pühapäev, 26. detsember 2010

The name is Bond

The name is Bond. Shaman Bond. Licensed to kick supernatural arse. I am the world's last hope. The world... is in a lot of trouble.
Nende paari reaga on ilmselt suurem osa sisututvustusest juba tehtud. Juttu tuleb seekord Simon Green'i The Secret Histories sarja esimesest raamatust The Man With The Golden Torc. Nagu näha, on nii peateemas kui ka raamatu pealkirjas tehtud kelmikas puusanõks James Bondi lugude pihta.
Droodide perekond on sajanditevanune dünastia, kes on endale võtnud omamoodi maailmapolitsei rolli, hoides vaos kõikvõimalikke deemoneid, libahunte, tulnukaid jne üleloomuliku maailma tegelasi. See ei tähenda, et kõik lihtsalt maha notitakse - ainult need, kes süütuid kõrvalseisjaid (inimesi) liiga usinasti õhtuooteks pruukima hakkavad. Seda vähemalt teoorias, raamatu edenedes selgub peagi, et ei ole kahjuks ka Droodide enda perekonna motiivid alati nii altruistlikud. Tegevus toimub kaasajas ja kogu selle madina üks kirjutamata reegel on, et tavakodanikud ei tohi sellest midagi aimata - nii võiksime kujutleda, et ka praegu luusib meie ümbruskonnas ringi mõni poolhaldjas, kelle olemasolu me ei aima.
Raamatusarja peategelane on väliagent Edwin Drood, varjunimega Shaman Bond. Tegu on isepäise ja muretu kujuga, kes üritab oma ülesanded täita nii hästi kui oskab ja muul ajal teeks oma perekonnaga tegemist nii vähe kui võimalik. Paraku ei pääse ta sellest, et perekond ta oma intriigide keskpunkti tõmbab ning peagi on ta suurimaks liitlaseks nõid, keda ta varem on korduvalt tappa üritanud, perekond üritab teda iga hinna eest maha nottida ja tal endal ei ole kõige õrnematki aimu miks kõik pea peale on pöördunud. Kummalisi tegelasi kohtame igal sammul - Janissary Jane on veteran palgasõdur, kes on põrgus käinud deemoneid nottimas juba nii palju, et tal peaks sinna pääsuks VIP pass olema; Mr. Stab, keda kunagi tunti ka Jack the Ripperi nime all; Subway Sue, kes on õnnevampiir - ta varastab inimestelt head õnne ja müüb selle siis suure raha eest edasi jne jne.
Raamatus mängivad kaalukat osa mitmesugused tehnilised imevidinad, mida (nagu Bondi loos ikka) Droodide perekonna nohikud Jack Droodi juhtimisel ridamisi oma laboritest välja paiskavad. Kõik neist leiutajatest ei hiilga paraku praktilise mõistusega - mida teha näiteks tuuma-käsigranaadiga, kui sa ei jaksa seda kunagi piisavalt kaugele heita? Ja õnneks jäi katsetamata püss, mis tulistab väikesi musti auke - aga selleks pidid kuus meest innuka leiutaja maha väänama, et ta käest too püss ettevaatlikult ära kangutada. On muidugi palju praktilisemaid leiutisi ja autori kiituseks peab ütlema, et kordagi ei kipu nood fantaasiaküllased vidinad lugu rikkuma või kuidagi varjutama.
Lugu ise ei ole ehk nii tempokas kui mu eelmises kommentaaris toodud Ranger's Apprentice sarja raamatud. Actioni vahele mahub ka veidi rahulikumat toimetamist, aga igavaks ei muutu raamat sellegipoolest kunagi. Võibolla kohati oleks võinud veidi kontsentreeritum olla... aga võibolla ka mitte.
Juba on mul käes sarja teine osa, Daemons Are Forever (kust juba mõni vihje siia arvustusse tegelikult sattus ;) ) ja tundub, et lugu jätkub samas headuses. Netist loetud arvustused lubavad, et kolmandast osast läheb asi veelgi paremaks. Elame-näeme.

7 kommentaari:

  1. Kas Sa oled Simon R. Greeni Ghostfindersi või Nightside sarja ka lugenud? Eriti just viimati mainitud sarja kümmet raamatut kiidetakse väga. Ei teagi kohe millisest Greeni raamatust alustada :)

    VastaKustuta
  2. Nightside sarjast on mul riiulil järge ootamas Into the Nightside (st sarja kaks esimest raamatut ühede kaante vahel). Lugenud veel ei ole. Üks tuttav kes rohkem Greeni lugenud on, hakkab temast veidi tüdima ja soovitas alternatiiviks/vahelduseks Glen Cook'i. Võibolla järgmiseks võtangi nüüd temalt midagi vahele, et oleks võrdlusmomenti. Samas tahaks kangesti ka I Shall Wear Midnight kallale asuda...

    VastaKustuta
  3. Kõlab nagu päris muhe sari. :) Arvustuse põhjal meenus mul Zelazny "Üksildane oktoobriöö", mis kah erinevatest "laenatud" ja üle vindi keeratud tegelastest kokku kirjutatud ja mõnus lugemine.

    VastaKustuta
  4. Briti autor, tegevus tänapäeval ja mõõdutundetu fantaasia.Tundub paljulubav!

    VastaKustuta
  5. Praeguseks olen siis kolm esimest osa läbi lugenud Secret Histories sarjast ja võin kinnitada, et Nightside sarjast on need ikka tuntavalt üle. Umbes nagu Ekspressi ja Nelli Teatajat võrrelda, mõlemad on ajalehed ja omas nishis ka tegijad aga omavahel ilmselt ei konkureeri.

    VastaKustuta
  6. Mina loen Secret Histories sarja esimest osa juba pikemat aega - ei edene eriti, teisi raamatuid olen umbes 5 tükki sinna vahele läbi lugenud. Algus oli väga paljutõotav, aga mingipärast ei haara kaasa. Ei teki tunnet, et ise oleks loos sees. Võibolla ma pole Bondi-tüüp. Eriti ei saa sotti kah selle tegelase olemusest, tegutsemise järgi tundub olevat libe sell, kes hästi suhtleb/sulandub, samas kujutatakse teda protestimeelsena ja outsiderina, ebaloogiline. Meeldivad vist rohkem sellised hädavarestest kangelased, kellel kogemata ja vedamise tõttu õnnestub hakkama saada. (Sellega seoses meenub mulle Hancock, mitte et siin vähimatki sarnasust nende kahe tegelase vahel oleks, aga soovitan seda filmi vaadata, kes näinud pole). Greeni kiituseks võib öelda, et fantaasia on tal hea ja originaalne. Paraku loojutustamise oskus on kehvemapoolne minu hinnangul. Siiski plaanin selle raamatu ajapikku läbi närida, ehk koorub miskit välja veel.

    VastaKustuta
  7. raamatu tempo oli ka mul ainus kõhkluse koht - kas kobiseda või mitte... muus osas - ju siis maitsed on erinevad, mulle meeldis :)
    nagu iga sarjaga juhtub, siis mingil hetkel tuleb paus teha. minul tuli paus peale kolmandat. eks kunagi loen edasi.

    VastaKustuta