esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Vampiirid, vampiirid


Kuigi lubasin vampiiridega lõpparve teha, suutsid kuidagi mu öökapile siiski ronida kaks vampiiriraamatut: Charlaine Harrise Dead Until Dark ja Richelle Meadi Last Sacrifice. Esimene nimetatutest on Vampiiriakadeemia sarja viimane osa ja teine Sookie-sarja esimene osa.
Vampiiriakadeemiat lugesin ma alguses suure mõnuga. Peategelane Rose on originaalne hakkaja tegelane, kes võitluses kellelegi alla ei jää ja kunagi tugevama soo seljataha peitu ei poe. Paraku on ta muidu suhteliselt ebaintelligentne räuskaja. See iseloomuomadus raamatute edenedes süveneb.
Sarja eelviimane raamat Spirit Bound oli minu jaoks juba mõnevõrra pettumus. See oleks vabalt võinud olla sarja viimaseks - kogu sarja peamine intriig - Rose'i ja Dimitri keelatud suhe, mida raskendas Dimitri muutumine halvaks vampiiriks - oleks selles osas võinud ilusti õnneliku lõpu leida. Aga ei - heaks muutunud Dimitri häbenes oma käitumist strigoina ja otsustas selle kompenseerimiseks Rose'ile korvi anda - see teeb kindlasti halva käitumise heaks, eks ole. Ebaloogilise käitumise eesmärgiks oli ilmselgelt intriigi nätsuna pikemaks venitamine. Lisaks toodi osa lõpus täiesti ootamatult sisse uus süžeeliin mõrvamüsteeriumi näol, mis eelnenud sündmustega kuidagi ei seostunud.
Viimane osa keskenduski mõrva lahendamisele. Töö käis kahes liinis - Lissa oma sõpradega õukonnas ning Rose Dimitriga jooksus. Teises liinis üritati uuesti tekitada esimeste osade armastab-ei armasta pinget, mis küll kuigi veenvalt ei õnnestunud. Minu jaoks oli pettumus ka see, kui Dimitri ja Rose leidsid veel ühe strigoiks muudetud, kuid varem hea ja armastatud olnud tegelase, ning Rose'il ei tulnud pähegi proovida teda ka tagasi muuta, vaid ootas ainult oma vaiaga parajat võimalust. Noh, kui oma armsama kätte sai, siis teiste omadest on savi.
Selle raamatu lugemise ainus eesmärk on ühesõnaga sari lõpuni saada (kuigi autor jätab endale siiski piisavalt materjali jätkamiseks - võibolla proovib kuidagi kavalalt kellegi teise, näiteks Jilli silmade läbi). Nagu lapsena sai vaadatud tüütuid seebikaid lihtsalt sellepärast, et kord on juba vaatama hakatud, siis oleks tegelaste suhtes ebalojaalne mitte vaadata, mis neist siis lõpuks saab.
Sookiest on siin blogis varem ka kirjutatud, aga mina puutusin taga kokku esmakordselt. Ja mulle ta selle raamatu põhjal meeldib. Tore tegelane. Kohati armaslt ebakindel, kohati raamatutegelase kohta ootamatult praktiline ja mõistlik (näiteks hoolikas kingapaelte sidumine enne majas luurava mõrtsuka eest metsa pagemist). Kohati tundus ebaloogiline, et ta oma mõttelugemise abil ei püüdnud rohkem teada saada, aga eks ta üritas ka veidi siiski. Minu jaoks tundus mõistlik ka tema reaktsioon, kui ta aru sai, et vampiirid ongi surnud inimesed - Videviku Bella suhtub minu arust sellesse õõvastavasse fakti arusaamatult soojalt. Külm ja marmorjas valge nahk... (kerge õudusvärin).
Kokkuvõttes on tegemist lahedat lugemist pakkuva fantaasiaga vürtsitatud krimkaga. Üldse ei imestaks, kui sealt sarjast mõni raamat veel minu öökapile satuks. Kergeks tagasilöögiks oli minu jaoks autori pilt viimasel leheküljel - kui erootiliste stseenide kirjeldused peategelase, noore kena tütarlapse silme läbi, värvikad ja põnevad on, siis kujutada ette, et neid jutustab põrsa näoga ülesmukitud vanaldane naisterahvas, muudab asja minu jaoks natuke nilbeks. Aga eks see ole puhas silmakirjalikkus minu poolt. Inimene võib olla põrsa näoga, kui ta hästi kirjutab. Aga võibolla ei tasuks oma pilti raamatusse panna. Ja keda on üldse kujutatud raamatu kaanel? Ilmselgelt mingit kaunist naissoost vampiiri, aga sellist tegelast raamatus küll ei esinenud (hea küll, hästi episoodiliselt esines vist keegi). Minu meelest on sohk panna raamatu kaanele pilt, mis sisuga kokku ei lähe, aga mille eesmärk on lihtsalt ostjaid meelitada.

20 kommentaari:

  1. Lugesin ka hiljuti Vampiiriakadeemia sarja viimast osa ja jäin rahule. Nüüd kirjutan raamatu sisust ka, kes pole lugenud, vaadake ette!
    Meeldis sama hästi kui kolm esimest osa, 4. ja 5. jäid minu jaoks kehvemaks. Kuna mulle kriminullid üldiselt meeldivad, sobis mulle hästi Last Sacrifice'i mõrvamüsteeriumi liin. Nõustun küll Tuule märkustega armastusliini ebausutavuse osas.
    Kas keegi mäletab, kuidas see Sonya strigoiks sai? Kas hammustas kellegi surnuks? Kui nii, siis on ju tegemist mõrtsukaga, mitte päästmist vajava kannatanuga. Kuigi saab muidugi jälle öelda, et spiriti-hullus oli selles süüdi. Aga kui ta pärast uuesti moroiks muutumist edukalt hullusega võidelda oskas, kuidas siis mitte varem... Aga mulle meeldis raamatu realistlik lõpplahendus - Rose sai küll õnnelikuks, kuid see ei tähendanud, et kõik maailma probleemid korraga lahendatud oleks saanud ja kõik tegelased rõõmsaks. Rose'i märkus Adrianile, kes kurtis, et tema on Rose'i õnneliku lõpu ohver, oli sümpaatne - Rose ise polnud kunagi, ka kõige hullemates jamades olles, end abituks ohvriks pidanud ega teiste poolt päästmist oodanud, ise tuleb ikka ka hakkaja olla. Lissa uus amet oli minu meelest juba natuke üle võlli, vampiirisugu on küll nadi, kui paremat valitsejat pole võtta, kui 18-aastane laps.
    Tuulele teadmiseks, et sarjale ongi juba plaanitud spin-off seeriat, kus tegelasteks Sidney ja Jill.

    VastaKustuta
  2. Tänud arvustuse eest! See märkus autori näo ja raamatus sisalduvate lembestseenide kohta on lahe :) Meelde tuli mingi telest (või juutuubist, ei mäleta enam) nähtud klipp erootikaliinist, kus sensuaalse jutu esiletoojaks oli just sihuke mamsel :D

    Sry et veidi offtopic kommentaar, aga mis oleks kui seaks sisse mingisuguse hindamissüsteemi siin? Või oleks see overkill? Näiteks mingi koondhinne raamatule 5 palli süsteemis ja siis eraldi mingid olulisemad tegurid nagu huumor/action/romantika/thriller kah hindena? Siis saaks ka teised sama raamatut lugenud kommentaatorid lihtsalt oma arvamust avaldada ja tekiks veel-mitte-lugenutele ehk mingi ettekujutus raamatu iseloomust. Ma näiteks eriti suur romantiliste lugude fänn ei ole, aju-krussi-väänavat thrillerit tarbin siis kui on aega süveneda, tööpäeva õhtusse sobib kergem humoorikas action on samuti omal kohal. Mis arvate?

    VastaKustuta
  3. Kõigepealt kommentaariks Charlaine Harrise teemal - mul oli Tuulega täpselt sama reaktsioon, kui autori pilti nägin, see jäi mind kuidagi kummitama ja muutis tõesti kohati erootilised stseenid vähem nauditavaks. Tore, kui sulle esimene raamat meeldis - kui sa enne järgmisi osi kuskilt kätte ei saa, siis Eestisse naastes võin laenata (II ja III osa on mul praegu siin).
    Last Sacrifice sain ka mina just hiljuti loetud ja nagu eelmised raamatud, läks ka see hästi kiiresti, sest pinget oskab autor hästi üleval hoida.
    Spoiler alert! :)
    Minu jaoks jäi kõige vähem usutavaks hoopis kuninganna-valimiste jaoks katsete osa - kui esimene ja teine tundusid üsna mõistlikena, siis viimane tundus kuidagi ... nagu liiga muinasjutulik. Sest mulle tundub, et sellele küsimusele ei saa olla ainult ühte õiget vastust, mis tuleb n-ö "ära mõistatada" - tundus liiga lihtsustatud lähenemisena ühesõnaga. Ja omaette küsimus, kuidas selle "ära arvasid" need teised kandidaadid, kellest vähemalt üks oli kirjelduste järgi sellise iseloomuga, et võiks arvata, et ta ei tule sama vastuse peale nagu Lissa.
    Armastusliinis oli natuke veider see, kuidas Rose ei suutnud nii tükk aega uskuda, et Dimitri teda ikka tegelikult ka endiselt armastab, aga võib-olla armunud olles lihtsalt pole pea kõige selgem ja kahtled kõiges...
    Raamatu lõpp oli minu jaoks täitsa sümpaatne, kuigi Adrianist hakkas hirmus kahju - aga tegelikult tundus mulle algusest peale, et Rose oli tema suhtes natuke ebaaus, ehk oleks Adrian pidanud ka aimama, et nii läheb...

    VastaKustuta
  4. Mulle muidu päris meeldis "Dead until dark" ja plaanin ülejäänud osi kah lugeda. Aga mõnevõrra häirib see, et kuigi peategelane Sookie on arukas ja ettevõtlik ja keskmisest hakkamasaajam, töötab ta baaridaamina, palju aastaid juba (ja mitte õppimise kõrvalt), unistamatagi enamast. See on minu jaoks arusaamatu ja see omakorda muudab kogu karakteri mitte usutavaks.
    PS! Kas teid "Dead Until Dark"- i lugedes juures ei häirinud, et kõik olulisemad liinid/ideed kattuvad "Videviku" omadega?

    VastaKustuta
  5. Seda hindamissüsteemi võiks ju katsetada küll. Pakuksin kriteeriumiks välja veel midagi niisugust nagu "filosoofia". Aga iga raamatuarvustuse kirjutaja võib ju, kui leiab, et seni väljapakutud kriteeriumeist jääb raamatu kirjeldamiseks väheks, ise neid juurde panna.

    VastaKustuta
  6. Olen ka nõus, et miks mitte katsetada hindamissüsteemi. Kuigi paratamatult läheb siis ilmselt nii, et vahetult pärast mingi raamatu lõpetamist, veel selle lummuses olles, saavad hinded kõrgemad kui võib-olla mõne aja pärast, olles raamatu ära seedinud, õiglane tundub...

    Niisama-kommentaariks vampiiride kohapealt - minule on ausalt öelda alati jäänud mulje, et vampiiriraamatud on eelkõige suunatud naislugejatele (või olen ma lihtsalt juhtunud just selliseid lugema? samas autorid on ka enamasti naised), aga täna kuulsin oma üllatuseks (nais)kolleegilt, et just tema mees armastab väga vampiirikaid lugeda-vaadata. Kaaskommentaatorid, kuidas teile tundub? Kas on lihtsalt ekslik soostereotüüp?

    VastaKustuta
  7. Sain kah eile Meadi VA viimase osa läbi. Oli selline peresisene konkurents, kes esimesena lugema hakkab. Mina kahjuks ei võidutsenud. Siinkohal ongi paslik vastata Maarja küsimusele, kas vampiirikaid loevad pigem naised. Minu arvates sobivad sellised young adult raamatud tõesti rohkem naistele. Samas on teismelised poisid, kes lugeda viitsivad, ka neist raamatutest huvitatud.
    Aga VA juurde tagasi tulles. Hakatuseks häiris mind see, et olin tellinud 6.osa hoopis teise kaanekujunduse ja formaadiga kui varasemad jaod. Pisiasi küll, aga ikkagi. Sisu poolest meeldis see raamat küll, aga kõik varasemad osad on olnud paremad. Pihla küsimusele, mis siis häiris, ei oskagi tegelikult vastata. Mõrvalugu oli iseenesest huvitav ja lõpp ootamatu, aga loogiline. Dmitri-Rose liin oli etteaimatav. Ilmselt ilmub Adrian koos Jilliga välja Bloodlines seerias. Minu jaoks oli ebausutav see, kuidas Rose just õigel hetkel end Lissa pähe toimetas. Mõnikord tunnetas ta Lissa elus ohtu ja siis oli mõistetav, et ta Lissa pähe kiikas, aga valdavalt oli ju Lissa ellu minek juhuslik. Ja alati juhtus just siis midagi väga olulist. See ei olnud usutav. Aga kokkuvõttes paneksin hindeks ikkagi 5 (kui siis ehk pisikese miinusega).

    VastaKustuta
  8. Minu arust olid Harrise "Dead Until Dark" ja Meyeri Videviku sari siiski piisavalt erinevad, et kedagi plagiaadis süüdistada. Sarnasusi muidugi oli, aga ei midagi sellist, mis oleks mind vihast turtsuma pannud. Nõustuda võib aga Vesilikuga selles, et miks selline hakkaja noor naine nagu Sookie, just baaridaamina töötas. Oma võimega lugeda teiste inimeste mõtteid oleks tal ju olnud tohutult potentsiaali nii mõnelgi elualal.

    VastaKustuta
  9. Jah, ka minu jaoks on natuke väheusutav põhjendus, mida Sookie raamatutes suisa korduvalt esitab - et ei saanud kolledžisse minna, sest rahvahulgas keskendumine on tema jaoks liiga raske. Nagu töö baaris, pidevalt inimeste keskel, kuidagi kergem oleks... Mõistetav oleks see põhjendus siis, kui ta tegelikkuses töötaks individuaalselt, inimestest eraldatuna.

    VastaKustuta
  10. Ma praegu ei suutnud siit blogist leida, samas ma tean et ma kellegi soovitusel selle vampiirika tellisin - seega, kas siin on kommitud MaryJanice Davidsoni "Undead and Unwed" või lugesin sellest kuskilt mujalt? Minu arust esmamuljel vähemalt ülivägalahe raamat ja kui siinsetele lugejatele tundmatu, siis kui läbi saan, võtaksin ehk blogipostituse kirjutada...

    VastaKustuta
  11. Ma olen päris kindel, et Sa lugesid sellest raamatust kusagilt mujalt :) Nii et tee aga postitus!

    VastaKustuta
  12. Sookie sarja esimene osa nüüd ilmunud ka eesti keeles, pealkiri "Surnud, kuni jõuab öö".

    VastaKustuta
  13. Kui ma ei eksi, oli Harris oma vampiirijuttudega Ameerikas väljas ikka aastaid enne S.Meyerit. Tema häda on muidugi see, et actionit ja seksi on natuke palju ja muud natuke vähe. Aga kui sellest mööda vaadata, siis pole hullu. Siseringi infot poetades ütlen, et teine ja kolmas raamat on tõenäoliselt peagi üsna ühekorraga raamatulettidele saabumas.

    VastaKustuta
  14. Selle aasta augustis ilmub VA esimene osa ka koomiksina (või kõlab paremini graafilise romaanina). Kunstnikuks on Emma Vieceli (http://www.emmavieceli.com/).

    VastaKustuta
  15. Lugesin kah Last Sacrifice olude sunnil lõpuni. Kuigi tagantjärele on tunne, et ega seal miskit erilist nagu polnud, üsna primitiivne värk, miski siiski sundis üha edasi lugema. Olen olnud tunnistajaks, et koguni need, kes muidu inglise keeles lugemist pelgavad, ei suuda põnevuse tõttu vastu panna, sest vaid algus on eestikeelsena olemas. Nii et ses mõttes tänuväärne asi. Samuti on näha olnud, et kõige erinevamad inimesed on samamoodi kannatanud, lugedes Dimitri (järjekordsest) surmast...Nii et midagi seal on. Siiski, jumal tänatud, et see sari läbi sai.

    VastaKustuta
  16. Harrise Sookie sarja teine osa "Living Dead in Dallas" oli kiire, aga minu arust igavavõitu lugemine. Ei, oli väga toredaid kohti ka, aga esimese osaga võrreldes jäi ikka kuidagi lahjaks. Kuni intsidendini Dallase Vennaskonna kirikus ei olnud peaaegu midagi toimunud (ja selleks hetkeks oli juba pool raamatut läbi). See, et politseinik Andy Bellefleuri autost leiti laip ja Sookie sellele mütoloogilisele tegelasele menaadile sõnumitoojaks sattus, oli kirja pandud kuidagi nagu möödaminnes.

    Meil on siin varasemalt juttu olnud ka Sookie haridusest. Selles osas hakkas mulle silma, et ta oli hariduse teemast rääkides kuidagi eriti üleolev. Kui ta oli nt entsüklopeediast menaadide kohta üht teist järele uurinud, leidis ta, et "now I could die educated.".

    Raamatu esikaas, millel ilutsesid telesarja "True Blood" Sookie (Anna Paquin) ning Bill (Stephen Moyer), ei meeldinud mulle kohe üldse. No võlts tundus kuidagi see värk - Billil verenire suunurgast jooksmas, muidu suu vinks-vonks puhas. No niimoodi ei saa ju!
    I osa kaanekujundus oli palju parem, mis siis, et eksitav.

    VastaKustuta
  17. Kadri:"Raamatu esikaas, millel ilutsesid telesarja "True Blood" Sookie (Anna Paquin) ning Bill (Stephen Moyer), ei meeldinud mulle kohe üldse."
    No selles osas... Hmm vabalt võib ju teistsuguse kujundusega raamatut lugeda. Mul nt see http://www.bookdepository.co.uk/Sookie-Stackhouse-7-Copy-Boxed-Set-Charlaine-Harris/9780441017775 7 raamatu pakk ostetud ja ei ole seal ühelgi neid sarja tegelasi peal...

    VastaKustuta
  18. Ma tean jah, et teistsuguse kaanekujundusega Sookie sari on kah olemas, aga paraku sattus sedakorda see näitlejatega variant kätte.

    Aga mis puudutab kolmandat osa "Club Dead", siis sain selle just läbi ja see meeldis mulle seniloetutest kõige rohkem. Oli põnev ja paras ports huumorit tegi asja veelgi paremaks.
    Sookie oskus ka tõeliselt täbarates olukordades enda üle naerda ja asja huumoriga võtta, tegi ta väga sümpaatseks.

    Mõned toredad laused jäid kah meelde:
    "Well, Lorena wasn´t elegant, but she knew where to sink the verbal knife.";
    "He was as proud as if he´d heard his firstborn reciting Shakespeare";
    "They both stared at me like I was turning into a frog.";
    "People making desperate escape aren´t supposed to get lost".

    VastaKustuta
  19. Kui kedagi peaks huvitama True Blood sarja lugemine eesti keeles, siis tuvastasin just poest teise osa eestikeelse versiooni "Ebasurnud Dallases": http://www.apollo.ee/product.php/0235578.

    VastaKustuta
  20. Huvitav, miks mitte "Elavad surnud" - kõlaks palju suupärasemalt ja õudsamalt ka (originaalis ju ka "Living Dead in Dallas"). Kui juba esimese osa tõlke üle nurinat kuulda on olnud, siis teise osa pealkiri ei tõota midagi paremat.

    VastaKustuta