Angie Sage "Wõlukunst"

Hakkasin eile lugema Angie Sage "Septimus Heapi" sarja avaraamatut "Wõlukunst". Tegemist muinasjutuga, kus paras ports huumorit ja põnevustki, aga tõe huvides olgu kohe öeldud, et see on lasteraamat, kus headel läheb hästi ja pahadel halvasti. Natuke liiga lihtsakoeline värk. Kui kõigi poolt kardetud laskur näiteks rusikaga vastu kuulilaegast põrutab, murrab ta oma väikese sõrme luu. Aga kui head kukuvad uduses soos mingisugusesse auku, leiavad nad kiiresti (1,5 lk jooksul) võlusõrmuse ja väljapääsu.

Mõned võlumise asjad olid ka ebaloogilised. Nii näiteks sai võluda mustad sokid puhtaks või soojad sokid jalga, aga kui öö hakul jahedaks läks, tuli kohvikupidajalt võtta hunnikutes sooje riideid. Need oleks ju võinud ka selga võluda. Aga nojah, võibolla oli asi sokkides. Et mingil seletamatul põhjusel allusid just sokid võlukunstile.

Ja mõistmatuks jäi, miks tuli taluda närvesöövat tagaajamist jõel, kui hiljem sai pahalasele peale panna lihtsalt sukeldumisloitsu, misläbi vaenlane jääkülma vette sukeldus. Ma saan aru, et sellist võlumist peeti võlurile ebaprofessionaalseks käitumiseks, aga see oli ikkagi kogu seltskonna elu või surma küsimus, kas nad tabatakse või mitte.

Aga iga peatüki alguses olevad must-valged illustratsioonid meeldisid mulle väga. Kunstnikuks Mark Zug.