Naomi Noviku "Tema Majesteedi lohe"

Lõpetasin just Naomi Noviku Temeraire sarja esimese raamatu "Tema Majesteedi lohe" lugemise ja julgen seda teilegi soovitada (juhul, kui teile muidugi meeldivad lood lohedest).
Novikut on mh võrreldud Patrick O´Briani ja Anne McCaffreyga. Esimesena nimetatud kirjaniku raamatuid ei ole juhtunud lugema, aga McCaffrey Perni loheratsurite sari meeldis mulle vist pisut rohkem (võib-olla mängib siin rolli asjaolu, et loheteema oli toona minu jaoks väga uus ja ma alles avastasin enese jaoks fantaasiakirjandust).
Temeraire esimese raamatu sündmused toimuvad Napoleoni sõdade ajal, kui Napoleon on juba Prantsusmaa keiser. Sõjaajalugu ei ole mulle kunagi eriti huvi pakkunud, seega ei oska hinnata, kui palju on Noviku kirjutises tõtt ja kui palju fiktsiooni. Aga tuleb tunnistada, et Novik on siiski väga tõepäraselt oma loo kirja pannud. Nii ei olegi kokkuvõttes midagi üllatavat selles, et Prantsusmaa ning Inglismaa õhujõud koosnevad 19. sajandi algul lohedest ja lohelenduritest.
Temeraire lugu saab alguse sellest, et kapten William Laurence´i juhtimisel vallutatakse prantslaste sõjalaev ja nende lõugade vahelt napsatakse ära lohemuna. Lohed on aga kummalised olevused ja mõnele neist hakkab isegi mereväeohvitser meeldima. See on muidugi ennekuulmatu lugu, et lohe seob end mereväelasega. Lendurid on mereväelaste vastu vaenulikult meelestatud ja vastupidi ka.
Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis ega mingit non-stop actionit selles loos ei olnudki, aga mingil seletamatul kombel oli raamatut ka raske käest panna. Võib-olla mängis sellise lummuse loomisel minu jaoks olulist osa peategelase Laurence´i väärikus ja suhtumine ümbritsevasse. Kõik see meenutas vägagi minu teismeea lemmikkirjaniku Jane Austeni teoste atmosfääri.
Käivad kuuldused, et järgmine osa peaks eesti keeles ilmuma järgmise aasta veebruaris-märtsis. Inglise keeles on vist kuus osa ilmunud.

Värin, Maggie Stiefvater

Jällegi eestikeelne raamat, üsna värskelt ilmunud. Tõlgitud on päris hästi (tõlk Stella Timmer), kuid kui oleks valida, loeks inglise keeles. Tegelased on keskkooliõpilased, aga käituvad suhteliselt mõistusepäraselt. Liigitaksin ta paremat sorti young adult kategooriasse.

Järele mõeldes on see üks paremaid libahuntide raamatuid, mida ma olen sattunud lugema (no ma muidugi ei võrdle siinkohal geniaalse Martin Millariga). Mulle väga meeldis autori idee temperatuuri mõjust libahuntlusele. Alati on üks igavene häda ja viletsus sellega, et asi pole usutav, eriti just fantaasiakirjanduses. Või mõjub kuidagi konstrueeritult ja võltsilt. Selle raamatu puhul on küll tunne, et nii see täpselt käibki. Libahuntide olemuse füsioloogiline osa on meeldivalt paigas :-)

Kindlasti loeks ülejäänud kahte osa kah kui nad ükskord ära tõlgitakse.

Sisust on rohkem juttu Neljateistaastase arvamuses:

Grace’il on sõnaseletamatu side huntidega. Tema maja taga metsas elab palju hunte, kuid tüdruku lemmik on kollaste silmadega elukas. Grace käib iga päev looma vaatamas, proovides talle järjest lähedamale minna. Peale kuut aastat üritamist see lõpuks õnnestub. Veidi hiljem leiab Grace oma terassilt mehe. Kollaste silmadega mehe. Sellest saab lugu alguse. Grace hakkab sõbrustama libahundi, Samiga. Mõlemal neil on probleeme oma vanematega. Mida rohkem nad koos on, seda keerulisem on kogu nende elu. Raamatu lõpus olin ma juba kindel, et ega see raamat küll hästi ei lõpe. Mitu korda tuli ette, et mul tulid pisarad silma ja oli ka selliseid kohti, kus ma omaette naersin. Kindlasti oli hea omadus raamatul see, et olukordi kirjeldati mõlemast vaatepunktist. Peaaegu üle peatüki vahetus peategelane, kes kirjutas. See andis palju juurde, sest sai mõlema mõttemaailmas olla.

Minu kõige lemmikum raamat läbi aegade, seda loeks kohe mitumitumitu korda järjest läbi. SOOVITAN KÕIGILE !

The name is Bond

The name is Bond. Shaman Bond. Licensed to kick supernatural arse. I am the world's last hope. The world... is in a lot of trouble.

Nende paari reaga on ilmselt suurem osa sisututvustusest juba tehtud. Juttu tuleb seekord Simon Green'i The Secret Histories sarja esimesest raamatust The Man With The Golden Torc. Nagu näha, on nii peateemas kui ka raamatu pealkirjas tehtud kelmikas puusanõks James Bondi lugude pihta.

Droodide perekond on sajanditevanune dünastia, kes on endale võtnud omamoodi maailmapolitsei rolli, hoides vaos kõikvõimalikke deemoneid, libahunte, tulnukaid jne üleloomuliku maailma tegelasi. See ei tähenda, et kõik lihtsalt maha notitakse - ainult need, kes süütuid kõrvalseisjaid (inimesi) liiga usinasti õhtuooteks pruukima hakkavad. Seda vähemalt teoorias, raamatu edenedes selgub peagi, et ei ole kahjuks ka Droodide enda perekonna motiivid alati nii altruistlikud. Tegevus toimub kaasajas ja kogu selle madina üks kirjutamata reegel on, et tavakodanikud ei tohi sellest midagi aimata - nii võiksime kujutleda, et ka praegu luusib meie ümbruskonnas ringi mõni poolhaldjas, kelle olemasolu me ei aima.

Raamatusarja peategelane on väliagent Edwin Drood, varjunimega Shaman Bond. Tegu on isepäise ja muretu kujuga, kes üritab oma ülesanded täita nii hästi kui oskab ja muul ajal teeks oma perekonnaga tegemist nii vähe kui võimalik. Paraku ei pääse ta sellest, et perekond ta oma intriigide keskpunkti tõmbab ning peagi on ta suurimaks liitlaseks nõid, keda ta varem on korduvalt tappa üritanud, perekond üritab teda iga hinna eest maha nottida ja tal endal ei ole kõige õrnematki aimu miks kõik pea peale on pöördunud. Kummalisi tegelasi kohtame igal sammul - Janissary Jane on veteran palgasõdur, kes on põrgus käinud deemoneid nottimas juba nii palju, et tal peaks sinna pääsuks VIP pass olema; Mr. Stab, keda kunagi tunti ka Jack the Ripperi nime all; Subway Sue, kes on õnnevampiir - ta varastab inimestelt head õnne ja müüb selle siis suure raha eest edasi jne jne.

Raamatus mängivad kaalukat osa mitmesugused tehnilised imevidinad, mida (nagu Bondi loos ikka) Droodide perekonna nohikud Jack Droodi juhtimisel ridamisi oma laboritest välja paiskavad. Kõik neist leiutajatest ei hiilga paraku praktilise mõistusega - mida teha näiteks tuuma-käsigranaadiga, kui sa ei jaksa seda kunagi piisavalt kaugele heita? Ja õnneks jäi katsetamata püss, mis tulistab väikesi musti auke - aga selleks pidid kuus meest innuka leiutaja maha väänama, et ta käest too püss ettevaatlikult ära kangutada. On muidugi palju praktilisemaid leiutisi ja autori kiituseks peab ütlema, et kordagi ei kipu nood fantaasiaküllased vidinad lugu rikkuma või kuidagi varjutama.

Lugu ise ei ole ehk nii tempokas kui mu eelmises kommentaaris toodud Ranger's Apprentice sarja raamatud. Actioni vahele mahub ka veidi rahulikumat toimetamist, aga igavaks ei muutu raamat sellegipoolest kunagi. Võibolla kohati oleks võinud veidi kontsentreeritum olla... aga võibolla ka mitte.

Juba on mul käes sarja teine osa, Daemons Are Forever (kust juba mõni vihje siia arvustusse tegelikult sattus ;) ) ja tundub, et lugu jätkub samas headuses. Netist loetud arvustused lubavad, et kolmandast osast läheb asi veelgi paremaks. Elame-näeme.

Angie Sage "Wõlukunst"

Hakkasin eile lugema Angie Sage "Septimus Heapi" sarja avaraamatut "Wõlukunst". Tegemist muinasjutuga, kus paras ports huumorit ja põnevustki, aga tõe huvides olgu kohe öeldud, et see on lasteraamat, kus headel läheb hästi ja pahadel halvasti. Natuke liiga lihtsakoeline värk. Kui kõigi poolt kardetud laskur näiteks rusikaga vastu kuulilaegast põrutab, murrab ta oma väikese sõrme luu. Aga kui head kukuvad uduses soos mingisugusesse auku, leiavad nad kiiresti (1,5 lk jooksul) võlusõrmuse ja väljapääsu.

Mõned võlumise asjad olid ka ebaloogilised. Nii näiteks sai võluda mustad sokid puhtaks või soojad sokid jalga, aga kui öö hakul jahedaks läks, tuli kohvikupidajalt võtta hunnikutes sooje riideid. Need oleks ju võinud ka selga võluda. Aga nojah, võibolla oli asi sokkides. Et mingil seletamatul põhjusel allusid just sokid võlukunstile.

Ja mõistmatuks jäi, miks tuli taluda närvesöövat tagaajamist jõel, kui hiljem sai pahalasele peale panna lihtsalt sukeldumisloitsu, misläbi vaenlane jääkülma vette sukeldus. Ma saan aru, et sellist võlumist peeti võlurile ebaprofessionaalseks käitumiseks, aga see oli ikkagi kogu seltskonna elu või surma küsimus, kas nad tabatakse või mitte.

Aga iga peatüki alguses olevad must-valged illustratsioonid meeldisid mulle väga. Kunstnikuks Mark Zug.

Tuttaval teemal aga hoopis teine lugu

Kuidagi juhtus nii, et nüüd kirjutan arvustuse raamatutest, mille põhiskeem on vähemalt alguses väga sarnane eelmises blogipostituses kirjeldatud Salamõrtsuka lugudele - keskaeg, kuningad, rüütlid jne tavaline komplekt taustajõudusid, vaene orvuke, kes võetakse üllaste ülikute šefluse alla ja kellele õpetatakse hulka huvitavaid oskusi nagu märkamatult ringihiilimine, noaloopimine jne. Tuleb ju tuttav ette?

Tegelikult on tegu märksa vähempretentsioonika looga kui Salamõrtsuka oma. Oma kaalukuselt, stiililt ja meeleolult võiks neid võrrelda umbes nagu Harry Potteri esimest ja viimast osa. Või Kääbikut ja Sõrmuste isandat. Või nagu Richard Claydermanni ja Mozarti. Head lugeda/kuulata kõik, aga kaalukategooria on teine.

Jutt käib siis John Flanagani Ranger's Apprentice sarjast. Nooruke Will on oma vanuse kohta kleenuke ja lühikest kasvu. Lisaks on ta orb, kes elab oma isanda lossis. Paraku paistab et tema unistusel üllaks rüütliks saada, ei ole määratud täituda, kuna õpipoiste valimisel praagitakse ta oma nääpsukese kogu tõttu välja.
Küll aga jääb ta silma kohalikule Rangerile (misiganes see eesti keeles on) kes on omapärane segu föderaalpolitseist, spioonist ja vajadusel ka timukast (st otsuse elluviijast, mitte tingimata hukkajast, kuigi ka seda võib ette tulla). Oma täiuseni lihvitud oskuste tõttu peab rahvas neid poolenisti võluriteks (olgu öeldud et maagiat seal maailmas muidu ei esine, kuigi meile tundmatuid elukaid on mõned küll) ja hoiab neist parema meelega eemale. Nende võimekust olukordi lahendada iseloomustab käibel olev ütlus - üks ülestõus, üks ranger. Näiteks kui ühel ülikul oli alamatega probleeme, siis kuningas saatis talle appi ühe rangeri. Kui ülik selle üle imestust avaldas, küsis ranger vastu - mitu mässu sul siin siis on?

Nii väljaõppe käigus, kui peale seda, elab noor ranger Will läbi hulga peadpööritavaid seiklusi. Me saame tuttavaks ka mitmete erinevate kohalike rahvastega, kes enamasti rohkem või vähem meenutavad reaalselt olemas olevaid. Näiteks Skandid - tugevad, tahumatud ja armastavad laevadega rannikulinnu rüüstada ning suurte kirvestega vehkida. Tundsite ära? Lisaks arriidid kes meenutavad kangesti uljaid araabia ratsasõdalasi, Temujaid kes peavad ennast üleval nagu mongoli hordid ikka jne. Ilmselt ma kordan siin enda poolt eelmises arvustuses öeldut (mis teha, mulle meeldivad sellised raamatud), aga tegu on tempokate ja kergesti loetavate raamatutega. Tegelased viskavad omavahel nalja, et ka lugejal nende pikkadel retkedel igav ei hakkaks, ühtegi tegelast ei unustata teenimatult kuskile nurka tolmu koguma ja actionit jätkub kogu aeg, ilma et see raamatust raamatusse väga üheülbaliseks muutuks. Naislugejaid igaksjuhuks hoiatan - kuigi ka romantiline liin (või paar) on raamatutes olemas, on valdavalt tegu siiski tüüpilise nn. poistekatega ;)

Valitud lõiguke:
Stunned-looking Erak stepped in, looked around at the four expectant faces and said: "I'm the new Oberjarl." "I knew it," said Halt instantly, and the other three looked at him, totally scandalised. "You did?" Erak asked, his voice hollow, his eyes still showing the shock of his sudden elevation to the highest office in Skandia. "Of course," said the Ranger, shrugging. "You're big, mean and ugly and those seem to be the qualities Skandians value most."




Praeguseks olen ma lugenud läbi seni ilmunud 9 raamatut ja ootan kannatamatusega peatsi ilmuvad kümnendat.

Robin Hobbi salamõrtsuka lood

Ma arvan, et üks põhjuseid, miks ma hakkasin täiskasvanueas taas fantaasiaraamatuid lugema, oli elamus Robin Hobbi salamõrtsuka sarja lugemisest.

Mitmete mu sõprade jaoks on jutt kuningapoegadest, õukonna intriigidest, mõõgavõitlustest ja muust sellisest liiast ja meenutab pigem lapsepõlves loetud muinasjutte kui tõsiselt võetavat lugemisvara. Aga uskuge mind, Hobbi tasub lugeda! Tema tegelased suudavad tänapäeval toimetavatele libahuntidele ja vampiiridele konkurentsi pakkuda küll.

Hobb on väga hea jutuvestja ning kuna pahalasi ei ole tema lugudes lolliks tehtud, ei ole tema juttude finaal kunagi etteaimatav. Seda, et vastase osavust tuleb eeldada, oli õpetatud ka kuningas Shrewdi salamõrtsukale, sarja ääretult sümpaatsele peategelasele FitzChivalryle. Kuid keegi pole ohtlikum mehest, kes ei suuda otsustada, mida ta kardab. Ja just selliseks meheks oli prints Regal.

Mis teisi tegelasi puudutab, siis värvikaid figuure oli palju. Näiteks Narr, valge naha ja värvitute silmadega tegelane, kes teadis peaaegu kõiki Hirvelossi saladusi. Lisaks sellele tegi ta muidugi muid narritempe - kargas Shrewdi tooli tagant tagurpidi saltodega üle põranda vastasseinani ja tuli siis hundiratastega tagasi. Aga kui kuningas üha rohkem kokku kuivas, muutus ta iga päevaga mornimaks ja tema naljad läksid üha salvavamaks. Eks temast oli Fitzile tuge omajagu.

Ja väga nauditavad olid Fitzi ja Öösilma vahelised mõttevahetused. Ja Öösilma puhul ei olnud tegemist inimesega ning mõttevahetus ei toimunud ka tavaliselt sõbraliku vestluse vormis :) Aga rohkem ma raamatu sisust ei räägi, kes pole veel lugenud, siis tehke endale üks tore jõulukink.

Keele-eri

Paar päeva tagasi elasin läbi lingvistilise vapustuse, millest ma seni üle pole saanud. Ehk aitab, kui seda teiega jagan.

Lugesin ingliskeelset raamatut, libahuntidest.

(NB! Edasi on juttu konkreetselt raamatust „The Curse of The Wolf Girl“, spoiler!)

Niisiis käib raamatu tegevus peamiselt ühe libahuntide klanni tegevuse ümber. Tegu on tsiviliseeritud ja äärmiselt mitmekülgsete huvidega kirju seltskonnaga; libahundid elavad inimeste seas ja varjavad oma tõelist olemust kiivalt, kaitsmaks end libahundi-küttide hõbedast kuulide eest. Üks selle suguvõsa huntidest, Thrix, on "tavaelus" pühendunud riiete disainimisele, tal on oma väikene moemaja. Thrixile teeb suurt tuska anonüümne moekriitik-blogija, jaapanipärase nimega Susi Surmata, kelle ekspertarvamusest sõltub paljuski moemaja käekäik. Suurema eduta üritab Thrix blogijat leida raamatu algusest saadik…

Ometi ei taibanud ma enne 380. (!) lehekülge, et Susi Surmata tähendab ju „slay the wolf!“, eesti keeles. Ausaltöeldes olin ma täiesti pahviks löödud. Kuidas nii saab olla, et loed, aga ei näe - ei tunne oma emakeelt ära inglise keele kontekstis.

See oli, ma ütleks, psühholingvistiline fenomen. Oleks mul ometi olnud andurid aju külge ühendatud sel hetkel kui arusaamine aset leidis…

Aga eks veidikene imbetsilli tunne on ka.

Paul Hoffman "The Left Hand of God"

Lõpetasin just ühe üsna värske raamatu lugemise, mis, nagu minu meelehärmiks selgus, on jälle osa triloogiast - teist osa pealkirjaga "The Last Four Things" on oodata jaanuaris. Raamatu koduleht on siin: http://www.lefthandofgodtrilogy.com/book/
Tegemist on põneva ja hästi loetava fantaasiaraamatuga, mida on üsna raske käest panna ka hilisõhtul, kui järgmine päev tööle tuleb minna.
Teos räägib keskaegse-sarnasest väljamõeldud ühiskonnast, kus ei ole maagiat ega mingeid põnevaid rasse, vaid lihtsalt inimesed omi asju ajamas. Peategelane on Cale, noormees, kes raamatu alguses elab kloostris, kus tugeva usuõpetuse taustal muust maailmast isoleerituna treenitakse sõdureid - julmalt, aga efektiivselt. Cale on kasvandikest kõige osavam võitleja ja tundub, et ülemusel on tema jaoks suured plaanid (vahemärkusena - kuigi seda võib raamatut lugedes üsna varakult aimata, et midagi erilist Cale'is on, siis kaanetutvustus on minu arvates üsna ebaõnnestunud - kaanel nimetatud info jõuab lugejani alles päris viimastel lehekülgedel). Cale'il tekib ootamatult vajadus kloostrist põgeneda (mitte et ta seda ammu plaaninud poleks) ja siis lähevad suuremad seiklused lahti. Lisaks kloostrielanikele on teine tegelasgrupp rüütlite-laadsed Materazzi'd, samuti võitlejateks koolitatud aadlikud, kes peavad ennast võitmatuks ja kõiki teisi inimesi endast alamalseisvateks.
 Nagu tegelaskujudest aru saada, on raamatus üsna kesksel kohal sõdimine, aga tegelikult jäi tunne siiski selline, et suurem osa loost keskendus inimsuhetele ja võitluskirjeldust oli üsna vähe. Kokkuvõttes jäi mulle mulje, et esimene raamat oli alles taustakirjeldus (et anda edasi peategelaste kujunemislugu ja luua nii nende tegevusele motiivid) ja tõeline action läheb lahti alles järgmistes osades - nii et mina jään igatahes ootama ja kavatsen ka järjed läbi lugeda.
Peamiseks etteheiteks raamatule on minu arvates see, et võitlusstseenid tundusid kohati natuke ebausutavad - st kaldusid äärmustesse, üks pool oli teisest alati peajagu üle. Mitte et ma sõjandusteemast midagigi teaksin, aga raamatu lõpus aset leidnud lahing tundus kuidagi ebarealistlik. Täpsemalt ei hakka kirjeldama, kuna teised pole ju veel lugenud... Aga noh, kuna see oli ainult väike osa raamatust, võib ehk andeks anda.

PS. Tuvastasin wikipedia abiga, et sama autor on kirjutanud ka ühe vampiiriloo pealkirjaga "The Wisdom of Crocodiles", mille põhjal on tehtud ka film Jude Law'ga peaosas... Tundub, et võiks sellegi üles otsida.

Lois McMaster Bujold "The Curse of Chalion"

Sattusin eile mõtlema ühele toredale fantaasiaraamatule, mida lugesin tegelikult juba möödunud kevadel. Tegemist on Robin Hobbi salamõrtsukaraamatute stiilis eepilise fantaasiaga, kus seiklemas printsid-printsessid ja kaalul kuningriikide saatus. Seega soovitan julgelt kõigile, kellele nood raamatud meeldisid.
Raamatu peategelaseks on sõjaveteranist vaesunud aadlimees Cazaril, kes on sõjas endale õnnetul kombel mõjuvõimsaid vaenlasi hankinud ja soovib oma ülejäänud elu vaikselt ja tagasihoidlikult veeta. Kodukandi suuraadliproua paneb ta aga tööle oma tütretütre ja tema seltsidaami koduõpetajana. Tütretütar, printsess Iselle, on valitseva kuninga poolõde. Kui selgub, et kuningapaaril on pärija saamisega raskusi, kupatatakse kuninga poolõde ja poolvend kui potentsiaalsed troonipärijad õukonda, kus neid ootavad kurikavalad intriigid ja Cazarili võimsad vaenlased. Iselle'i kaitsmiseks on Cazaril sunnitud hakkama kasutama musta maagiat, millel on aga päris õõvastavad tagajärjed...
Minu jaoks olid raamatu peategelased toredalt inimlikud ja sümpaatsed ning nende vestlused ja peategelase sisemonoloogid teravmeelsed. Tuul, kes minu soovitusel kah raamatu läbi luges, arvas küll, et naistegelaste - printsess Iselle'i ja tema kaaslanna Betrizi iseloomujooned olid liialt napilt väljajoonistatud. Mulle see lugemisel silma ei torganud, minu meelest oli tegemist päris hakkajate daamidega.
Wikipediast sain veel teada, et raamatu süžee põhineb laiades joontes Kastiilia Isabelle'i elulool. Samasse maailma on autor kirjutanud veel kaks raamatut, kus ühes on peategelasteks Chalioni needuse raamatu kõrvaltegelane (Iselle'i ema). Süžeetutvustus küll sama põnev ei tundunud kui Chalioni raamatul, kuid arvan, et võtan selle siiski peagi ette.

The Time Traveler's Wife, Audrey Niffenegger

Olen kuulnud, et osadele inimestele on selle raamatu lugemine põhjustanud pikaajalist depressiooni ja meeleheidet ja raamat on pisaraist läbivettinud ja liimist lahti tulnud. Seda on väga raske mõista, sest tegu on üsnagi helge ja siira jutustusega. Peamiseks teemaks on igatsus ja ootamine ja püüd elada hetkes. Tegelasi on sisuliselt vaid kaks tükki (raamatu peakirjast võib aimata, kes), aga nad on kord lapse, kord teismelise, noorte või pereinimeste rollis - läbisegi. Laps ei mõtle nagu täiskasvanu ja tal pole neid hirme, mis täiskasvanul. Ja kogu see ulmeline elukorraldus tundub läbi lapsesilmade üsnagi normaalne. Eks inimene kohaneb ka, vanaemal on ajarändurist lapselapsele igaks elujuhtumiks riidepamp ootel, misiganes ajahetkest too siis sisse sajab. Selline soe jutustus mu meelest.

Mulle sümpatiseeris veel asjaosaliste ratsionaalne praktilisus probleemiga tegelemisel – ei mingit müstikat või saatusele alistumist. Jutustus on üles ehitatud pigem läbi tegevuste, mitte niivõrd läbi tundmuste kirjeldamise. See ilmselt annabki võimaluse igal lugejal raamatust erinev emotsioon saada.

Film, mis selle jutustuse põhjal on vändatud, on (nagu ikka) raamatust oluliselt kehvem.

Kuidas taltsutada draakonit (mitte nii nagu multikas)

Kõigepealt terekest kõik see rahvas ja tänud et mulle ka oma blogi võtmekese usaldasite. Püüan seda mitte kuritarvitada.


Esimese pääsukesena kirjutan siis kohe ühest neljaosalisest sarjast - Joust, Alta, Sanctuary ja Aerie, tuntud kokku ka The Dragon Jousters sarjana. Autoriks Mercedes Lackey. NB "spoiler alert" :)


Ma ei olnud selle autoriga varem kokku puutunud, seega ei osanud esimest raamatut Amazonist tellides midagi suurt arvata. Eks see Amazonist raamatute tellimine ole üks asi mille kohta Forrest Gumpi šokolaadikarbi võrdlus hästi kehtib. Võid ju neid kommentaare ja paarirealisi reklaamtekste lugeda, aga "maitsest" saad ikka sama vähe aimu kui kommi maistet karbikaane järgi hinnates.

Loo põhitegelaseks on kahe riigi vahelises sõjakeerises perekonna kaotanud ja vallutajate poolt pärisorjaks muudetud varateismeline Vetch. Alustades ühiskonna madalaimalt astmelt (maa külge kinnistatud pärisorja ei saa müüa, seega on ta erinevalt likviidset väärtust omavast tavaorjast pea väärtusetu, pälvides ka sellele väärilist kohtlemist) ristub ta tee tolle maailma eliitsõdalaste - draakoniratsanikega. Läbi nelja raamatu seikleb ta läbi mõlema vaenujalal oleva riigi, taltsutab isikliku draakoni, saab ise draakoniratsanikuks ning leiab hulga ustavaid sõpru ja ohtlikke vaenlasi.

Tagantjärele meenutades on mul nende raamatute suhtes kahesuguseid tundeid. Neid lugedes, oli kahtlemata tegu raamatutega mida oli raske käest panna. Tegevus oli huvitav ja tempokas, pidevalt oli üleval mingi teema mille lahendust järgmiselt leheküljelt leida lootsid ja nii need öötunnid kulusid.

Umbes kolmandas raamatus hakkas mind ehk miski veidi häirima. Esmalt autori veidi kummaline suhtumine teatud karakteritesse. On raske ette kujutada, et peategelase sõbrannana (seni meestest koosnenud) draakoniratsanike gruppi sattunud noor neiu (olgugi tubli ja andekast) lööb jalgadega kõrgemate ülemuste uksi lahti (kuningannani välja) ja nõuab omale vastutusrikkamaid ja põnevamaid ülesandeid millal iganes talle see pähe tuleb. Kui siis toosama tegelane oma tuisupäisuse tõttu vangi langeb (peale pikki manitsusi mitte riske võtta) siis peategelane läheb ja päästab ta muidugi ära, aga ei tollel neiul endal ole mingeid süümekaid ega ka päästjal või ühelgi teisel tegelasel tule pähe teda sellise käitumise pärast hukka mõista. Kui teistel draakoniratsanikel saab vahepeal töö otsa, sebib ta omale kuningannalt kulleri positsiooni ja lööb teistest ratsanikest lahku. Siis teised satuvad bandiitide otsa ja kullerina asjast teada saanud tulivihane kangelanna lendab kohale, nõuab aru et miks TALLE personaalselt sellest ei teatatud ning peagi organiseerib nii et äkki igavaks muutunud kulleritöö võtavad üle meesratsanikud, et neiu saaks kah millegi huvitavaga tegeleda... Kas ainult mulle tundub selline käitumine jabur? Ma saan aru, et tegu on värvika karakteriga, aga ma oleks oodanud, et autor oleks kirjeldanud kasvõi mõne teise tegelase sisemist häiritustki sellise käitumise pärast, aga kõik tegelased peavad seda normaalseks ja neiu saab kõik mis tahab. Ok, tegelikult oli see pisiasi.

Peale sarja lõpetamist ja asja üle tagantjärele järele mõeldes, tundub et autor on antud raamatud kirjutanud erilise süvenemiseta. Kui vaadata ta produktiivsust, siis pole eriline ime - Lackey pisut enam kui 20 aasta jooksul produtseerinud kaugelt üle 100 raamatu ja jutu, see teeb 5+ nimetust aastas... Ühelt poolt toob see kaasa selle, et raamatud ei ole väga mahukad, on kirjutatud ladusalt ja kiiresti loetavalt, ilma hiidpikkade looduskirjeldusteta. Teisalt jälle jäävad mõned detailid sarja lõpus vastuseta. Näiteks esimeses raamatus on juttu et draakoni pabulad väidetavalt on happelised, väärt rohkem kui oma kaalu kullas ja maagid korjavad kõik piinliku hoolega kokku, et nendega midagi teha - aga mida? Lisaks on raamatus hulk esialgselt hästi väljajoonistatud karaktereid, kes ilmselt vääriks rohkem raamaturuumi aga peale esialgset sissetoomist kiiresti taanduvad tahaplaanile, et aegajalt iseloomutu kõrvaltegelasena läbi vilksata - praegu jääb mulje nagu teatris lavaseinale oleks esimeses vaatuses riputatud hulk püsse, aga pauku ei tulegi.

Kokkuvõttes - hea ajaviide, kerge lugeda, huvitav süzee, aga veidi konarlik ja jääb kerge lõpetamatuse tunne.

Lemmik vampiiriraamat?

Kui Pratcheti raamatutega seoses juba lemmikraamatu (-tegelase) küsimiseks läks, siis kuidas on lood vampiiriraamatutega? Mina pean küll tõele au andes möönma, et pärast Meyeri "Videviku" saaga ilmumist olen üksjagu palju vampiiridest lugenud (ja seda mõnede sõprade-sugulaste kaastundliku pilgu kiuste).
Ja on olnud väga häid raamatuid, aga ka aja raiskamist. Mulle on väga meeldinud Richelle Meadi Vampiiride akadeemia viis raamatut (kuueski juba tellitud), aga ka Sergei Lukjanenko ja Vladimir Vassiljevi Öise ja Päevase Vahtkonna lood. Ema-tütre P.C. ja Kristin Casti Öö Koja kolm esimest osa olid tõeliselt igavad, aga millegipärast lugesin ma siiski ka järgmised neli läbi. Kui Pratchetist juba juttu oli, siis meeldis mulle väga "Koletislik rügement", kus ka ju vampiir rügementi kuulus. Ja "Carpe jugulumis" oli Lancre'i kuningriigist saanud vampiiride ja nõidade võitluse tallermaa...
Aga tuleb teile veel häid/halbu kogemusi meelde? Kas on keegi näiteks George R. R. Martini "Fevre´i unelmat" lugenud?

A.Pehhovi "Varjus hiilija"

Sedakorda tahaksin teile soovitada Aleksei Pehhovi Siala kroonika esimest raamatut "Varjus hiilija". Peategelaseks on vägagi sümpaatne varas Garret, kel tuleb saatuse tahtel ja kuninga käsul hakata kangelaseks.
Huvitavaid kõrvaltegelasi on tohutult. Nii kohtub Garret hertsogi majas tellimust täites karrantsiga, kes sarnaneb hiiglasliku, priske vasika mõõtu rotiga. Platsis on paharetid, kes kasvult pole pikemad kui kõige väiksemad päkapikud. Mis puutub viimastesse, siis Garreti jutu järgi lähevad nad kotitäie kulla eest sõtta kas või omaenda vanaema vastu. Paljud võhiklikud maakad ajavat küll härjapõlvlasi ja päkapikke alailma segi, kuigi päkapikud olevat väiksemad ja paistvat väetimad, pealegi kannavad nad midagi, millega härjapõlvlased ei lepiks ka mitte surma ähvardusel - habet.
Korduvalt teevad Garreti elu raskeks doralislased, kes on küll uskumatult juhmid inimsokud, kuid kes siiski võivad palju paksu pahandust tuua. Ei puudu ka deemonid, kes on peaaegu immuunsed igasugusele maagiale ning kujutavad endast seetõttu põnevat, aga samas ohtlikku mõistatust. Lisaks elavad Garreti maailmas orkid, ogred ja haldjad. Päriselus võib mõni asjatundmatu inimene pidada metshaldjat orkiks, sest tegelikult ei olevat haldjate muinasjutulist ilu, mida joodikud kõrtsides taevani ülistavad, lihtsalt olemas.
Ja muidugi ei saa nimetamata jätta ka maage, võlukunsti ja šamanismi. Kas teate mille poolest on võlukunst šamanismist etem? Võluvägi aktiveerub silmapilk, aga šamanism on terve rituaal. Paharetid tantsivad, orkid laulavad. Seepärast toimib šamanism aeglasemalt. Samas ei kaota šamaanid erinevalt maagidest pärast nõidumist oma jõudu.
Jah, mõnusa huumoriga vürtsitatud raamat on see "Varjus hiilija". Ma olin küll mõnevõrra üllatunud, kui märkasin, et raamat on tõlgitud inglise, mitte vene keelest, aga samas oli tõlkija Veronika Einberg head tööd teinud.

Terry Pratchett "Rahategu"

Lõpetasin Pratchetti rahateo. Peategelaseks siin taas "Postiteenistusest" tuttav Niiske (või Moist) von Lipwig, kellele Vetinari seekord ülesandeks andnud Ankh-Morporki panga kaasajastamise.
Minu meelest oli raamat küll loetav (ikkagi Pratchett!), aga igavavõitu. Lugesin teda vist ligi kuu aega. Ega Pratchetti raamatud kunagi just hirmus haaravad ei ole, aga siin ei olnud isegi kuigi palju huumorit (või oli see tõlkes kaduma läinud). Ja kogu sündmustik jättis sellise ettevalmistava mulje, et varsti läheb põnevaks, aga ei läinudki. Tegeliku rahategemiseni ei jõutudki, kogu raamatu jooksul jõuti valmis üksnes 1-dollarilise paberraha kavand. Ja siis lubas kogu aeg tulla suur madin seoses golemitega, aga seda ei tulnudki. Ei saanudki lõpuks aru, mis neljast tuhandest golemist sai.
Eredamatest tegelastest võiks nimetada koer Suterdist ja Vetinarit. Ja võib-olla ka esimest naissoost golemit Gladyst. Aga kuna tegemist oli suht kõrvaliste tegelastega, siis nad raamatu üldmuljet kuigipalju ei parandanud.
Positiivse poole pealt on see, et selle kuu ajaga, mis ma Rahateoga ametis olin, on koju kogunenud terve hulk uusi põnevaid fantaasiaraamatuid - üksik libahunditüdruk ja Host ja ilusad olendid ja Cardi Alvini sarja kolmas osa. Lõpuks ometi saab nendega peale hakata :)