Kõigepealt terekest kõik see rahvas ja tänud et mulle ka oma blogi võtmekese usaldasite. Püüan seda mitte kuritarvitada.
Esimese pääsukesena kirjutan siis kohe ühest neljaosalisest sarjast - Joust, Alta, Sanctuary ja Aerie, tuntud kokku ka The Dragon Jousters sarjana. Autoriks Mercedes Lackey. NB "spoiler alert" :)
Ma ei olnud selle autoriga varem kokku puutunud, seega ei osanud esimest raamatut Amazonist tellides midagi suurt arvata. Eks see Amazonist raamatute tellimine ole üks asi mille kohta Forrest Gumpi šokolaadikarbi võrdlus hästi kehtib. Võid ju neid kommentaare ja paarirealisi reklaamtekste lugeda, aga "maitsest" saad ikka sama vähe aimu kui kommi maistet karbikaane järgi hinnates.
Loo põhitegelaseks on kahe riigi vahelises sõjakeerises perekonna kaotanud ja vallutajate poolt pärisorjaks muudetud varateismeline Vetch. Alustades ühiskonna madalaimalt astmelt (maa külge kinnistatud pärisorja ei saa müüa, seega on ta erinevalt likviidset väärtust omavast tavaorjast pea väärtusetu, pälvides ka sellele väärilist kohtlemist) ristub ta tee tolle maailma eliitsõdalaste - draakoniratsanikega. Läbi nelja raamatu seikleb ta läbi mõlema vaenujalal oleva riigi, taltsutab isikliku draakoni, saab ise draakoniratsanikuks ning leiab hulga ustavaid sõpru ja ohtlikke vaenlasi.
Tagantjärele meenutades on mul nende raamatute suhtes kahesuguseid tundeid. Neid lugedes, oli kahtlemata tegu raamatutega mida oli raske käest panna. Tegevus oli huvitav ja tempokas, pidevalt oli üleval mingi teema mille lahendust järgmiselt leheküljelt leida lootsid ja nii need öötunnid kulusid.
Umbes kolmandas raamatus hakkas mind ehk miski veidi häirima. Esmalt autori veidi kummaline suhtumine teatud karakteritesse. On raske ette kujutada, et peategelase sõbrannana (seni meestest koosnenud) draakoniratsanike gruppi sattunud noor neiu (olgugi tubli ja andekast) lööb jalgadega kõrgemate ülemuste uksi lahti (kuningannani välja) ja nõuab omale vastutusrikkamaid ja põnevamaid ülesandeid millal iganes talle see pähe tuleb. Kui siis toosama tegelane oma tuisupäisuse tõttu vangi langeb (peale pikki manitsusi mitte riske võtta) siis peategelane läheb ja päästab ta muidugi ära, aga ei tollel neiul endal ole mingeid süümekaid ega ka päästjal või ühelgi teisel tegelasel tule pähe teda sellise käitumise pärast hukka mõista. Kui teistel draakoniratsanikel saab vahepeal töö otsa, sebib ta omale kuningannalt kulleri positsiooni ja lööb teistest ratsanikest lahku. Siis teised satuvad bandiitide otsa ja kullerina asjast teada saanud tulivihane kangelanna lendab kohale, nõuab aru et miks TALLE personaalselt sellest ei teatatud ning peagi organiseerib nii et äkki igavaks muutunud kulleritöö võtavad üle meesratsanikud, et neiu saaks kah millegi huvitavaga tegeleda... Kas ainult mulle tundub selline käitumine jabur? Ma saan aru, et tegu on värvika karakteriga, aga ma oleks oodanud, et autor oleks kirjeldanud kasvõi mõne teise tegelase sisemist häiritustki sellise käitumise pärast, aga kõik tegelased peavad seda normaalseks ja neiu saab kõik mis tahab. Ok, tegelikult oli see pisiasi.
Peale sarja lõpetamist ja asja üle tagantjärele järele mõeldes, tundub et autor on antud raamatud kirjutanud erilise süvenemiseta. Kui vaadata ta produktiivsust, siis pole eriline ime - Lackey pisut enam kui 20 aasta jooksul produtseerinud kaugelt üle 100 raamatu ja jutu, see teeb 5+ nimetust aastas... Ühelt poolt toob see kaasa selle, et raamatud ei ole väga mahukad, on kirjutatud ladusalt ja kiiresti loetavalt, ilma hiidpikkade looduskirjeldusteta. Teisalt jälle jäävad mõned detailid sarja lõpus vastuseta. Näiteks esimeses raamatus on juttu et draakoni pabulad väidetavalt on happelised, väärt rohkem kui oma kaalu kullas ja maagid korjavad kõik piinliku hoolega kokku, et nendega midagi teha - aga mida? Lisaks on raamatus hulk esialgselt hästi väljajoonistatud karaktereid, kes ilmselt vääriks rohkem raamaturuumi aga peale esialgset sissetoomist kiiresti taanduvad tahaplaanile, et aegajalt iseloomutu kõrvaltegelasena läbi vilksata - praegu jääb mulje nagu teatris lavaseinale oleks esimeses vaatuses riputatud hulk püsse, aga pauku ei tulegi.
Kokkuvõttes - hea ajaviide, kerge lugeda, huvitav süzee, aga veidi konarlik ja jääb kerge lõpetamatuse tunne.
Teretulemast! Tore ja meeleolukas postitus, jään järgmisi ootama :)
VastaKustutaTundub, et sari väärib siiski lugemist (või vähemalt selle esimene osa). Täitsa põnev tundus see pärisorja maailm Su pilgu läbi vaadatuna.
VastaKustutaAga kui postituse pealkirjast rääkida, siis "Kuidas taltsutada lohet" on minu arust üks viimase aja toredamaid animatsioone üldse.