Eile õhtul lõpetasin Gena Showalteri paranormaalse (mis iganes see ka ei tähendaks) sarja esimese raamatuga "The Darkest Night". Ilmselt olin liiga optimistlik, kui ostsin kohe hakatuseks neli Lords of the Underworldi raamatut. Mul on väga tõsised kahtlused, kas ma need kõik ikka läbi loen (kuigi teise osaga tegin õhtul siiski algust).
Tegelikult polegi ma päris kindel, kas tegemist on rohkem fantaasia- või armastusromaaniga (ilmselt on paranormaalne tõesti see õige sõna;)).
Loo toimumiskohas, Budapesti vanas kindluses, elab hordide kaupa surematuid üleloomulike võimetega mehi, kes on üksteisega seotud iidse needuse läbi. Iga surematu sõdalase sees pesitseb deemon (esimese raamatu peategelase Maddoxi kehas deemon nimega Vägivald). Surematud on tuhandeid aastaid rahulikult eksisteerinud ja siis tuleb mängu kaunis naisterahvas Ashlyn Darrow...
Autor on inspiratsiooni saanud kreeka mütoloogiast. Nii on platsis jumalad, titaanid, Pandoora laegas jms. Suhteliselt kohe saab selgeks, et raamatu autoriks on naine. No ma ei usu küll, et ükski mees sellist nõretavat armastuslugu suudaks kirja panna. Liigagi nõretavat.
Kuigi raamatu tutvustuses kirjutab keegi Marie Moning, et tegemist on non-stop actioniga, siis minu jaoks oli tegevust vähevõitu. Ja kui lõpuks tõotas tulla üks suuremat sorti arveteklaarimine, siis vaibus seegi kuidagi ootamatult kiiresti, jättes vastuseta küsimusi ja lahtisi otsi.
Kokkuvõttes ei teagi, kas soovitada seda raamatut või mitte. No ma loen teise osa ka läbi, eks siis annan teada :)
Kadri jutt sellest, kuidas igas mehes pesitses mingit pahet esindav deemon, tuletas mulle meelde seda lastesaadet, kus olid Koi ja Kopsi ja Nututiti jt sellised tegelased, kes oma pahesid lastele külge üritasid pookida :)
VastaKustutaJah, lisaks kreeka mütoloogiale oli Showalter inspireeritud ka muinasjuttudest. See lastesaade oli vist "Kadekops"?
VastaKustuta