reede, 7. jaanuar 2011

Elavast klassikust

Disclaimer: kui kellelegi tundub et ma kipun liiga palju sõna võtma, siis vihjake. Ei ole vist jah ilus nii tihedasti võõras blogis külaliskirjutajana paugutada :P
Pratchett on minu lugemisvaras absoluutselt erilisel kohal. Väga tihti juhtub, et õhtul enne magama minemist tahaks pool tunnikest midagi head lugeda - aga midagi parajasti käsil ei ole. Uut raamatut ka alustada ei viitsi. Ja siis nopin riiulist mõne kettamaailma loo ja loen ikka ja jälle lahedamaid kohti üle. Kuidas Porgand päkapikkude kõrtsis kaklust lõpetab. Või kuidas Vanaema Ülemkantsleriga võluduelli peab. Või kuidas tulevane vaarao palgamõrtsukaeksamit teeb.
Lugesin praegu Pratchetti I Shall Wear Midnight. Lugesin ja mõte läks ikka ja jälle uitama. Mis siis kui see praegu käes olev raamat ongi viimane? Hr. Pratchetti tervislik seisukord pole juba ammu kellelegi saladus. Aasta tagasi oli teada et ta ei suuda enam ise kirjutada ega lugeda ja käsilolevaid raamatuid dikteerib ta sekretärile. Kahjuks on mul oma perekonnast sellise teemaga kogemus ja ajaliini vaadates ei julge ma sealt enam paljut loota. Usutavasti siiski on veel tulemas üks, kaks või isegi kolm raamatut. Kui ka Pratcehtt ise enam ei suuda panustada, on raamatute põhistruktuur ilmselt ammu draftitud (Raising Taxes kuulutati välja ju juba 2007) ja palgalised kirjutajad suudavad ilmselt raamatud ära lõpetada. Tema raamatud toovad piisavalt sisse, et kirjastajatel peaks olema piisavalt motivatsiooni palgata parimad saadaolevad kirjutajad, et need raamatud letile saada. Aga sellegipoolest, kui me mõni aasta tagasi uskusime, et Kettamaailma lugusid tuleb nagu ammendamatust allikast veel palju aastaid, siis praegu on lõpp juba selgelt näha.
Ma ilmselt pole ainus, kes umbes kümnenda Kettamaailma loo paiku leidis, et värskus on nagu kadunud. Tekkis mõte, et kas Pratchettil hakkavad ideed otsa lõppema? Nüüd, olles kõiki ta raamatuid kordi ja kordi üle lugenud, on minu jaoks selge, et probleem ei ole temas. Lugedes praegu üle Equal Rites'i, ei ole ta ei parem ega halvem Thud'ist (kuigi ühe varasema blogijaga pean nõustuma - Making Money ei olnud jah vast seeria parimatega samal tasemel). Lihtsalt minul lugejana sai Kettamaailm ja kirjutamisstiil nii tuttavaks, et suuresti sama rada tallates ei olnud uued raamatud enam nii uudsed ja üllatavad kui alguses. Aga see ei tähenda et nad oleks halvad olnud. Mida praegu öelda I Shall Wear Midnight kohta? Ilmselt on see raamat, millele pole mõtet arvustust kirjutada. Niikuinii kõik, kes siiamaani veel Pratchettit loevad, ostavad ja loevad selle ise läbi, seega soovitada pole mõtet. Nii kogenud tegijana, ei ole Pratchett ka siin libastunud, nii et mingi erilise käkerdise eest hoiatama ei pea. Ja kui ma ka hoiataks, siis enamus ostaks ja loeks läbi kasvõi seetõttu, et ise veenduda, kas tõesti on Pratchett libastunud, või on tegu mingi snoobi sisutühja virisemisega.
Pigem ma püstitaks küsimuse: nüüd kui lõpp on silmapiiril - mis on see mis jäi Pratchettil kirjutamata? Milline oli Teie lemmiktegelane ja mis ta oleks veel võinud ette võtta?
Viime edasise jutu siis kommentaariumi.

14 kommentaari:

  1. Kindlasti ei saa keegi liiga palju sõna võtta. Loll jutt suhu tagasi! Kirjutage kõik nii palju kui vähegi tahate.
    Ma ka vahepeal ikka muretsen Pratchetti pärast. Kuskilt kuulsin, et ta võitleb nüüd eutanaasia seadustamise eest. Kurb, kurb. Unseen Academicals-i lugedes kujutasin ette, et kuidas võiks olla dikteerides raamatut kirjutada. Tundus minu jaoks üsna ilmvõimatu. Siis peab ju kõik ilusad laused peas välja mõtlema... või lihtsalt jutustad lugu? Kas tal selline vaimukas ja särav tekst tulebki ludinal kogu aeg, kui ta räägib? Mina pean küll alati iga kirjapandud lauset nii- ja naapidi mõttes keerama.
    Mis minu jaoks Kettamaailmas pooleli jääb? Arvasin ikka kogu aeg, et Porgandist ükspäev kuningas saab. Rincewind ja Pagas on niivõrd erilised tegelased, et nende jaoks võiks veel mõni seiklus varuks olla. Kindlasti loeksin veel ühte raamatut, kus Surm rohkem sõna saaks. Vetinari alles hakkab põnevaks muutuma - tahaks näiteks teada, kuidas ta täpselt võimule sai ja miks mitte ka tema eraelust veidi rohkem, kuigi ta muidugi on selles osas üsna diskreetne kuju.
    Ühesõnaga Pratchett on intrigeerivaid ja sümpaatseid tegelasi loonud niivõrd palju, et poleks mingit probleemi veel kümneid raamatuid kirjutada. Ega kurta samas ei või - milliselt teiselt kirjanikult te üldse kokku nii paljusid raamatuid lugenud olete (eheh, lapsena sai küll parema puudusel hunnikute kaupa Tarzaneid loetud, aga Pratchetteid ilmselt kokku ikka rohkem - ütleme siis, et nii paljusid häid raamatuid). Aga kurdame ikka.

    VastaKustuta
  2. Pratchett (TP) on ka minu jaoks alati erilisel kohal olnud, või noh, sellest hetkest kui Vaibarahvas kunagi kooliajal minu kätte jõudis ja sealsesse maailma süüvisin. Sain teada mis kole asi on Mürts, kes on thunorgid, hõbekalad ja moulid. Leidsin kui armsad tegelased on sellid (kes mäletavad *kõike* ;) ). Ning mis imeline asi on kirja pandud sõna:
    "Grimm polnud kunagi lugema õppinud, ent Tregon Maruse ametnikud avaldasid talle sügavat muljet. Nad oskasid teha pärgamenditükkidele märke, mis mäletasid asju. See oli teatavat sorti vägi."

    Peale seda jõudsin ka Kettamaailmani ning kui TP Eestis käis siis sai muidugi ka autogrammiga raamat hangitud ja teda kuulamas käidud- meil suur osa klassist tegi tundidest poppi, et teda kuulamas käia :)

    Tuule mainitud kohad on need, kust isegi hea meelega edasi kuuleks, minu eriliseks lemmikuks alati olnud Surm ja Pagas. Maailmalõpu teemad on olnud huvitavad (Rincewindi kogemused, Ajavaras, Head Ended). Hrun ja teised metslased on väga sümpaatsed tegelased, kellest oleks saanud veel palju põnevaid lugusid kirjutada.
    "I shall Wear Midnight" raamatus oli ootamatu taaskohtumine Eskarina Shmit'iga kelle elukäigust kuulnuks hea meelega enamat.... Ning need Šoti aksendiga pikkade nimedega Feeglid :)
    Oh kõik tegelased on vahvad.

    TP tervis... Lugesin tema sümpaatseid kirjutisi eutanaasia teemal kui need UK lehtedes olid. See pani mind vähemalt osaliselt mõistma, kui jube see on kui oma mõistust enam usaldada ei saa. Polnud selle teemaga õnneks enne praktiliselt kokku puutunud.
    Siiralt kahju on temast ja sellest et sari peagi pooleli jääb. Samas pigem loodan, et neid ei hakata teiste poolt edasi kirjutama. Sellistes asjades olen pidanud enamasti pettuma.

    Veidi fantaasiakirjandusest välja: kas kõik on juhtunud kuulama / lugema TP arutlust folkloori teemal? Ise olen asja jao pärast võtnud ja vaid esimene fail kuulatud...
    Saadaval siin: http://www.tandf.co.uk/journals/terrypratchett/?utm_source=facebook-terry-pratchett&utm_medium=social-media&utm_campaign=terry-pratchett-podcast

    VastaKustuta
  3. Nii tore seda artiklit ja kommentaare lugeda, ka mina olen Pratchetti pärast aeg-ajalt muretsenud ja mõelnud, et nii kurb, kui enam raamatuid ei tule... Ei oska raamatuid omavahel võrrelda, muidugi uuemates on järjest vähem uut ja originaalset, aga mis sinna parata - ja hea lugeda on ikka. "I shall wear midnight" on ka loetud ja meeldis, kuigi natuke tõsisema mulje jättis kui varasemad - aga eks Pratchetti raamatutes on alati mõni tõsisem koht ja iva kah sees...
    Ja Pratchetti autogrammiga raamat on mul samuti olemas ja kah tuli selle saamiseks koolist poppi teha. :D

    VastaKustuta
  4. Tegelikult on mul veel üks küsimus kah - kas keegi siin on näinud Pratchetti raamatute põhjal tehtud filme? Hiljuti just näidati mingist Eesti kanalist "Going Postal" filmi, aga kahjuks kahes osas ja jaole sain ainult teisele - oli täitsa hea vaadata. Olen lugenud, et ka teistest raamatutest on olemas filmiversioone ja mõni on amazon-is täitsa olemas - kas tasub neid hankida?

    VastaKustuta
  5. Mul kõik kolm mängufilmi olemas (Going postal, Colour of Magic ja Hogfather). Raamatud on paremad, eks nagu alati on üht-teist ümber tehtud, et filmi ära mahutada. Filmid ka päris vahvad ja mõnusad.

    Colour of Magic (+filmis tegelikult ka Light Fantastic):
    Minu jaoks on Rincewind filmides täitsa vale, ettekujutuses oli ta teistsugune, see tsipa häiris. Kakslill oli laitmatult süüdimatu ja vahva (teda mängib Sean Astin, ehk LotR'i Samwise Gamgee).

    Going Postali puhul olen aga tegelaskujudega väga rahul, eriti Adorabelle (Claire Foy), Vetinari (Charles Dance) ja Gilt'iga (David Suchet ehk vana hea Poirot).
    Ise juhtusin telekast just Going Postal'i esimest poolt vaatama. Ma ei salli nimede tõlkimist, seda oli tehtud ja võttis koha vaatamise mõnu ära :( Kuna pole ammu eesti keeles neid lugenud, siis kas raamatus ka nimed tõlgitud (Moist ->Niiske nt)?

    Hogfather: sellega pidi see jama olema, et neile kes raamatut ei ole lugenud, pidavat asi täiesti segaseks jääma nt, et kui Orikavana tappa tahetakse, miks siis Hambahaldja maale minnakse (ja mis seal toimub). Ja Surma osast ei pidavat ka paljud aru saama. Samas meiesugustel, kes lugenud on, seda probleemi ei ole. :) Mr Teatime oma silmaga on parajalt jubedust tekitav ja puha.

    Lisaks siis olemas ka 2 multikat, üks neist Soul music, teine oli ühest Lancre nõidade raamatust, aga millisest, ei ole kindel. Vist Wyrd Sisters? Mõlemad multikad kunagi ammu nähtud, erilist muljet ei jätnud.

    Filme samas olen ikka korduvalt vaadanud.

    VastaKustuta
  6. Mina pole ka neid viimasemaid raamatuid eesti keeles lugenud, aga kuuldavasti ongi Niiske peategelase nimi - minu jaoks kõlab see ka veidralt. Aga sellega olen nõus, et tegelaskujud olid tõesti väga hästi valitud, nii et jäin filmiversiooniga (vähemalt teine pool, mida nägin) päris rahule. Sean Astin Kakslille rollis kõlab ka hästi. :) (Kakslill on ju ka tõlkenimi, aga küllap harjumuspärasuse tõttu ei häiri)
    Igatahes aitäh kommentaari eest, tundub, et võib siis need filmid omale soetada küll...

    VastaKustuta
  7. Loomulikult ei ole postitusi kunagi liiga palju :) Ikka saab mitu korda tööpäeva jooksul lootusrikkalt blogi vaadatud, et kas keegi on midagi huvitatavat jälle ütelnud.
    Nagu Indrequlgi, on ka mul kombeks õhtuti, kui uut raamatut ette ei taha võtta, Pratchetteid üle lugeda.
    Ja mina olen ka ikka oodanud, et Porgandi-liinis midagi suurt juhtuma hakkab.

    VastaKustuta
  8. Porgandi ja Angua romaans on ka kuidagi pooleli.

    VastaKustuta
  9. Pratchettil on nii palju lahedaid tegelasi, et raske on ühte lemmikut välja tuua. See on tõsi, et Porgand ja Angua võiks veel midagi koos teha. Selle raamatu raskuspunkt võikski Angua pool olla, et kuidas tema poolt vaadatuna asi toimiks.
    Üks mõte, mis on mul ammu kummitanud juba, on see et Raamatukoguhoidja võiks mingisse suuremasse seiklusse sattuda nende võlujõudu sisaldavate raamatute ja raamatukogude vahelise "hüperruumiga". Sellesse raamatusse sobiks kindlasti ka Rincewind ja Pagas.
    Ja alati saab pulli kui nõiad rändama lähevad. Seda on küll paaris raamatus juba juhtunud, nii et ei saa öelda et see kirjutamata lugu oleks...
    Kindlasti saaks huvitava raamatu kui Nac Mac Feegled peaks Ankh Morporki tõsisemalt ette võtma. Nende hämmastavad füüsilised võimed ja ülemeelik suhtumine on nagu loodud suuremat sorti segaduse sündmiseks. Midnighti raamatus üks pisike episood sel teemal oli, aga see tekitas ainult isu enama järele.

    Muide, kas keegi Pratchetti teemalist fan fictionit on lugenud, kas on ka midagi head? Ise lugesin Potteri teemal kirjutatud James Potter and The Hall of Elders Crossing, see oli küll täitsa ok, seega ma fan fictionit täitsa lootusetuks ei peaks...

    VastaKustuta
  10. Mina loen Pratchetti hooti. Teinekord ei huvita ta mind kuude kaupa ja siis loen 3-4 raamatut jutti. Nüüd pole jälle tükk aega lugenud. Pihla viimane raamatututvustus Rahateo kohta ei innustanud eriti seda ette võtma kah. Aga tore on see, et tegelikult on ju Pratchetti sulest väga palju häid raamatuid ilmunud! Näiteks Stieg Larsson peale Milleenniumi-triloogia (parim kriminaalromaan läbi aegade!) suurt midagi rohkem ei jõudnudki kirjutada. Nii et tuleb rõõmustada Pratchetti suure panuse üle.
    Ja Indreq, mina Sind küll külaliskirjutajaks ei pea, nii et pauguta blogida nii tihedasti kui aga ise tahad, mina ootan alati uusi postitusi.

    VastaKustuta
  11. Mis fan fictionit puudutab, siis seda pole ma julgenud lugeda. Ükskord Vampiiride Akadeemia mingit osa üritasin lugeda, aga see oli ikka täielik õudus kohe.
    Vastuseks Mercari küsimusele, kas Pratchetti eestikeelsetes raamatutes on nimed tõlgitud, võib öelda, et osaliselt on küll. Näiteks figureerib nii Postiteenistuses kui Rahateos Niiske von Lipwig.

    VastaKustuta
  12. Tõlgitud nimedest veel. Tsitaat raamatust "Head ended":
    ""Jah, äkki on seal mingi ummik," arvas Koerasita Sisse Astumine (varasema nimega Kõik Välismaalased Eriti Prantslased, enne seda Asjad Mis Ei Tööta Isegi Pärast Rusikahoopi, mitte kunagi aga Alkoholivaba Õlu, lühikest aega ka Piinlikud Isiklikud Probleemid, enne seda tuntud kui Skuzz)."

    VastaKustuta
  13. Nagu näha, pole Pratchett õnneks veel kirjanikutööst loobunud. Lõpetasin just tema Stephen Baxteriga kahasse kirjutatud uudisteose "The Long Earth" lugemise. Kuna tegemist on puhtakujulise ulmega, millel fantaasiaga suhteliselt vähe ühist, siis ma siia blogisse uut postitust sel teemal tegema ei hakka, aga tutvustava kommentaari kirjutaksin siiski.

    Nagu öeldud, on "The Long Earth" üsna klassikaline ulmeraamat, mille tegevus leiab aset Maa lähitulevikus ja mille sisuks uute maailmade avastamine ja asustamine ning sellega seoses toimuvad muutused ühiskonnas. Avastamine ei toimu aga mitte kosmoselennu teel, vaid salapärane isik leiutab seadeldise nimega stepper (astuja), millega on võimalik liikuda Maa ja selle lõputute paralleel-Maade vahel, mis on põhimõtteliselt "meie" Maa sarnased, kuid kus ajalugu (ja nt evolutsioon) on mingis punktis läinud teises suunas. See kujund on natuke tuttav Kettamaailmast, kus on ju samuti juttu olnud paralleelmaailmadest, mis tekivad tegelaste põhimõtteliste otsuste tagajärjel (ma ei mäleta enam, millises raamatus, aga kuskil "mäletas" vanaema Weatherwax asju, mis polnud tegelikult juhtunud - nt abiellumist). Kui see algne idee välja arvata, siis palju rohkem sarnasusi Pratchetti varasema loominguga ei ole. Huumorit on antud raamatus suhteliselt napilt ning kuigi tegelaste iseloomus on aimata Pratchetti kirjutatule omaseid jooni, tundub mulle, et rohkem on raamatusse panustanud Baxter (loomulikult võin sellega puusse panna, võib-olla tahtiski Pratchett vahelduseks teha midagi hoopis teistsugust).
    Tegu ei ole kiire tempoga seiklusjutuga, vaid pigem filosoofilise mõtisklusega teemal, mis võiks juhtuda, kui inimkonnale avaneb väga kergelt saadaolev lõputu hulk territooriumi, mida asustada. Raamatust ei puudu siiski ka pinge ja põnevus, kuna peategelased (üks neist inimene ja teine arvuti, kes väidetavalt on ühe tiibetlase reinkarnatsioon ja seetõttu esimene arvuti, kelle kohus on tunnistanud inimeseks) leiavad neid paralleel-Maid uurides salapärase probleemi, millele nad püüavad jälile jõuda.

    See postitus on mõeldud osaliselt hoiatuseks neile, kes ootaksid raamatust Pratchetti Kettamaailma-lugude sarnast lõbusat ja hoogsat meelelahutust - seda siit õnneks või kahjuks ei leia. Ulmesõbrana see teos mulle aga meeldis ja vähemalt minu jaoks leidus seal ka mitmeid originaalseid ideid, nii et täitsa soovitan lugeda.

    VastaKustuta
  14. Tekitasin endale vahepeal ka kolm Kettamaailma-teemalist filmi (Colour of Magic, Hogfather ja Going Postal) ja julgen ka teistele Pratchetti-sõpradele soovitada. Osatäitmised on suhteliselt õnnestunud, ainult Rincewindi näitleja oli minu arvates üsna sobimatu (st nõustun Mercariga). Going Postal on minu meelest neist kolmest siiski kõige parem, tegelased on vahvad ja humoorikuselt on see film raamatutele kõige lähedasem. Hogfatheris olid eriliselt hästi õnnestunud Mr. Teatime ja Susan. :)
    Multikatest on nüüdseks nähtud Soul Music, mille juures mulle väga meeldis muusika valik - selle poolest täitsa tasus vaatamist.

    VastaKustuta