Tuttaval teemal aga hoopis teine lugu

Kuidagi juhtus nii, et nüüd kirjutan arvustuse raamatutest, mille põhiskeem on vähemalt alguses väga sarnane eelmises blogipostituses kirjeldatud Salamõrtsuka lugudele - keskaeg, kuningad, rüütlid jne tavaline komplekt taustajõudusid, vaene orvuke, kes võetakse üllaste ülikute šefluse alla ja kellele õpetatakse hulka huvitavaid oskusi nagu märkamatult ringihiilimine, noaloopimine jne. Tuleb ju tuttav ette?

Tegelikult on tegu märksa vähempretentsioonika looga kui Salamõrtsuka oma. Oma kaalukuselt, stiililt ja meeleolult võiks neid võrrelda umbes nagu Harry Potteri esimest ja viimast osa. Või Kääbikut ja Sõrmuste isandat. Või nagu Richard Claydermanni ja Mozarti. Head lugeda/kuulata kõik, aga kaalukategooria on teine.

Jutt käib siis John Flanagani Ranger's Apprentice sarjast. Nooruke Will on oma vanuse kohta kleenuke ja lühikest kasvu. Lisaks on ta orb, kes elab oma isanda lossis. Paraku paistab et tema unistusel üllaks rüütliks saada, ei ole määratud täituda, kuna õpipoiste valimisel praagitakse ta oma nääpsukese kogu tõttu välja.
Küll aga jääb ta silma kohalikule Rangerile (misiganes see eesti keeles on) kes on omapärane segu föderaalpolitseist, spioonist ja vajadusel ka timukast (st otsuse elluviijast, mitte tingimata hukkajast, kuigi ka seda võib ette tulla). Oma täiuseni lihvitud oskuste tõttu peab rahvas neid poolenisti võluriteks (olgu öeldud et maagiat seal maailmas muidu ei esine, kuigi meile tundmatuid elukaid on mõned küll) ja hoiab neist parema meelega eemale. Nende võimekust olukordi lahendada iseloomustab käibel olev ütlus - üks ülestõus, üks ranger. Näiteks kui ühel ülikul oli alamatega probleeme, siis kuningas saatis talle appi ühe rangeri. Kui ülik selle üle imestust avaldas, küsis ranger vastu - mitu mässu sul siin siis on?

Nii väljaõppe käigus, kui peale seda, elab noor ranger Will läbi hulga peadpööritavaid seiklusi. Me saame tuttavaks ka mitmete erinevate kohalike rahvastega, kes enamasti rohkem või vähem meenutavad reaalselt olemas olevaid. Näiteks Skandid - tugevad, tahumatud ja armastavad laevadega rannikulinnu rüüstada ning suurte kirvestega vehkida. Tundsite ära? Lisaks arriidid kes meenutavad kangesti uljaid araabia ratsasõdalasi, Temujaid kes peavad ennast üleval nagu mongoli hordid ikka jne. Ilmselt ma kordan siin enda poolt eelmises arvustuses öeldut (mis teha, mulle meeldivad sellised raamatud), aga tegu on tempokate ja kergesti loetavate raamatutega. Tegelased viskavad omavahel nalja, et ka lugejal nende pikkadel retkedel igav ei hakkaks, ühtegi tegelast ei unustata teenimatult kuskile nurka tolmu koguma ja actionit jätkub kogu aeg, ilma et see raamatust raamatusse väga üheülbaliseks muutuks. Naislugejaid igaksjuhuks hoiatan - kuigi ka romantiline liin (või paar) on raamatutes olemas, on valdavalt tegu siiski tüüpilise nn. poistekatega ;)

Valitud lõiguke:
Stunned-looking Erak stepped in, looked around at the four expectant faces and said: "I'm the new Oberjarl." "I knew it," said Halt instantly, and the other three looked at him, totally scandalised. "You did?" Erak asked, his voice hollow, his eyes still showing the shock of his sudden elevation to the highest office in Skandia. "Of course," said the Ranger, shrugging. "You're big, mean and ugly and those seem to be the qualities Skandians value most."




Praeguseks olen ma lugenud läbi seni ilmunud 9 raamatut ja ootan kannatamatusega peatsi ilmuvad kümnendat.