus ajaloolistesse (või alternatiiv-ajaloolistesse) romaanidesse, mille paigutaksin fantaasia- ja ulmekirjanduse järele oma lemmikute hulka. Aga millegipärast on fantaasia ja ulme rohkem kindla peale minek - et kui kaanepildi (ja tagakaaneteksti) järgi osta, siis isegi kui superraamat ei ole, on hea lugeda ikka. Samas kui muude teemade puhul peab autor kas enne teada olema või olema kelleltki saadud soovitus, et tegemist hea raamatuga - muidu võib kergesti sattuda selline raamat, mida ei tahagi lõpuni lugeda. Ja sellega olen ka täiesti nõus, et ka fantaasia- ja ulmeraamatutest võib palju õppida (jättes üldse kõrvale keelelise võimekuse, mida suvaline lugemine kindlasti lastel arendab, ja võõrkeelte omandamise). Lisaksin Tuule poolt nimetatule nt mütoloogia, mida saab kohe paljudest fantaasiaraamatutest, ja füüsika kosmoseulmest (tuleb muidugi natuke ettevaatlik olla, kuna ulmekate füüsika võib olla ka välja mõeldud...).
Lugesin kunagi Varraku raamatublogist, et enne J.K. Rowlingu raamatuid polnud paljud lapsed üldse midagi lugenud. Nii näiteks oli Tais enne Potterit inimeste keskmine aastane lugemus üheksa rida inimese kohta! Isiklikust kogemusest tean, et mitmed minu mittelugejatest naistuttavad, hakkasid pärast Meyeri Videviku lugusid lugema ka teisi raamatuid (tõsi küll, fantaasiaraamatuid). Aga kui inimesel on tekkinud lugemisharjumus, siis võib-olla pikapeale ilmuvad öökapile ka Dostojevskid ja Tammsaared...
VastaKustutaFantaasia raamatud kipuvad kohutavalt paljuosalised olema ja seepärast raamaturiiulis domineerima. Ma ei mäleta, et vanasti oleks säärast asja olnud, meenuvad vaid "Forsyte'ide saaga" ja "Kolme katku vahel" :-) Tegelikult loen ma muid raamatuid sama hea meelega, näiteks Marian Keyes on v. mõnus ja Anna Gavalda ja Guillermo Martínez, rääkimata Boriss Akuninist.
VastaKustutaAga ega kiputakse imelikult vaatama jah. Kui ma demonstreerisin oma kindlet kolleegidele, oli aimata, et nad on suht jahmunud, nähes raamatute nimekirjas "Dead Witch Walking", "Dreams of Sex and Stage Diving", "From Dead to Worse", jne.jne. Kuigi need on kõik viisakad raamatud...
Mnjah, nende nägude meenutamine toob ikka veel muige suule :-)
Tegelikult, vaesed inimesed, kes raamatuid ei loe. Mitu elu jääb elamata.
Oli ikka vanasti ka sarju. Meenuvad lapsepõlve lemmikud Winnetou, Tarzan ja Musketärid.
VastaKustutaMina tahan Tuulele vastu vaielda, igasuguse raamatu lugemine ei tee targemaks, mõni raamat võib hoopis rumalamaks teha! Ja inglise keelt kah iga raamatuga õppida ei saa. Tõsijutt. Aga usun ja loodan, et Tuul ei ole mõne sellisega veel kokku puutunud :)
VastaKustutaTiina, haritud inimene, kes on isegi rumalamaks tegevate raamatutega kokku puudunud, rääkimata siis fantaasiakirjandusest :P
Äkki siis peaks ütlema, et igasuguse žanri lugemine võib targemaks teha, teiste hulgas ka fantaasia lugemine? See on tõsi, et on olemas ka (fantaasia)raamatuid, mille lõpetades on kahju, et oma aega millegi parema peale ei kulutanud.
VastaKustutaEks ma olen ka igasugu raamatuid aja jooksul lugenud. Noorest peast meeldis mulle muidugi seiklusjutte maalt ja merelt sari. Musketäridest "hiljem" raamatud eriti mitte, nii masekaks läksid. 90ndatel lugesin sci-fi'd ja krimkasid kuigipalju. Vahel võtan siiamaani mõne vana pärli veel ette - Härjapõlvlaste Kaitseala, Tagasitulek Tähtede Juurest jne. Ilma igasuguse häbita tunnistan et Neli Tankisti ja Koer meeldis mulle, nagu ka Jutustus Tõelisest Inimesest.
VastaKustutaEi oskagi nagu kohe vastata et miks ma viimased aastad peamiselt fantasy't loen. Ilmselt tekkis mingil ajal ta kõrvalliinina sci-fi kõrvale. Kui aus olla, siis ma ei teinud tollal eriti vahet mis on fantasy ja mis sci-fi, ei olnudki nagu oluline. Teadlikumalt fantasyt hakkasin otsima umbes sel ajal kui eesti keeles ilmus esimene Pratchett. Siis tegelesin ka Dungeons&Dragons'ga ja lugesin selle kõrvale sinna maailma paigutatud raamatuid (mainisin ühes varasemas kommis Drizzt'i lugusid). Nii ta läks.
Ma arvan et üks põhjus miks ma siiani fantasyt loen, on see, et see paneb ka omal fantaasia lendama. Teiseks, on tekkinud mingi teadmine ja kogemus, et kuidas valida raamatuid mis mulle suure tõenäosusega sobivad. Mulle suht tundmatus zanris (krimka) on ämbrisse astumise tõenäosus ilmselt palju suurem. Ja suhteromaane pole ma kunagi lugeda viitsinud, see valdkond ei paku mulle tõesti mingit pinget (tüüpiline eesti mees?), võibolla pole lihtsalt head raamatut sellest vallast lugema juhtunud.
Ma kahtlustan, et fantaasia raamatutes esinev füüsika ajab füüsikul kananaha ihule. See on põhjus, miks ma ei suuda lugeda suuremat osa ulmet - mutatsioonid ja viirused, DNA ja muu nn. salataoimikute kraam - kui autor asjast üldse ei jaga, siis võib ta üsna kergesti ikka täitsa puusse panna. Ja seda on valus lugeda.
VastaKustutaSamas kui autor on haritud, muutub tekst palju mitmekihilisemaks. Näiteks eile lugesin "Dead Witch Walking" - selles peategelane hoiab oma laual Rosalind Franklini fotot - kohe muutub karakter 100x sümpaatsemaks :-)
Nii et olgu lugeja haritusega kuidas iganes, peaasi, et autor loll poleks. Vähemalt mitte rumalam kui lugeja.
Mul mingit originaalset põhjendust lisaks eelkõnelejatele välja tuua ei ole. Meeldib seesama teise maailma minemise tunne. Ja haaravus. Sarjade vastu ei ole mul ka enamasti midagi - kui on ikka tore raamat, siis on väga hea, kui lugemist jagub pikemaks. Kuna fantaasiat juba päris palju loetud, on huvitav ka selline võrdlev moment, kuidas erinevaid motiive on kasutatud.
VastaKustutaJa kuigi mitte just hulganisti, aga mingeid teadmistekillukesi kogub fantaasiaraamatutest kindlasti. Aga see pole kindlasti lugemise põhieesmärkide hulgas.
See on jah hea tähelepanek, et autori asjatundmatus ajab vahel ikka tõsiselt närvi. Olen ka ise komistanud selliste episoodide otsa kus autor tõsiselt lolli juttu ajab. Viimati näiteks lugesin hirmuäratavat kirjeldust sellest kuidas veidi sügavamal vee all inimene hirmsal kombel piinleb vee avaldatava surve pärast, kui mitmed(kümned) poundid ruuttollile teda ikka rõhusid... Olles ise aktiivne hobisukelduja, oli see ikka eriti kentsakas lugemine :P
VastaKustutaMul jäi see küsimus kuklasse kummitama, et mispärast ma ikkagi fantaasiaraamatuid loen. Jõudsin arusaamisele, et ma loen ainult neid raamatuid, mida keegi on soovitanud, lapsest saati. (Nüüd jääb mind ilmselt painama küsimus, miks see nii on...) Tavaliselt selliseid raamatuid, mida keegi (usaldusväärne inimene) on kiitnud või siis hädapärast ka selliseid, mis mingeid auhindu saanud. Ja kuna nüüd on see blogi, siis ilmselt olen ma määratud elu lõpuni fantaasiat lugema.
VastaKustutaKuna raamatuid on nii ilmlõpmata palju ja nende lugemisaeg on ikkagi piiratud, siis on ju väga normaalne lugeda just neid kirjatükke, mida keegi kiitnud on. Teinekord muidugi juhtub ka nii, et mõnda raamatut on nii väga kritiseeritud, et tahaks just sellepärast seda lugeda. Omaenese tarkusest võib üsna tihti astuda ämbrisse ja siis on natuke kahju sellest ajast, mis mõttetu raamatu lugemise peale kulus.
VastaKustuta