Ilusad olendid, Margaret Stohl ja Cami Garcia

„Ilusad olendid“ oli üle hulga aja esimene eestikeelne fantaasiaraamat, mida ma julgesin proovida. Üldiselt sedasorti kirjandus heade tõlkijatega just õnnistatud pole ja eriti ei taha eesti keeles lugeda, vähemalt siis mitte kui originaal on inglise keeles. Erandiks on Potteri raamatud, mis on geniaalselt hästi tõlgitud.

Seepärast on eriline rõõm tõdeda, et „Ilusad olendid“ on väga hästi tõlgitud (tõlkija Ehte Puhang). Hästi kirjutatud on ka. On tõsine, aga mitte pateetiline; on armastust, aga mitte nõretamiseni; natuke on põnevust aga lõpeb suhteliselt positiivselt. On tunda, et autor(id) teavad, kuidas üht lugu jutustama peab ja ei ole hakanud lihtsalt otsast kirjutama et vaadata, kuhu asi lõpuks välja jõuab (vahel ei jõuagi). Täiesti uus liik on sedakorda mängus – lummajad. Mitte et neil erilisi kvalitatiivselt uusi võimeid või omadusi oleks, aga noh, veidi vaheldust ikka. Peategelased on 16-aastased ja eks ta on ikka laste (noorte)raamat, aga rõõm on tõdeda, et lapsi pole lugejatena alahinnatud ja teistel on ka hea lugeda.

Lisan siia Neljateistaastase kommentaari ka:

” Kohe algusest peale oli nii põnev, et ei tekkinud kordagi mõtet pooleli jätta. Raamat rääkis ühest tavalisest maakonnast – Gatlinist. Seal ei olnud juba tükk aega midagi juhtunud, kuni linna saabus uus tüdruk nimega Lena. Koos linnas elava poisi, Ethaniga, avastavad nad põneva medaljoni mis viib neid sündmuste keerisesse. Raamatus on kohati naljakaid kohti, kus sa vältimatult itsitama puhked, kuid on ka ridu, mis toovad pisara silma . Väga mitmekülgne ja tore raamat. Siia on leiutatud selliseid asju, mida ettegi ei kujuta. Kui ma olin raamatu läbi lugenud, oli ikka veel raske seda riiulisse ära panna, sest ma olin nii sisse elanud sellesse. Raamat on hästi kirjutatud, kindlasti üks lemmikutest. Soovitan lugemiseks ka täiskasvanutele, kindlasti meeldib!”