Potteri-filmi muljeid

Käisin eile vaatamas Harry Potteri seitsmenda osa esimese poole filmi. Minu meelest oli päris hea. Filmitegijad ei olnud ise midagi leiutama hakanud, vaid püüdnud võimaluste piires raamatule truuks jääda, mis on minu meelest hea mõte.
Kõige rohkem meeldis mulle see osa, kus Harry, Ron ja Hermione ministeeriumisse sisse murdsid. Tagantjärele mõeldes oli see kõige parem ilmselt sellepärast, et tänu mitmemahlamöginale mängisid tegelasi teised näitlejad. Ikka on vahe sees, kas tegemist on päris näitlejatega või inimestega, kes lapsena nunnu välimuse põhjal valitud on. Aga ega need pärisosatäitjad ka väga hullud polnud. Harry pole enam nii kange kui vahepealsetes filmides.
Toredasti oli tehtud Kolme venna muinasjutu multifilm. Ja palju viibiti ilusas looduses. See natuke häiris, kui Hermione Harryga kahekesi ilusas metsas olles õhkab: jäämegi siia ja saame koos vanaks. See tundub olevat nii põhimõttelage ja ebaloogiline. Ja Harry matab Dobby liivaluite tippu, mis tundub samuti halb mõte, kuna arvata on, et peagi koorub laip sealt välja.
Oleks tahtnud näha natuke rohkem paanikat selles kohas, kus Hermionet piinatakse ja Ron ja Harry keldris kinni on. Filmis võtsid nad seda suht rahulikult. Ja miskipärast kasutab Hermione metsas redus olles parfüümi, mistõttu krahmajad nad peaaegu kätte saavad. Oo edevust.
Kõige hullemad olid subtiitrid. Kui võimalik, ärge neid üldse lugege. Kui Harry tuleb ja küsib Hermionelt "Krahmajad?", siis tõlkes tuleb ta ja ütleb "Tolvan." No mis loogika seal on?

Ilusad olendid, Margaret Stohl ja Cami Garcia

„Ilusad olendid“ oli üle hulga aja esimene eestikeelne fantaasiaraamat, mida ma julgesin proovida. Üldiselt sedasorti kirjandus heade tõlkijatega just õnnistatud pole ja eriti ei taha eesti keeles lugeda, vähemalt siis mitte kui originaal on inglise keeles. Erandiks on Potteri raamatud, mis on geniaalselt hästi tõlgitud.

Seepärast on eriline rõõm tõdeda, et „Ilusad olendid“ on väga hästi tõlgitud (tõlkija Ehte Puhang). Hästi kirjutatud on ka. On tõsine, aga mitte pateetiline; on armastust, aga mitte nõretamiseni; natuke on põnevust aga lõpeb suhteliselt positiivselt. On tunda, et autor(id) teavad, kuidas üht lugu jutustama peab ja ei ole hakanud lihtsalt otsast kirjutama et vaadata, kuhu asi lõpuks välja jõuab (vahel ei jõuagi). Täiesti uus liik on sedakorda mängus – lummajad. Mitte et neil erilisi kvalitatiivselt uusi võimeid või omadusi oleks, aga noh, veidi vaheldust ikka. Peategelased on 16-aastased ja eks ta on ikka laste (noorte)raamat, aga rõõm on tõdeda, et lapsi pole lugejatena alahinnatud ja teistel on ka hea lugeda.

Lisan siia Neljateistaastase kommentaari ka:

” Kohe algusest peale oli nii põnev, et ei tekkinud kordagi mõtet pooleli jätta. Raamat rääkis ühest tavalisest maakonnast – Gatlinist. Seal ei olnud juba tükk aega midagi juhtunud, kuni linna saabus uus tüdruk nimega Lena. Koos linnas elava poisi, Ethaniga, avastavad nad põneva medaljoni mis viib neid sündmuste keerisesse. Raamatus on kohati naljakaid kohti, kus sa vältimatult itsitama puhked, kuid on ka ridu, mis toovad pisara silma . Väga mitmekülgne ja tore raamat. Siia on leiutatud selliseid asju, mida ettegi ei kujuta. Kui ma olin raamatu läbi lugenud, oli ikka veel raske seda riiulisse ära panna, sest ma olin nii sisse elanud sellesse. Raamat on hästi kirjutatud, kindlasti üks lemmikutest. Soovitan lugemiseks ka täiskasvanutele, kindlasti meeldib!”

Gena Showalter, Lords of the Underworld

Eile õhtul lõpetasin Gena Showalteri paranormaalse (mis iganes see ka ei tähendaks) sarja esimese raamatuga "The Darkest Night". Ilmselt olin liiga optimistlik, kui ostsin kohe hakatuseks neli Lords of the Underworldi raamatut. Mul on väga tõsised kahtlused, kas ma need kõik ikka läbi loen (kuigi teise osaga tegin õhtul siiski algust).
Tegelikult polegi ma päris kindel, kas tegemist on rohkem fantaasia- või armastusromaaniga (ilmselt on paranormaalne tõesti see õige sõna;)).
Loo toimumiskohas, Budapesti vanas kindluses, elab hordide kaupa surematuid üleloomulike võimetega mehi, kes on üksteisega seotud iidse needuse läbi. Iga surematu sõdalase sees pesitseb deemon (esimese raamatu peategelase Maddoxi kehas deemon nimega Vägivald). Surematud on tuhandeid aastaid rahulikult eksisteerinud ja siis tuleb mängu kaunis naisterahvas Ashlyn Darrow...
Autor on inspiratsiooni saanud kreeka mütoloogiast. Nii on platsis jumalad, titaanid, Pandoora laegas jms. Suhteliselt kohe saab selgeks, et raamatu autoriks on naine. No ma ei usu küll, et ükski mees sellist nõretavat armastuslugu suudaks kirja panna. Liigagi nõretavat.
Kuigi raamatu tutvustuses kirjutab keegi Marie Moning, et tegemist on non-stop actioniga, siis minu jaoks oli tegevust vähevõitu. Ja kui lõpuks tõotas tulla üks suuremat sorti arveteklaarimine, siis vaibus seegi kuidagi ootamatult kiiresti, jättes vastuseta küsimusi ja lahtisi otsi.
Kokkuvõttes ei teagi, kas soovitada seda raamatut või mitte. No ma loen teise osa ka läbi, eks siis annan teada :)

Martin Millar, Lonely Werewolf Girl

Alates ajast, mil sattusin kogemata lugema üht intervjuud, millest ilmnes, et Gabriel Garcia Marquez on tegus ja toimekas poliitik, pole mul olnud oma lemmik-kirjanikku - see leidis aset umbes 15 aastat tagasi. Nüüd, mil mu vend tõi Londonist raamatu „Lonely Werewolf Girl“ (kahtlustan, et mitte vennaarmastuse vaid iroonia märgiks), autoriks šotlane Martin Millar, tunnen, et uus ajajärk on saabunud. Seda raamatut on iseloomustatud kui segu Douglas Adamsist, Neil Gaimanist, Kurt Vonnegutist ja Terry Pratchettist. Viimast ma pole lugenud, aga muus osas võin kinnitada, et see on tõesti nii. Nii üle võlli fantaasia – no selleks peab ikka eriline ajuehitus olema, et seda välja mõelda. Ma ei hakka parem nimetamagi, kes seal kõik tegutsevad ...Väga värvikas seltskond igatahes. Samas kui ma üldse millessegi usun, siis sellesse, et kusagil meie seas see hull kamp ka toimetab ja ajab omi asju. Karakterid on usutavad ja isikupärased, ei ole must-valgeid liine ja häid-halbasid tegelasi, tegelikult on kõik tegelased sümpaatsed, igal neist ainuomane kõnepruuk. Kuigi on kohutavalt naljakas ja absurdne, ei ole vaimukas-olemine eesmärk omaette ja ei muutu tüütuks. Parim selle kõige juures on ilus, rikas, kujundirohke (briti inglise) keel – puhas nauding tõesti.

Mul on raamatu järg ka olemas, aga ma pole julgenud lugeda, äkki pole nii hea. Ei raatsi ka hästi, Millaril on üsna vähe raamatuid ilmunud, nii et pole priisata.

Arvustus DreadCentrali lehelt: This book has everything you could want; great characters, exciting adventures, star-crossed loves, bloody battles between fierce werewolves, sex, drugs, rock and roll, intrigue, espionage, murder and a healthy dose of humor. It’s incredibly ambitious to try and encompass all of these things in one book, but Millar does it with style and flair.

Ja Bookslut-is: With Lonely Werewolf Girl author Martin Millar has written a breakout novel that defies any and all fantasy stereotypes. The best way I can describe it as a combination political thriller and werewolf soap opera -- if your idea of soap opera includes some seriously bloody confrontations between creatures that can rip your arms off. There is a ton of family drama, some deviations into the formation of a successful pop music career, discussion of high fashion (and theft of same), a lot of pizza, and much admiration for Joan Jett and Sabrina the Teenage Witch -- and assassins of all shapes and sizes who kill on a whim and like it. Basically, this book is a delicious 550-page romp through urban fantasy versions of London and the Scottish countryside that draws you in from the first few pages and does not let you go.

Terry Pratchetti Nähtamatud akadeemikud

Ostsin viimati reisil käies Müncheni lennujaama raamatupoest Pratchetti uue raamatu "Unseen academicals". Üldiselt ma Pratchettit loen meelsamini eesti keeles, aga lennujaama poes oli sobiva kirjanduse (loe:fantaasia) valik väga piiratud - ainult Pratchett ja selle Zoey-vampiirisarja mingi osa, viimase osas olen teinud aga otsuse, et enam oma aega selle peale ei kuluta (isegi lugesin oma viis osa).
Ja oli täitsa hea Pratchett. Seekord oli keskseks teemaks jalgpall. Võlurid panid ka oma tiimi välja - võite ise arvata, kes väravavaht oli (vihjeks: tal on väga pikad käed ja banaani abil õnnestus vastasmeeskonnal tema tähelepanu kõrvale juhtida). Kõrvaltegelastena näeb üle pika aja jälle Rincewindi koos pagasiga. Vimes ka vilgub siin-seal.
Mulle meeldis, et sisu oli suhteliselt konkreetne, alguse ja lõpuga ja loogilise kuluga. Mõnikord kipub Pratcetti raamatutes sisuliin kuidagi ujuma. Peategelasteks olevad uued tegelased on sümpaatsed. Eriti meeldis mulle ülikooli palgaline "must võlur", kes pidevalt tigedaid ja iroonilisi märkusi tegi ja teiste etteheitva pilgu peale alati selgitama pidi, et tal on ju koljuga sõrmus ja see käib tema tööülesannete hulka.
Nii et inglise keeles annab Pratchetti lugeda küll, kuigi eesti keeles saab ikka rohkem naljadele pihta - väga head tõlkijad ikka peavad olema. Lugedes ikka mõtlen, et kuidas nad neid sõnamängulisi asju tõlkida oskavad. Ühesõnaga põhimõtteliselt soovitan lugeda, kuigi loomulikult mida rohkem Pratchetteid keegi lugenud on, seda vähem ta järgmistest raamatutest minu meelest saab. Aga et enam midagi ei saaks, selleks peab veel palju-palju lugema.

Charlaine Harris "Dead to the world"

Tegemist on taaskord vampiiridest ja libahuntidest ja näpuotsaga ka muudest mütoloogilistest tegelastest rääkiva sarja 4. osaga. Sarja peategelaseks on u 26 aastane neiu nimega Sookie, kes on küll inimene, aga telepaatiliste võimetega. See on tema elu suht keeruliseks teinud, kuna pidevalt teiste inimeste mõtete kuulmine ei pruugi alati just meeldiv olla, eriti ebameeldivaks teeb see kohtingutel käimise.
Sari toimub tavapärases maailmas, kuid paar aastat pärast seda, kui on toimunud ülemaailmne vampiiride teadaanne oma olemasolu kohta. Seda sammu võimaldas vampiiridel astuda sünteetilise vereasendaja leiutamine, mistõttu nende eksisteerimiseks ei ole enam tingimata vajalik inimeste hammustamine. Nüüd siis üritab ühiskond selle teadmisega ja vampiiridega osana igapäevaelust hakkama saada. Sookiele meeldivad vampiirid kohe eriti, seda põhjusel, et ta vampiiride mõtteid ei kuule. Libahundid ja muud elukad pole see-eest veel enda olemasolust üldsusele teada andnud, kuid jälgivad huviga vampiiride käekäiku.
Sari on mulle siiani täitsa hästi meeldinud. Sookie on üldjoontes praktilise ja optimistlikku meelelaadiga, lisaks ka mõnusalt eneseirooniline. Ja nagu varemgi mainitud, on täitsa mõnus lugeda, et ka täiskasvanud inimene võib põnevalt seigelda :)
Konkreetselt sarja neljas osa meeldis mulle aga vähem kui eelmised. Nalja sai vähem. Ja Sookie käitumisega ei olnud ma eriti rahul, pigem ta vihastas mind seekord veidike. Aga ma kirjutan sellest täpsemalt ühe kommentaari siia postituse alla, kuna paljastaksin natuke raamatu sisu ega taha teiste lugemiselamust rikkuda.

"Host"

Lõpetasin eile õhtul just inglise keeles S. Meyeri "Host'i" ("Keha" siis vist eestikeelses tõlkes) lugemise. Jälle oli väga õnnestunud valik, minu meelest ülimõnus lugemine. Kohati küll kaldus üpris masendavaks, aga kokkuvõttes jäi tunne positiivne... Raamatu idee oli minu arvates väga põnev, see lõi täiesti uutmoodi intriigi - kuidas saavad eluga hakkama kaks isiksust, kes on ühes kehas koos, aga kellel on täiesti erinevad iseloomud ja soovid? Kuigi lõpplahendus oli võrdlemisi etteaimatav, ei häirinud see mind, sest seni kuni lõppu tegelikult näinud ei ole, käivad mõtted endiselt seda rada, et "aga mis siis, kui autor otsustas teisiti teha"?
Ma küll ei ole päris kindel, kas seda saab pidada "science fictioniks neile, kellele ei meeldi science fiction" (nagu autor ise ütleb) - kuna ma ise neelan heameelega ka "tavalist" science fictionit, siis pole ehk kõige objektiivsem hindaja, aga olen ennegi lugenud umbes sarnase teaduse ja (inim)suhete vahekorraga ulmet. Kuidas teistele tundus?
Lugesin raamatu lõpust, kus oli intervjuu autoriga, et sellest tehakse ka filmi. Enne ma seda ei teadnud, aga lugedes mõtlesin isegi, et sellest raamatust saaks väga hea filmi! Loodetavasti ei valmista siis pettumust... Kõige raskem osa filmi tegemisel on ilmselt see, kuidas esitada peategelase sisemonolooge (või õigemini sisedialooge :)).

Mis mulle aga naljakas tundus, oli see, et intervjuus autoriga küsiti muu hulgas midagi selles laadis: ""Videviku" sari oli n-ö young adult ja "Host" on suunatud täiskasvanutele. "Videvikul" on siiski ka palju täiskasvanud lugejaid. Kas autor arvab, et "Host" pakub huvi ka noorematele lugejatele?" Selle küsimuse mõte jäi mulle suhteliselt arusaamatuks, sest minu meelest on täiesti loomulik, et juba teismeeas hakatakse lugema ka täiskasvanutele suunatud kirjandust (selles mõttes, et tõsisemat ja sügavamat kui teismelistele suunatud teosed). Olen täiesti nõus Meyeri vastusega küsimusele, et kindlasti loevad teismelised ka ja et tema arvates hea raamat ongi selline, mida ei ole võimalik nendesse kategooriatesse täpselt paigutada. Laiendaksin seda mõtet veel - tõeliselt hea raamatu tunneb ära sellest, kui see ei vaimusta mitte ainult vastava žanri lugejaid (à la ulme), vaid meeldib ka nendele, kes tavaliselt selle žanri vastu huvi ei tunne. (muidugi kui seada hea raamatu äratundmise kriteeriumiks lugejale meeldimise, mitte mingid kunstilised ja stiililised tingimused)

Lugemishoiatus

Selle aasta augustikuu keskpaigast on raamatupoodide lettidel Alyson Noeli Surematute sarja esimene raamat "Igavesti" ("Evermore"). Tundub, et ka eesti lugejatele on raamat meeldinud, sest Apollo 2010.a septembrikuu edetabelis on see 16.kohal.
Mulle meeldis see raamat ka (ei hakka siinkohal sisu tutvustama, võibolla keegi siiski tahab seda lugeda). Aga sarja teine osa "Blue Moon" oli täielik pettumus, rääkimata kolmandast osast, mille ma lõpuks pooleli jätsin. Ei suutnud lihtsalt lugeda raamatut, mille peategelane on ikka täiesti totakas ja iga leheküljega läheb lugu järjest depressiivsemaks, nii et helget tulevikku pole lõpuks enam nähagi. Ma ei tea, võibolla teismelistele sellised raamatud meeldivad (raamatu sihtrühm on young adult), aga ma millegipärast ei usu.
Igatahes neljandat ja viiendat osa ei plaani ma osta-lugeda ja teil soovitan neist ka kauges kaares mööda käia.

Lähiajal ilmumas

Kirjastuste kodulehekülgedel konnates märkasin, et eesti keeles on varsti ilmumas (loodetavasti juba novembris) Stephenie Meyeri "Keha" ja George R.R. Martini "Mõõkade maru. Teras ja lumi". Neist esimest olen inglise keeles lugenud ja soovitan soojalt. Ilus lugu, mõtlemapanev. Meyeri koduleheküljel on raamatu kohta öeldud, et see on "science fiction for people who don´t like science fiction". Kuuldavasti tehakse raamatu ainetel ka filmi.
Martiniga on nii, et millegipärast ei suuda ma seda inglise keeles lugeda. Aga lugu ise on väga huvitav ja juba ammu ootan, mis Robbi, Arya, Sansa, Brani, Daenarysega vahepeal juhtunud on.

Collins "Hunger Games" - "Mockingjay"

Tuul saatis mulle kunagi sellise arvustuse Mockingjay kohta, öeldes, et see läheb tema arvamusega kokku:
"First, I want to establish that I adored the first two books--I've read them multiple times and recommended them constantly at the bookstore where I work; I read them aloud to my husband, gave them to friends and relatives, and I've looked forward to Mockingjay's release for MONTHS! Once I got the book I didn't read it for several days--a little silly, but I realized I didn't want the story to end.
I should have kept to that instinct, because I have finished the book and now I just feel sick. I don't want to own it and I don't think I'll ever re-read it.
It wasn't even well-written! I don't say this off the cuff--it wouldn't be fair to criticize the book this way simply because I didn't like the ending--but it's true, and here's why:
**********SPOILER ALERT*********SPOILER ALERT***********SPOILER ALERT***********
It was predictable and contrived. Collins created lots of expendable characters (Hi there, Team 451!) and then spent most of the book killing them off. It reminded me of the third Pirates of the Caribbean movie, where characters whose names you don't know are being killed left and right so you know this is SERIOUS without having to lose a major character--it's a cheap trick, and I expected better of Collins. And cheating like this doesn't actually work; it was so unlikely that she was going to kill off Katniss, Gale or Peeta in the middle of the book that it didn't really create the suspense she was going for. Prim's death (and Finnick's) could have been used much more thoughtfully; instead we had a blitzkrieg of constant attrition to remind us that THIS IS WAR. It wasn't evocative--it just made me feel numb.
This endless dying is interspersed with even-more-endless strategy and technical details. I repeatedly found myself skimming, which never happened with the previous two books. But these passages were so boring(!), and I kept hoping to find that Katniss had figured out a purpose or an orientation or had reached out to Peeta or even just accurately assessed something--but no luck.
Which brings me to character development, relationships, and philosophical reflections on values and motivations. They were vital in the previous two books, but they are nearly nonexistent here, and the book is fatally flawed because of it. Peeta is barely present, and if you discount the time that Katniss spends crying in corners, injured and in the hospital, taking morphling, or being manipulated or controlled by others and wandering around confused, she isn't really present either. And Gale is unfairly characterized in order to resolve the love triangle--it's baffling, because Katniss of all people isn't in a moral position to judge Gale, and I thought that was part of the point.
Ultimately, the story is hijacked--hey, that's a good metaphor!--by anti-war propaganda and a damn-near nihilistic outlook. I understand that Collins wanted to communicate that war and violence aren't glamorous. I think she's right. But (ironically) she's done real violence to her characters and the merit in the world she created in order to bludgeon us with that value.
In a way, you could call this book "more realistic". And yet--I think a book that accurately reflects the gritty horrors of war would show how people use dark humor as a coping mechanism. This book had none of the wry humor of the previous two.
And for pity's sake, what was Collins trying to achieve with the ending? I agree with those who say that Katniss agreed to a renewed Hunger Games featuring the children of Capitol citizens in order to get the opportunity to stop Coin--it's the only thing that makes sense, given what Collins is clearly trying to convey, and it fits best with the character of Katniss. But it's not made explicit in the text. Leaving this up to conjecture was a major error on Collins' part, or very bad editing. It's not wise to be subtle in the philosophical part of the book that is meant to put the heavy-handed part into some kind of context.
And the last four pages, where we finally learn: Peeta or Gale? An afterthought. I think what is worst is that by making this choice, Collins makes the war the only important part, the only real part of Katniss's life--all the rest calls for is a brief summary. Almost all injury, very little road to recovery (those "real or not real" conversations were one of the few highlights of the book). It's baffling to me that this tacked-on ending is still fairy-tale-esque (that is, Katniss did settle down with her True Love and have children). But why bother giving her this semblance of a fairy-tale ending when it's so clear that she's DEAD INSIDE? It could have been insightfully ironic--though that's a little sick--but it's not. It's just empty. Apparently, once you've been in a war, nothing--not even consummation of true love or the birth of your children--can bring you joy ever again.
I think the vital counterpart to accurately portraying the horror and corruption of war is the possibility of redemption, of pursuing redemption. And Collins set this up but didn't follow through. Both personally and politically, through all of 'Mockingjay' Katniss is reduced to this calculating, empty creature. Her reflections on putting those she loves before herself (as she does with Prim in the first book, and Peeta in the second)--her major arc as a dynamic character? Utterly gone here. She makes, what, TWO efforts to reach out to Peeta? Three? She realizes she should be doing better but makes barely any effort to do so. I suppose it could be argued that the war left her no time--though her repeated willingness to kill Peeta to save her own skin blights that rather--but afterwards? There's no mention of her interest in making it up to him. Even when she later has leisure as a wife and parent, post-war, to reflect on these things, she doesn't. Politically, too, she never finds a motivation--such as "a world where Peeta's child can be safe"--to sustain her. Her own survival (as Gale bitterly notes) seems to be her top priority--though hell, she's not even sure she wants that; she seems a lot more concerned that her death be a quick one. Great. Katniss is Everyman--a broken, broken Everyman. For pity's sake, I'm tired of the GROWNUP literature that shows us the depth to which the human spirit can sink--I don't need it here! The main perk of young adult literature is that you can have both good writing AND a hero who can inspire you by example to rise above and triumph. To my mind, the purpose of good YA lit is to explore dark topics in a meaningful, well-written way that doesn't leave you in a bog of existential misery. If this is the brave new world into which young adult literature is heading, let me say now that I want no part of it. I can re-read '1984' and 'The Road'--or pick up 'They Shoot Horses, Don't They?'--anytime I want. In fact, the former are fine examples of how a book can be serious, gritty, and disturbing, and still satisfying. But if you're going to make someone sit through this near-nihilism, essentially conveying that neither individuals or humanity as a whole can never really change, they deserve capital-L Literature for their trouble.
I just wish I could go back and warn myself not to read this. I've never been interested in fanfiction but I think I'm almost willing to look some up, if only to get the taste of this out of my mouth."
Kes on raamatut lugenud - kas nõustute või mitte?
Nõustudes küll osaliselt väljatoodud kriitikaga, ei olnud ma raamatus kaugeltki mitte pettunud, minu meelest oli raamat põnev ja mõjuv. Ja õigesti kirjutas ka üks teine kriitik, kelle arvamust lugesin - mitmed raamatu puudujäägid saab kenasti kirjutada selle arvele, et lugu esitati meile Katnissi vaatepunktist. Kui teda ei huvitanud, mis Capitoli poliitikast edasi saab, siis me ei saanudki sellest teada. Kui tema jaoks oli Prim selline inglilaadne eriliste iseloomujoonteta olevus, siis ei saanud ka meie tema karakterit tundma.

Vihmametsa kroonikast

Miskipärast oli mul Robin Hobbi Vihmametsakroonika (The Rain Wild Chronicles) lugemise osas tõrge, mistõttu Pihlalt laenatud esimene osa seisis raamaturiiulis üle poole aasta. Liveship-raamatutes olids serpentite osad minu meelest kõige igavamad ja mulle tundus, et Dragon Keeper ainult serpentitest jutustabki. Aga kui teine osa Dragon Haven juba ka minu raamaturiiulisse jõudis, hakkasin pika hambaga lugema. Ja polnudki nii halb, kaks tellisepaksust raamatut sain läbi umbes nädalaga.
Robin Hobb lihtsalt oskab luua sümpaatseid tegelasi (Farseerite raamatute Narr ja Fitz on siiani üldse minu kõige lemmikumad raamatutegelased). Alise, Sedric (ilus nimi), Thymara ja Tats olid kõik toredad. Tats võibolla natuke vähem, kippus olema lihtsalt selline iseloomuta hea tegelane. Alise käitub mõistlikult nagu päris inimene, mitte seebikategelane - ei lähe liiga kurjaks Sedricu paljastuste peale ja otsustab usaldada kapten Leftrini, kuigi talle selja taga temast halba räägitakse. Aga tema teadlase-pool läheb küll natuke kaotsi. See ei veena, et käib vahepeal lohedega rääkimas ja kirjutab oma päevikusse, mingit väljundit ei ole. Ja tore on Hobbi raamatutes see, et kogu aeg ei pea midagi juhtuma, rahulik elu on ka huvitav. Ja pahad tegelased koristatakse ilusasti ära, enne kui nad liiga palju kurja jõuavad teha.
Lohed ise on natuke ärritavad, aga eks nad peavadki inimestele nii tunduma. Lohe Sintara mõtleb kogu aeg, et inimestega ei peagi hästi käituma, sest nad on nii lühiealised. Samas surevad lohed ise hoopis alguses nagu kärbsed, nii et see põhjus ülbitsemiseks ei ole eriti vettpidav. Kui minu valida oleks, siis ma lohesid oma maailma ei tahaks. Liigiline mitmekesisus ja "et inimesed ülbeks ei läheks" pole minu meelest piisavad argumendid. Aga seda tahaks küll, et kui ma ära suren, siis lohe sööks mu ära ja mu mälestused jääksid alles.
Viimasel ajal tundub olema moodne raamatusse sisse tuua ka mõni homost tegelane ja tema sisemaailma süveneda. Canavani raamatutes näiteks. Ja Vihmametsa kroonikates on neid lausa trobikond. Ei tea, kas see on osa ülemaailmsest integreerimis- ja tolerantsipoliitikast.
Minu arvates on need raamatut ühesõnaga keskpärased Hobbid. Paremad kui Soldier Son triloogia (see oli minu meelest Hobbi äpardus), aga kindlasti halvemad kui Farseerite raamatud. Võibolla umbes Liveship-idega samal tasemel.

Armstrong ja libahundid

Sain just läbi sellise pesuehtsa fantaasiaraamatu nagu Kelley Armstrongi „Stolen“. See on teine osa, esimese nimi oli „Bitten“, Kadri kinkis mulle sünnipäevaks (järgmine osa on ka olemas, „Frostbitten“ ja siis veel posu raamatuid, kus peategelaseks mõni teine tüüp, aga seltskond muidu sama). Mitmeid voorusi on sellel sarjal. Esiteks on see täiskasvanutele mõeldud - peategelane on üle 30-aastane. Teiseks, peategelase kallim on antropoloogiaprofessor, ha-haa. Hea paks raamat kah, 500 lk tihedat kirja. Põhiliselt on juttu libahuntidest, aga teises osas tulevad mängu ka igasugu muud elukad: nõiad, deemonid, vampiirid, jms. Puuduseks on see, et tegelased pole kuigi usutavad, kuidagi vägisi konstrueeritud tüübid. Kasvõi see õnnetu professor- tema intelligents ei ole seni loetud 1000 lk vältel veel kordagi paljastunud, erialased teadmised kah mitte, pigem tundub et ta on arengupeetusega. Aga see on võibolla minu isiklik tragöödia ja teisi see ei häiri kuigivõrd. Põnevusega on sedasi, et kuigi lõpp on täiesti etteaimatav, sunnib miski siiski lugema. Ma arvan, et ma võtan kunagi need ülejäänud raamatud kah ette, mis Armstrong kirjutanud on