Magician's Apprentice; Trudi Canavan

Ma usun, et enamus tõsisemaid fantaasiafänne on Trudi Canavani nime kuulnud, suur osa lugenud ka tema tuntuimat triloogiat "The Black Magician trilogy" (tõlgitud vist ka eesti keelde) ja elanud kaasa Sonea seiklustele. Siin blogis sellest triloogiast arvustust ei ole, aga kõrvalepõikena julgen soovitada - väga õnnestunud sooritus. Tuntud on ka tema teine triloogia "The Age of Five", mis leiab aset vist mingis teises maailmas, ning tema kolmas - "The Traitor Spy trilogy", millega autor naaseb kuuldavasti esimesest raamatusarjast tuttavate tegelaste ja maailma juurde (ise ma pole seda veel lugenud, aga siin blogis on sellest juba juttu olnud). Magician's Apprentice on eellugu The Black Magician ja Traitor Spy sarjadele, asetatuna samasse maailma mõnisada aastat ajaloos ettepoole.

SPOILER

Peategelaseks on Tessia, kohaliku üliku palgal oleva ravitseja tütar ning abiline. Kõigi jaoks ootamatult lööb temas välja maagia (ta on nn. "natural", nagu Sonea'l hilisemas sarjas) ja kohalik ülik ning võlur võtab ta enda juurde õpilaseks. Suure osa raamatust sisustab suur sõda Kyralia ja Sachakani võlurite vahel, selle puhkemise lugu, käik ja lõpplahendus. Väiksemamahuline paralleelne  sündmustik leiab aset ka Sachakani pealinnas, mis heidab põgusa pilgu ka pealtnäha üheülbaliselt õela vastaspoole inimlikumale osale ning aitab näidata sõda sellisena nagu ta on - tihti on mõlemal poolel häid inimesi, kes tapavad ja surevad saatuse mängukannidena ja paljuski sõltumata oma tahtest või süüst.

Pealiinis saame kaasa elada Tessia arenemisele noore naisena, võlurina ja ravitsejana, näeme ka teiste peategelaste kasvamist ja arengut ning oleme tunnistajaks mitmete nähtuste sünnile, mis hilisemasse aegadesse asetatud raamatutes juba enesestmõistetavad on. Näiteks ei olnud Tessia raamatu alguses veel olemas Võlurite Gild'i, võlujõuga ravitsemist ega ehitamist ei tuntud ja vere kaudu teise inimese jõu ammutamist nimetati Kõrgemaks maagiaks, mitte Mustaks maagiaks (ning loomulikult praktiseerisid seda kõik võlurid). Selle viimase detailiga seoses leidsin raamatust ka ühe näpuka - ühes kohas raamatu keskel oli autor ilma igasuguse arusaadava põhjuseta kasutanud väljendit "black magic" tavapärase "high magic" asemel - eks tegijal juhtub :)

Nagu mul viimasel ajal kombeks, siis laksan ikka kriitikaga ka - olles The Black Magician triloogiat varem lugenud, muutis see mõnegi asja veidi liiga etteaimatavaks. Võibolla on parem alustadagi (hiljem kirjutatud) eelloost ja siis võtta ette triloogia....? Tore oleks ju olnud kaasa elada Tessia püüdlustele maagiat ravimisel rakendada, kui ei oleks ette teadnud, et see tulevikus olemas on.  Teiseks - Tessia oli kui Sonea koopia, samamoodi tagasihoidlik taust, ootamatult avaldunud võluvõimed, kirg ravitsemise järele jne. Kui miski neid eristas, siis Soneas oli rohkem mässumeelsust, Tessia oli tema kõrval kuidagi lahjem. Kolmandaks - Sachakani armee alistamisega saavutas raamat nagu hetkeks oma kõrgpunkti, mille järel aga tuli veel arvestatav osa lugemist ja minul isiklikult oli veidi probleeme seal huvi säilitamisega - mitte just eriti kiire tempo ei tulnud kah siin kasuks. Neljandaks - eri aegades toimuva tegevuskäiguga raamatuid võrreldes aastasadade möödumist järgnenud osades oluliselt ei märka. Tehnoloogia ja oskuste tase ning inimeste käitumine väga palju nendes raamatutes ei erine. Ainus olulisem erinevus oli võlujõu võitluses kasutamine - kui meenutame Sonea duelli ja sellele eelnenud treeningut, siis mäletame, et nõrgem võlur võis edukalt alistada tugevama oskusliku taktikaga, selles raamatus aga oli kogu võlujõuga võitlemine väga palju primitiivsem - kusjuures muus osas võlurid ei jätnud just oluliselt vähemarenenud muljet.

Positiivse poole pealt - Canavan on ikka pagana hea karakterite ja lugude kirjutaja, kuigi tulemus pole ehk alati kõige tempokam. Tegelased olid vägagi usutavad ja sümpaatsed. Mulle meeldis kuidas algul Kyralia võlurid olid nagu ülikud ikka, lõhestatud klikkideks ja sisustasid meelsasti oma aega intriigitsedes, tõeliselt suurte probleemide tekkides aga võitlesid nagu üks mees ning omavahelised konfliktid ja usaldamatus olid unustatud. Samamoodi arenesid ka peategelaste omavahelised suhted, kuigi ei saa öelda et tekkinud romantiline liin nüüd väga üllatav oleks olnud. Veel kümme aastat hilisemasse aega paigutatud epiloogis oli peategelaste edasine saatus kenasti ära mainitud, nii et mingeid erilisi lõngu ripakile ei jäänud.

Kokkuvõttes - kui Canavani stiil sobib, siis kindlasti soovitan. Kui The Black Magician triloogia veel lugemata, siis tasub see raamat ehk esimesena pihku haarata :)

Action 4

Romantika 3

Maagia 3

Thriller 4

Huumor 1

Soulless (Parasol Protectorate #1)

Vahelduseks klassikalisele fantaasiale ka üks urban fantasy žanris romaan - Gail Carriger'i "Soulless", esimene osa "Parasol Protectorate" sarjast. Leidsin raamatu tänu Deborah Harknessi ("Discovery of Witches" autor) soovitusele Goodreads'is, kes andis sellele 5 punkti 5st.

Tegemist on, nagu öeldud, urban fantasy'ga, mis leiab aga aset mitte tänapäeval, vaid 19. sajandil, viktoriaanlikul ajastul. Peategelane, Alexia Tarabotti, on 26aastane vanatüdruk, kes on oma ajastu naisterahva kohta selgelt liiga haritud ja iseseisev, ja kellel pole hinge. Nimelt eksisteerivad Carrigeri loodud maailmas lisaks üleloomulikele (supernatural) olenditele - vampiirid, libahundid ja kummitused - ka n-ö alaloomulikud (preternatural - kuidas teie tõlgiksite?) olendid, kes on muidu tavalised inimesed, aga neil ei ole hinge. See annab neile vastupanuvõime üleloomulikele olenditele, kes eelistavad üldiselt inimesi, kellel on suurem hing - selliseid on ka lihtsam vampiiriks/libahundiks muuta. Raamatu tegevus leiab aset Londonis ning algab sellega, et Alexiat ründab vampiir, kes pole alaloomulikest olenditest kuulnud, mistõttu ta saab halva üllatuse osaliseks - Alexia tapab ta kogemata (päevavarju abiga). Asjaolusid tuleb uurima lord Maccon, ebaviisakas, kuid vastikult seksikas libahunt, kes töötab kuninganna Victoria heaks. Ahjaa, selles maailmas on üleloomulikud olendid "kapist välja" tulnud, liiguvad seltskonnas ja osalevad poliitikas.

Arvustajate hinnangul meenutab Carrigeri stiil Austenit ja P. G. Wodehouse'i. Ma ise neist kumbagi autorit väga lugenud ei ole, tooksin aga tänapäeva kirjandusest võrdluseks näiteks Martin Millari ("Lonely Werewolf Girl") - tekst on vaimukas, kaldub kohati sõnaliiasusse, aga mitte häirivalt - ühesõnaga, nauditav ja lõbus lugeda. Raamatu n-ö põhiliiniks võib pidada müsteeriumi, aga tegelikult tundub loo keskmes olevat hoopis romantiline teema - küllap aimate isegi, kelle vahel. Lisaks on romaanis ka steampunk-elemente - näiteks vanker, mis on varustatud aurumasina abil töötava teekannuga (kuna tegemist on Londoniga, on teejoomisel äärmiselt oluline roll!).

Võrreldes nt Sandersoniga on tegemist loomulikult kergekaalulise lugemisega. Ajaviitena on "Soulless" aga igati mõnus ja usun, et see võiks meeldida ka mitmele kaasblogijale. Endale tellisin juba ka järgmised osad.

Romantika 5

Huumor 5

Action 2,5

Maagia 2

A Spell for Chameleon; Piers Anthony

Selle raamatu arvustamist olen ma juba mõnda aega edasi lükanud - kuidagi keeruline on väljendada seda mis mulje see raamat mulle jättis. Aga enne kui need muljed juba liiga tuhmuma hakkavad, peab seda vist tegema. Noh proovime siis.

Mulle see raamat eriti ei meeldinud. Aga see oli hea raamat. Vist. Kindlasti arvavad miljonid lugejad mujal maailmas, et see on hea raamat - vähemalt kui teisi arvustusi, filmilepingut ja sarja meeletuid läbimüüke uskuda.

A Spell for Chameleon on avaosa üüratult pikast ja aina paisuvast sarjast, mille siduvaks elemendiks on salapärane maa Xanth. See on miski imelik paik maailmas, kus mingil põhjusel toimib maagia. See paik pole väga suur, reaalmaailma mõõdustikus ilmselt mõnikümmend kilomeetrit igas suunas. Kujult on ta poolsaar, mis on ühest otsast siis maismaaühenduses muu maailmaga - ja muus maailmas maagiat ei ole ja Xanthist välja läinud/viidud/sattunud maagia seal ka ei toimi.

Xanthis on maagia igal pool. Isegi pealtnäha eluta asjades nagu kivid, ojad, võis siis sellises kollektiivses "olendis" nagu mets, kusjuures iga puu või põõsas metsas on veel omamoodi maagiline. Iga olend või asi omab ühte kindlat maagilist oskust või omadust. Näiteks on inimesi kelle maagiaks on oskus tekitada seinale värviline laik. Mõni teine inimene valdab teleportatsiooni. On puid mis on lihasööjad ja kes suudavad ümbritsevasse metsa tekitada kutsuvad teerajad mis viivad pahaaimamatu uitaja otse tema "okstesse". On nähtamatuid põõsaid. On puid mille otsas kasvavad leivapätsid või head soojad tekid. Suur osa looduses olevast maagiast tundub olevat kaitseotstarbeline - mis tihti tähendab ka aktiivset kaitset, ehk siis ohtu juhuslikule rändajale. Ja kogu raamat ongi sisult üks pikk rännak, ehk siis neid uusi maagiavorme lisandub igal leheküljel...

Õigupoolest kogu see meeletu maagiliste omaduste mitmekesisus oligi esimene ja ehk olulisim asi mis mind häiris. See oli lihtsalt sedavõrd kirev, et kuidagi ei tekkinud mul samastumist selle maailmaga. Pigem see isegi juhtis tähelepanu kõrvale peategelaselt ja sellelt mida too parajasti tegemas oli. Muidugi - oleme lugenud ju kõik täiesti ebamaistest maailmadest, maailmadest kauges kosmoses, kus pole midagi maist ja meile harjumuspärast - kuid mingil moel on need vist vähem kirjud ja tähelepanu hajutavad. Xanth'i maailm on nagu kirev lapitekk, kus iga lapp on veel oma eripärase mustri ja värvigammaga - selle korraga endasse haaramine on suht koormav. Tuleb muidugi au anda autori fantaasiale. Ja ilmselt on selle maailmaga võimalik harjuda, tuttavaks saada, kuna tundub et maailmas on palju inimesi kes on selle mammutsarja andunud fännid. Mina aga pean nüüd veidi enne seedima seda enne kui järgmise osa kätte võtan.
Natuke raamatu sisust ka veel, sellest osast mille suhtes mul erilist kobisemist ei ole. Raamatu tegelaseks on noormees Bing. Tema õnnetuseks ei ole temal avaldunud veel ühtegi maagilist oskust, mistõttu ta peale täisealiseks saamist Xanthis kehtivate reeglite järgi visatakse maalt välja. Ehk siis ta peab siirduma elama mittemaagilisse maailma. Temale see muidugi väga ei meeldi ja see ongi ajendiks raamatut läbivale rännakule, algselt eesmärgiga oma maagia leida, siis lihtsalt ellu jäämise nimel, lõpus ka Xanthi päästmise nimel kurja küüsist. See osa raamatust ei ole autoril üldse pahasti välja kukkunud. Tegelased on küll suht lihtsakoelised, aga sugugi mitte halvasti kirjutatud. Bing on kohati suht lihtsameelne kuju, kellel tundub olevat uskumatul hulgal õnne igasugu jamadest pääsemises. Lõpus saab see õnn ka seletuse ja tuleb tunnistada, et üsna üllatava minu jaoks - mis aga seab kogu varem toimunu mõnusalt uude valgusse.

Mis veel...? Huumorit oli parasjagu, romantikat oli ka, eriti teises pooles ja see sisaldas teatud asjaolusid, mis oleks selle liini edasise arengu jälgimise päris huvitavaks muutnud, paraku sai raamat enne läbi.  

Raamat on sihukese kerge lennujaamaka sisukuse ja mahuga. Samas tagantjärele mõeldes mahtus sellesse päris palju seiklust - mis ütleb nii mõndagi teksti kontsentreerituse ja aktsiooni tempo kohta.

Rohkem soovitav varateismelistele, sellistele kelle senisteks lemmikraamatuteks on näiteks Alice Imedemaal või Narnia lood. Maalähedase urban fantasy fännid ilmselt saavad fantaasiamürgituse pikaks ajaks. Te olete hoiatatud :)

Action 5

Maagia 500

Romantika 3

Huumor 4

The Final Empire (Mistborn #1)

Tundub, et blogisse satub kogemata kombel järjest kaks arvustust Brandon Sandersoni raamatute kohta. :)

Lõpetasin just Sandersoni Mistborn-sarja esimese osa, romaani "The Final Empire" lugemise ja ütlen kohe alustuseks ära, et tegemist on ühe parema fantaasiaraamatuga, mida mõne aja jooksul lugenud olen (subjektiivne arvamus, loomulikult).

Tuhat aastat tagasi on loo tegevuspaigaks olevat maailma ähvardanud mingi salapärane hädaoht, millest maailma väidetavalt päästnud kangelasest sai türanlik valitseja, keda peetakse jumalaks ja kes on siiamaani troonil (Lord Ruler). Maailm ise on üks üsna trööstitu paik - taevast langeb pidevalt tuhka, millega kõik on kaetud, ja öösiti sulgub suurem osa inimestest kinniste akende-uste taha, sest väljas keerleb tihe ja hirmuäratav udu, kus liigub ringi ohtlikke olendeid. Lihtrahvas (skaa'd) on äärmiselt allasurutud, sisuliselt orjad, kes peavad aadlike heaks tööd rügama (üldiselt peksu saatel ja surma ähvardusel) - ja kuna selline olukord on kestnud pikka aega, on nad enamasti ka allaheitlikud ja rusutud. Aadlikel seevastu on elu üsnagi hea - ja lisaks kõigele on aadliverega päritavad (tõsi küll, ei avaldu kõigil) erilised võluvõimed, allomantia (allomancy). Allomantia seisneb metallide allaneelamises ja siis "põletamises", mille abil allomant saab (seni, kuni metalli jätkub) kasutada sellele metalli liigile vastavat võluvõimet. Maagiasüsteem on autori poolt väga põhjalikult läbi töötatud, on ainult kindlad metallid, mida kasutada saab, neist igale vastab konkreetne võime (näiteks teiste inimeste emotsioonide mõjutamine, füüsiline tugevus ja vastupidavus jne) ja kõik on üsna realistlik - allomantiat tuleb hoolega treenida, et osavaks saada, ja maagia toimib ainult seni, kuni parajasti allaneelatud metallikogus otsa saab. Enamik allomantidest saavad kasutada ainult ühte metalli (neil on ainult üks võime), aga on mõned erilised - neid kutsutakse mistborn -, kes suudavad "põletada" kõiki erinevaid metalle.

Loo keskmes on skaa'dest vargajõuk - vähemalt selline on nende taust. Eriliseks muudab nad aga see, et neis on kõigis natuke aadliverd ja nad on kõik allomandid. Peategelased on Kelsier (mistborn, parandamatu optimist ja maailmaparandaja, kelle eesmärk on kätte maksta Lord Rulerile, kes on süüdi tema naise surmas) ja Vin (samuti mistborn, noor tüdruk, kes on tänaval kasvanud ja palju halba läbi elanud, mistõttu tal on raskusi inimeste usaldamisega, aga samas nutikas ja ellujääja). Kelsieri juhtimisel plaanib tema jõuk hakkama saada senistest raskeima "tööotsaga" - viia läbi skaa'de revolutsioon ja kõrvaldada troonilt Lord Ruler. Ja nii need seiklused lahti lähevad.

Raamat on äärmiselt põnev - mitte liialt tempokas, pühendudes näiteks pikalt Vin'i allomantiaõpingutele (ta saab oma võimetest teada alles Kelsieri käest, kellega raamatu alguses esmakordselt kohtub), aga samas igav ei hakka ka kordagi. Pinge püsib pidevalt, hoolimata võitlusstseenide vähesusest (aga see-eest need, mis on, on minu arvates väga hästi kirja pandud). Kirjeldustega autor üle ei pinguta, aga samas kerkib pilt maailmast ilusti silme ette. Tsipake on ka romantikat, natuke filosoofiat... Mida ühelt fantaasiaraamatult veel tahta? :) Kui midagi ette heita, siis jäi päris-päris lõpplahendus minu jaoks natuke väheusutavaks. Samas arvestades, et tegemist on triloogiaga, kavatsetakse seda võib-olla edaspidi rohkem põhjendada.

Kokkuvõttes - raamatus on mitmeid originaalseid ideid ja vähe klišeesid, sümpaatsed ja üsna usutavad tegelased, põnevust ja maagiat. Soovitan kõigile klassikalise fantaasia austajatele!

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 5
Pinget: 4
Actionit: 3
Filosoofiat: 2
Romantikat: 1 (st mitte 0)

PS. Brandon Sandersoni kodulehelt leiab ka hulganisti lisamaterjali tema raamatute kohta - näiteks selle raamatu iga peatüki juurde autori annotatsioonid (taustainfo, miks nii jne). Aadress: http://brandonsanderson.com/annotation/book/Mistborn

Elantris

Tänu Jordani "Ajaratta" sarja lõpuosadele jäi mulle meelde nimi Brandon Sanderson (ta valiti pärast Jordani surma sarja lõpuni kirjutama) ja nüüd lõpetasin ka esimese puhtalt tema kirjutatud raamatu. Tegemist on Sandersoni debüütromaaniga "Elantris" ja võin juba etteruttavalt öelda, et jäin lugemiselamusega igati rahule.

Vahelduseks ei ole see raamat sarja esimene osa, vaid eraldi lõpetatud lugu (tõsi küll, tuvastasin netist, et autor kavatseb võib-olla kirjutada järje, aga vähemalt algselt see vist nii plaanitud ei olnud). Sündmused leiavad aset väljamõeldud maailmas - klassikaline, kuningapoegade ja maagiaga. Lugu keerleb ümber Elantrise linna, mis varasemalt oli Areloni riigi pealinn, kus elasid jumalasarnased inimesed, kes olid lisaks muudele erilistele omadustele osavad võlurid (võlukunst toimib selles maailmas ruunide joonistamise abil, raamatule on muide lisatud põhjalik ruunisõnastik). Kümme aastat tagasi aga toimus maavärin ja Elantrist tabas needus - linn hakkas lagunema ning linnaelanikud muutusid sisuliselt elavateks surnuteks, kaotades muuhulgas võluvõime. Toimus ülestõus, Elantrise ümbruses elavad tavainimesed tapsid suurema osa varem jumaldatud elantrislastest, sulgesid linna ja riigipöörde tulemusena tõusis võimule kaupmees Iadon, kes jagas varasemalt võrdsuses elanud inimesed aadliks ja lihtrahvaks, kusjuures seisus ühiskonnas sõltub rikkusest. Ahjaa, elantrislaseks võis juba enne ootamatult saada suvaline linna ümbruse elanik ja sama jätkus ka nüüd, aga kui enne oli tegemist pigem õnnistusega, siis nüüd kohutava needusega.

Loo peategelased on Raoden (Iadoni poeg, kroonprints), Sarene (naaberkuningriigist pärit printsess, kes suundub Areloni, et abielluda poliitilistel põhjustel Raodeniga) ja Hrathen (teisest naaberriigist tulnud munk-preester, kellele on antud ülesandeks pöörata Areloni rahvas oma usku). Raodeni tabab aga vahetult enne Sarene saabumist Elantrise needus, mistõttu ta suletakse linna müüride vahele ja rahvale (sh Sarenele) jäetakse mulje, et prints on ootamatult surnud. Kihluslepingu järgi loetakse nad aga ka osapoole surma korral abiellunuks, mistõttu Sarene peab lesena Areloni jääma ja sukeldub sealsetesse poliitilistesse intriigidesse.

Raamatu aluseks olevad ideed on minu arvates originaalsed ja ka teostus igati hea. Hoolimata sellest, et loo lõpp oli võrdlemisi etteaimatav, suutis autor teel selles suunas teha mitu ootamatut pööret, hoida põnevust ja panna lugeja tegelastele kaasa elama - isegi Hrathenile, kes esialgu tundus üdini halb. Soovitan lugeda!

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 4
Romantikat: 2
Intriigi: 4
Actionit: 2
Filosoofiat: 2

Neil Gaimani Ameerika jumalad

Inglise päritolu USA-immigrant Gaiman on ette võtnud ameeriklaste hingeelu lahkamise mammutteoses "American Gods". Mammut nii sisu kui mahu poolest. Aga sellest edaspidi, kõigepealt väike sisututvustus.
Peategelaseks on äsja vanglast vabanenud kapp Shadow. Lapsena oli ta väike ja luges raamatuid, aga siis ühel suvel kasvas kapiks ja avastas, et kapi elu on palju lihtsam. Vabanemisjärgne elu ei lähe paraku kurva sündmuse tõttu perekonnas tema ootuste ja plaanide kohaselt ja nii asub ta tööle salapärast härra Kolmapäeva turvamehe-autojuhi-abilisena. Peagi selgub, et härra Kolmapäev ning kõik temaga kohtuvad isikud on ühed kahtlased ja müstilised tegelased. Tegemist on läbi aastatuhandete ameerikasse saabunud inimeste kaasa toodud jumalate, vaimude, härjapõlvalste, haldjate ja muude sarnastega. Paraku on härjapõlvalste ja vanade jumalate aeg otsa saamas, kuna keegi ei mäleta ega usu neid enam. Selle asemel laiutavad USAs sellised noored nolgid nagu arvutivõrgu jumal, kiirteede jumal, supermarketite jumal, televisiooni jumal ja muu taoline praht, kellele inimesed tohutult aega ja energiat ohverdavad. Vanad jumalad otsustavad härra Kolmapäeva eestvedamisel koonduda viimaseks vägevaks lahinguks, mis peab selgitama, kes lõplikult peale jääb. Kui tulebki maailmast lahkuda, siis parem pauguga kui vaikse hääbumisega,
Raamatu põhielemendid on niisiis mütoloogia ja ameerikalik elulaad ja ameeriklased.
Minule raamat ei meeldinud. Kardetavasti jäid minu teadmised maailmamütoloogiast ja -usundeist ja USA-st liialt napiks, et kõiki nüansse mõista. Mõnusamad olid raamatu need osad, kus Shadow Ameerika väikeasulais ringi seikles ja kaasmaalastega suhtles. Ette tuli mitmeid väga muhedaid karaktereid (muuhulgas meeldis mulle zombi-Laura). Seevastu väga igavad olid need osad, kus Shadow läbis vaimurännakuid mingites müütilistes maailmades ning suhtles vaimude ja jumalustega. Ja tohutupikad kirjeldused mingite autori meelest põnevate paikade kohta (nt House on the rocks). Reaalelus jumalatega suhtlemine oli märksa lõbusam, näiteks kabepartii slaavi jumaluse Chernobogiga, kes pani ette põnevuse tõstmiseks sellise panuse, et kui Shadow kaotab, võib Chernobog tal vasaraga pea lõhki lüüa. No et nagu vanadel headel aegadel ikka tehtud sai. Lisab kabele vürtsi küll, või mis. Raamat oli 640 lehekülge pikk. On meeles, sest vaatasin palju kordi, palju ma veel lugeda punnitama pean. Eessõnast aga selgus, et tegemist ongi auhinnatud romaani laiendatud ja autori eelistatud tekstiga. Seega olid toimetajad-kirjastajad minu hinnanguga nõustudes raamatut esialgses väljaandes kõvasti nudinud. Seega soovitaksingi huvilistel pigem katsetada seda lühemat versiooni. Raamatu tugevaks küljeks olid veel lühijutud immigrantide ja jumalate saabumisest, mis suure jutustuse vahele olid põimitud ja mis olid päris nauditavad. Paraku raamatu teises pooles neid enam kuigivõrd ei leidunud, ainult see aeglane ja raskepärane põhilugu tammus vaikselt edasi.
Kokkuvõttes hindaksin raamatut hindega 3 miinus. Sisuproportsioonid: Maagiat 5; Romantikat 3; Actionit 4; Huumorit 2.

Fevre'i unelm

Hmm, taaskord sattusin ma vampiiriraamatu otsa, kuid sedakorda oli tegemist raamatuga, mida ma nautisin, armastasin ja kahel käel oma lapselegi lugemiseks soovitan. Ja taaskord oli raamatu taga olev tutvustav tekst selline, mille peale ma seda raamatut ehk kätte poleks võtnud, kui autor poleks nii intrigeerivalt hea ning sõber ka soovitanud poleks. Ma siis kirjutan uue tutvustava teksti, omast vaatenurgast:

Abner Marsh on poisikesest peale jõgedel elanud ja töötanud. Pole ametit, mida ta jõelaevanduses pidanud poleks, kuni viimaks tõusis kapteni tasemeni, ostis omale laeva, töötas selle üles ning tollele esimesele isiklikule aurikule järgnes teine ja kolmaski. Abner Marsh ei olnud loll mees. Oma viiekümne või enama ülekiloga liikus ta mõnevõrra aeglaselt ning see aeglus oli ideaalses kooskõlas tema mõtete liikumise kiirusega. Ometi polnud aeglus iial takistanud tal jõudmast sinna kuhu vaja või mõtlemast välja asju, mis on olulised. Aasta enne raamatu põhitegevuse algust omas ta firmat, millele kuulus 6 uhket aurikut. Ettevõte teenis korralikult, kuid siis plahvatas ühel aurikul katel ning see põles jõel veeni maha ning neli aurikut sõi kevadine rüsijää jättes uhke ja ausa Abner Marshi pelgalt ühe väikese ja vanaldase aurikuga firma omanikuks.

Ja sel hetkel ilmubki tema ellu Joshua York, kes hoolimata oma kahvatust nahast ja kõheldasest olekust on kordades tugevam kui suur ja punaka jumega kapsten Marsh. Kummaline mees, kes suhtleb temaga vaid pimeduses pakub veidrat lepingut soovides osta pool Abneri firmast hinnaga, mida see oleks ehk vaevu väärt olnud hetkel, kui ettevõttes tegutses kuus toretsevat jõeaurikut. Lisaks lubas York panna alla raha, et kapsten Marsh saaks ehitada endale täpselt nii uhke ja kiire jõelaeva nagu mees iial unistanud oli. Ainsaks tingimuseks, et York on tollel laeval nimetuse poolest kapten ning Marsh vaid teine kapten, kuigi kogu kaptenitöö jääks siiski Marshi õlgadele. York ise soovib vaid õigust öelda, kus peatuda pikemalt ning vahest ehk ka kuhu minna ning kui ta toob oma sõpru laevale, siis leitakse neile küsimusi esitamata kajutid ning suhtutakse neisse kui igasse teise külalisse. Ahjaa! Kõige olulisem - kui Marsh peaks hakkama küsimusi esitama, siis oleks York sunnitud hakkama talle valetama. Senikaua on kõik hästi...

Klassikalises vampiirikäsitluses jääb alati õhku küsimus: kust tuli esimene vampiir? Küllap on seda küsimust mõlgutanud ka Martin oma raamatu kirjutamise eel ning lahendus on lihtne: on lihtsalt kahte liiki inimese sarnaseid tegelasi - ühed ülipikaealised ööelanikud, kel aegajalt (umbes korra kuus) tekib vastupandamatu janu inimvere järele. Nii on nad aluseks nii legendidele vampiiridest (inimese sarnased, põlevad päikese käes ja joovad inimverd), libahuntide legendide taustaks (janu liigub üsna analoogiliselt kuutsüklitega ning aegajalt nad tõesti rebivad toore jõuga ohvri ribadeks - kui janu liiga teravaks osutub) aga ka legendidele nõidadest (hüpnotiseeriv pilk, oskus kõike ja kõiki ümber sõrme mässida)... Nad on lihtsalt teine liik... (Samas tuleb tunnistada, et ka Martini käsitluses on lünki, kuid neid ma siin lahkama ei hakka - spoiliks liiga palju)

Täpselt kaks korda olin ma selles raamatus hambaid krigistamas - grrm... - kui Martin kirjutas paari leheküljega tegelase armsaks ja siis... Noh, siis tegi seda, mida ta oma palju hilisemas, Troonide Mängu sarjas korduvalt teeb - tappis tegelase suhteliselt avatud ja avameelsete kirjelduste saatel. Ometi oli kogu raamatu õhustik positiivne ja lootusi täis, ehk isegi pisut naivistlik. Ma ei tea, kui paljud teist on lugenud Erik Remarki (just nii kirjutas ta oma nime oma esimesele raamatule) "Unistuste tuba". Ka seal oli naivism ja hellus sellises kombinatsioonis, mida Remarque hiljem iial ei kasutanud. Vabandust, Remarque'i hilisemaid teoseid lugedes ei oskaks iial aimata, et ta kunagi midagi nii helesinist on kirjutanud. Sellest johtuvalt ma ka guugeldasin - jap, Fevre'i Unelm on Martini kolmas raamat (ta oli siis sama noor kui mina praegu).

Ja siiski pole tegemist ülemäära maheda looga. Martini kirjeldused on ehedad ja head juba tema nooruses ning kapten Marshi sõnavara on pehmelt öeldes jumalavallatu, kuid igati sobiv ühele ülekaalulisele elupõlisele laevnikule. Ja kui ma ka alguses ütlesin, et ma siiralt ja sügavalt soovitan seda raamatut oma lapsele, siis olgem ausad - ta on ka ainus 11-aastane, kellele ma seda soovitada julgen. Täiskasvanutele jään 24-7 soovitama (eriti vampiirisõltlastele - üks armas ja südamlik lugu, milles pole armastusest haisugi (kuigi samas on see ainus motivaator lahenduse leidmiseks ja täpselt korra ühe lausega mainitud) ning suhtumine on eluterve ja alalhoidlik).

Kusagil Lennata

Vat nüüd ma seisan portsu ees. Ma asusin kirjutama arvamust raamatu kohta, mille kõrval ka minu kõige kaunikõlalisem ja sügavam mõte kahvatub kustuvaks tuhaks. Just sellise emotsiooni sain ma Charles de Linti raamatust "Kusagil lennata". Kes otsib kiiret lugemist, peaks vist otsima kusagilt mujalt. loo esimesed 150-200 lehekülge liikusid rahulikult ja omasoodu. Iga uus peatükk tegeles taas uute tegelaste sissetoomisega ning minu kärsitu hing ihkas juba ammuilma infot nende kahe tegelase tegemistest, kes esimestel lehekülgedel kakelungi jäid ja seejärel imeliselt päästeti - minu tilluke aju tituleeris nad "peategelasteks" veel enne kui raamatu sisu avanema hakkas.

Igatahes on Hank tüüp, kes ametivõimudega eriti asju ei ajaks - õigupoolest on ta paberite järgi surnud, elab vanal kalmistul ja sõidab piraattaksoga, transportides sellega ööpimeduse varjus nii mafia raha kui palgamõrtsukaid. Tema elu paistab täiesti paigas olevat kuni hetkeni, mil ta otsustab peatada takso ja minna vahele kaklusele, kus mingi eriti jõhkra näoga kant üritab kenalt (ja ilmselgelt viisakatest rajoonidest pärit) naisterahvalt jõuga fotokotti haarata. Üllatus-üllatus, kant on veelgi tugevam kui ta välja paistab ja lisaks ka automaadiga relvastatud ning surm nii Hankile kui tollele võõrale naisele on samahästi kui asfaldisse sulatatud kuni... kuni ilmuvad kaks veidrat tüdrukut, teevad kandile tuupi, tapavad tolle ära ning parandavad pelgalt oma süljega haava puudutades Hanki õlal pesitseva värske kuulihaava... Ja siis läheb lugu lahti...

Ehk urban-fantasy, mis kiigub müütide ja reaalsuse vahel, püüab mõista ja mõtestada usku ning uskumatust, mis meid igapäevaselt saadab. Miks me ei näe asju, mis asuvad nina ees. Kas siis nii võimatu on uskuda imedesse? Ja mis see ime või maagia üldse oleks? Lugu corbae- ja Canis'de mütoloogia peale. On lindinimesed ja loominimesed ja... ja käod (kes on pahad). Ja nonde ürgsete "esimeste inimeste" vahel on igavikuline sõda, millesse tõmmatakse ka inimesed. On sõbrad, kes näevad välja nagu kaksikud ning kaksikud, kellest üks ei ole sündinud (kuid siiski "on"). On tunnistaja, kelle leidmiseks antud kirjelduse järgi tuleb otsida tätoveeritud dildoga meest. On maagia ja müstika, kuid neid on mõõdukalt ning need ei pruugi alati olla just südant soojendavad.

Jah, ka mina kirjutasin siia just Hanki ja Lily loo alguse, justkui oleksid nemad peategelased tolles loos, mis kulgeb läbi 600 lehekülje oma õnneliku lõpu poole. Eks nad olegi, kuid lisaks neile otsivad seda õnnelikku lõppu veel teisedki liinid ning leiavad? Oh jah, defineerige mulle palun õnnelik lõpp, siis ma tean vastata. Autori jaoks pole head ilma halvata ega halba ilma heata, kuid alati on lootus ja on võimalused. Küllap see mind raamatu külge köitiski - natuke sarnane mõttemaalim. Kõik tegelased, keda autor vaevub lahti kirjutama, omandavad tahes-tahtmata positiivse varjundi. Tema karmid ja julmad kalmistu elanikud on sisimas armsad ja soojad, hoiavad omasid ning, nagu Hank, peatuvad ka võõraste heaks (või päästavad maailma).

Omamoodi armsana tooksin ma esile ka kirjutamise stiili. Enamik raamatust on kirjutatud jutuvestja vaatenurgast - kõikide tegelaste mõtteid saab kiirelt ja selgelt edasi anda, mitte midagi ei jää lugeja eest peidetuks - sümpaatne ja kodune. Võimalik, et mõne jaoks on keeruline haarata teksti, kus vaatenurkade muutmine võib kohati olla eristatud vaid tillukese punktiga, kuid mulle see meeldib. Ma kirjutasin "enamik raamatust" ehk osa sellest on ka mina-vormis mõne tegelase silmade läbi liigutatuna. Muudatused on aga sedavõrd asjakohased, et ma lugedes ei pannud neid esimese hooga kõiki tähelegi. Alles hiljem lehitsedes ja lapates märkasin mõnda.

Ja lõpuks jääb lootus. Varjudega lootus, sest maailm ei ole enam endine, selle päästmisel on oma hind ning kogu maagia tollest ürgsest kurbusest ja valevast lootusest täitis mu meeli mitmeks päevaks. Nüüd polegi enam midagi muud jäänud peale minu lemmikuima tsitaadi, viimase lõigu sellest raamatust. Siit lõpeb lugu, et saaks alata uus (tuttavlik ja armas, kas pole):

Ja kui Cody lõkketule söed olid juba ammu tuhaks põlenud, tantsisid nad ikka veel.

Laini Taylor „Daughter of Smoke and Bone“

Kui vampiiridest, libahuntidest ja haldjatest on juba piisavalt kirjutatud, tuleb originaalsuse taotlemiseks kasutusele võtta uued tegelased (uute originaalsete seikluste väljamõtlemine oleks ju keerulisem). Selles raamatus siis inglid ja kimäärid. Olemas on kolm paralleeluniversumit: inglite oma, inimeste oma ja kimääride oma. Inglid on imekaunid ja suurte tiibadega. Kimäärid on kokku pandud erinevate loomade kehaosadest, mõnel on natuke inimese juppe ka. Mida rohkem inimese juppe, seda prestiižsem.

Inglid ja kimäärid on omavahel juba tuhat aastat sõdinud, inimeste maailmas valitseb rahu ja üldiselt inimesed üldse asjasse ei puutu. Erandiks on üks inimene – 17-aastane kunstikooli õpilane Karou. Teadmata päritoluga lapsukese on üles kasvatanud kolm kimääri poekeses, mille üks uks avaneb inimeste, teine kimääride maailma. Aeg-ajalt saadavad nad tüdruku erinevatesse maailma paikadesse ohtlikele missioonidele, mille eesmärgiks on tuua poodi… hambaid! Erinevate loomade hambaid, aga ka inimeste omi. Mida värskemad ja mida suurema kannatuse abil saadud, seda paremad.

Karou jaoks on kogu ta elu suur mõistatus. Kes ta on? Miks on ta peopesadel silmakujulised tätoveeringud? Mis äri aetakse poekeses, kus ta üles kasvas? Kuhu viib see teine poeuks, millele tal mitte kunagi läheneda ei lubata? Ja milleks, milleks ometi on kimääridel vaja kõiki neid hambaid?

Raamat ongi kirjutatud Karou vaatenurgast ja kuna tema millestki ööd ega mütsi ei tea, võtab meilgi pea terve raamat aega, et üldse aru saada, milles intriig seisneb. Raamatu lõpuks saame teada Karou päritolu ning meile on tutvustatud inglite ja kimääride vahelise igikestva sõja ajalugu. Nagu aru saada võib, on tegemist järjekordse sarja esimese osaga (mida mina raamatut lugema asudes ei teadnud, oodates kogu aeg, millal ometi lugu PIHTA hakkab).

Omalt poolt annan raamatule enam-vähem kiitva hinnangu. Vaimukat dialoogi oli omajagu, paralleelmaailmad olid peaaegu usutavalt tutvustatud, tegelaste käitumine oli loogiline (võib olla kohati isegi liiga etteaimatav). Vahetult peale raamatu lõppu oli mulje isegi veel parem, aga nüüd, nädal aega hiljem, oli mul raskusi meenutamisega, mis seal juhtus ja kes seal tegelased olid. Nii et sügavat muljet ilmselt ei jäänud.

Maagiat 4

Romantikat 5

Action’it 3

Huumorit 3

Patricia Briggs; "Masques" & "Wolfsbane"

 

 

Patricia Briggs on selle blogi lugejatele tuntud Mercy Thompsoni ja Alfa&Omega sarjade autorina. Tema esimene publitseeritud teos aga kandis nime Masques, millele aastaid hiljem järgnes Wolfsbane. Mõne aja eest ta võttis kätte ja kohendas oma esikteost veidi, ilmselgelt ta oskused ja enesekriitika tase juba kogenud kirjanikuna ei lubanud kordustrükis avaldada teost kõigi esikteostele tüüpiliste apsudega, seega lihvis ta suuremad konarused sealt välja. Tulemuseks on Patricia Briggsile mõneti tüüpiline raamat - huvitavate karakteritega ja mõnegi originaalse süzeevälgatusega. Samas pole ta siin veel päriselt leinud seda "oma" maailma milles hiljem Mercy Thompson elutsema hakkab. Masques ja Wolfsbane tegevus leiab aset veidi tavapärasemas keskkonnas - keskaegne maailm, kujumuutjad (shapeshifters), võimsad võlurid, kuningad (mõni tapetud, mõni troonilt tõugatud), seiklev kangelanna salajaste võimetega, salapärane liitlane, surmavaenlased kelle vastu esmapilgul võimatu saada jne.

Aralorn on segavereline neiu, kohaliku üliku sohilaps. Ta ema oli kujumuutja. Üldiselt inimesed ja kujumuutjad üritavad omavahelisi kontakte piirata, inimesed ei usalda päriselt kujumuutjaid nende unikaalse maagia tõttu ja kujumuutjad ei näe ka erilist vajadust inimeste usalduse võitmiseks. Oma päritolu tõttu valdab Aralorn veidi kujumuutjate maagiat, oskab muuta oma näojooni ja võtta paari looma kuju. Kui Aralorn oli piisavalt suureks kasvanud, et temalt hakati ootama selliseid veidrusi nagu tikkimine, õhtukleidi kandmine ja reveransside tegemine, otsustas tema et aeg on kodunt lahkuda ja naaberkuningriigis palgasõduriks hakata. Oma isepäisuse ja intelligentsusega saavutas ta aga peagi selle, et ta uueks elukutseks sai spioon - ehk keegi, kes rändab mööda võõraid maid ja kogub infot mis avalikult ehk kättesaadav ei ole, soovitavalt üritades samal ajal mitte vahele jääda. Oma seiklustel leiab ta vanast hundilõksust kummalise kollaste silmadega haavatud hundi. Aralorn päästab ta lõksust ja hundist saab tema kaaslane - Hunt. Läheb paar aastat, enne kui selgub et Hunt polegi lihtsalt hunt, vaid midagi enamat - inimesest võlur, kes omab samas mõningaid võimeid mida ükski teine inimesest võlur pole teadaolevalt kunagi omanud - näiteks ennast vajadusel aastateks hundiks muuta, ilma et ta samas hundi teadvusse kaotsi läheks.

 

Maailmas, kus nende seiklused aset leiavad, on terve hulk väikesi kuningriike aga (inimeste) maagia kontrolli ohjad on koondatud ühe valitseja - ülemvõluri (ae'magi) kätte. Tema valdab nn pealoitse (master spell), millega ta saab kontrollida kõigi teiste inimsoost võlurite võluvõimete ulatust ja tõenäoliselt veel ühtteist. Üks ta olulisemaid ülesandeid on hoolitseda, et keegi ei tegeleks nn musta maagiaga - maagia vorm, kus võlujõudu ammutatakse ümbritseva keskkonna asemel verest, kannatustest ja surmast. Hetkel valitsev ülemvõlur on kõigi poolt austatud ja armastatud, isegi nende poolt, kes teda kunagi kohanud ei ole ega temast eriti midagi peale nime ei tea. Kogu maailmas on väike arv inimesi kes seda armastust ei jaga - juhuslikult kuuluvad nende hulka ka Aralorn ja Hunt. Oma kahtlusi ülemvõluri osas (näiteks et kuhu on kadunud suurem osa inimesi ülemvõluri lossi ümbritsevatest küladest) ei ole aga kellelgi tervislik valjusti välja öelda - ülemvõluri austajad muutuvad millegipärast hetkega ebaloomulikult agressiivseks kui nad midagi sellist kuulevad.

Masques tegevus keskendubki Aralorni, Hundi ja nende liitlaste võitlusele ellujäämise nimel ja lõpuosas antakse ka vastulöök ning konflikt saab oma (mitte just ootamatu) lõpplahenduse. Lisaks kohatisele ettearvatavusele võib ehk ette heita veidi kiirustatud lõppu. Kuidagi pisut liiga ruttu tuli see minu jaoks. Ka konflikti järgset olustikku oleks tahtnud ehk veidi pikemalt nautida kui autor seda võimaldanud oli.

Wolfsbane tegevust toimub paar kuud hiljem. Aralorn on saanud sõnumi, et ta isa on surnud ja ta sõidab koju matustele. Siis selgub aga, et kõik pole ehk päris niisama lihtne - isa ei olegi (veel)surnud, kõigest võimsa loitsu mõju all. Ja paistab, et kellelgi oli Aralorni isa näilise surmaga seatud lõks - aga kellele, miks ja kelle poolt - selle nuputamisele kulub suur osa raamatust. Võrreldes esimeses raamatus toimunud maailmapäästmisega, on selle raamatu intriig justkui kergekaalulisem, samas mitte vähem huvitav. Veidi tugevamalt on siin esindatud ka varasemas raamatus üsna algusjärgus olnud Aralorni ja Hundi romantiline suhe.

 

Väga mõnusalt on lahti kirjutatud kahe peategelase - Aralorni ja Hundi - karakterid. Dialoogid olid neil kohati ikka päris vaimukad. Teisi karaktereid on avatud vähem, kuigi ainest ju oleks - spioonimeister Ren'i tegevus esimeses raamatus jääb kuidagi õhku, teises raamatus ehk oleks tahtnud uudiseid kuulda esimeses raamatus olulist rolli mänginud kuningas Myr'i kohta, ka Aralorni pereliikmed teises raamatus tunduvad piisavalt huvitavad et tahaks neist rohkem teada jne. Ilmselgelt on raamatute formaat (pole just raskekaallased) ka teksti hulgale piirid seadnud. Kui tegu oleks pikema sarjaga, siis võiks loota mahlakatele järgmistele osadele, praegu aga pole kahjuks teada, et neile järge oleks tulemas. Lahtiseid niidiotsi jäi tegelikult päris palju, millele hilisemat sarja üle ehitada, nii et jääb üle loota...

Kokkuvõttes - head ja ladusad raamatud. Mitte päris veatud, noriv pilk leiab veidi rohkem norimismaterjali kui hilisema Briggsi loomingu juures, aga mõnus ajaviide sellegipoolest.

Action 5
Maagia 5
Romantika 2 ja 3 (teises osas rohkem)

Cassandra Clare "Mortal Instruments"

Tänu toredale sünnipäevakingitusele loen hetkel järjekordset sarja, Cassandra Clare'i "Mortal Instruments". Sarjas on ilmunud 5 raamatut: "City of Bones", "City of Ashes", "City of Glass", "City of Fallen Angels" ja "City of Lost Souls", 2014 septembris on tulemas ka kuues osa "City of Heavenly Fire". Tegu on eelkõige teismelistele suunatud sarjaga, mis leiab aset tänapäevas - esialgu läheb lugu lahti nagu urban fantasy, aga hiljem kandub tegevus ka teistesse, muinasjutulistesse paikadesse ja läheb rohkem traditsioonilise fantasy suunas.

"Mortal Instruments" maailmas on olemas deemonid, vampiirid, libahundid, haldjad, nõiad ja ka inglid. Loo keskmes on aga shadowhunterid (teise nimega Nephilim),  inimsarnased olendid, kelles on ka pisut inglite verd. Neid kasvatatakse väikesest peale sõdalasteks, kes võitlevad eelkõige deemonitega, kes üritavad inimeste maailma tungida, aga lisaks hoiavad silma peal muudel üleloomulikel olenditel, et need ülekäte ei läheks. Peategelane on Clary, kohe 16aastaseks saav tüdruk, kelle üsna tavalises teismelise-elus hakkab järsku juhtuma üleloomulikke asju. Olles oma sõbra Simoniga ööklubis, näeb ta, kuidas kolm umbes temavanust noort tapavad neljanda - ja tuvastab, et ei Simon ega ka klubi turvamees neid teismelisi ei näe. Tundmatud väidavad, et tapetu oli deemon. Üks neist noortest - Jace - otsib Clary järgmisel päeval üles ning kutsub teda endaga kaasa, selgitades, et see, et Clary mõrva eelmisel õhtul nägi, tähendab, et ta ei ole tavaline inimene. Edasi lähevad lahti seiklused, mis pööravad Clary elu pea peale.

Kõigepealt disclaimer - sarjast ei tasu oodata sügavamõttelist kvaliteetkirjandust. Ajaviitelugemisena on aga tegemist igati väärt raamatutega. Kuigi tegelased käituvad kohati natuke kaootiliselt (aga võib-olla teismelised ongi sellised? :P) ja mitmed "pöörded" on suhteliselt etteaimatavad (samas on mõni asi mind ka ootamatult tabanud), on lugu äärmiselt haarav, raamatuid on raske käest panna ja teadmine, et parajasti pooleliolev raamat on käeulatuses, paneb näpud korralikult sügelema. Sarjast leiab nii romantikat kui ka põnevust ja salapära, mõõdukalt actionit ja maagiat, värvikalt kirjeldatud (kohati natuke ülepingutatult ja seetõttu pigem itsitamapanevalt) õõvastavaid koletisi ja loomulikult ilusaid inimtegelasi.

Kõige vähem usutav on minu jaoks see, et noored, 15-18aastased shadowhunterid on juba korralikult väljaõpetatud sõdalased, kellel selja taga hulganisti lahinguid ja kes suudavad endast märksa vanematele ja kogenud pahadele edukalt vastu hakata. Järsku tundub väga veider, kui 3. raamatus enne järjekordset suurt lahingut tahetakse suuremat osa peategelastest koju jätta, kuna nad on "alles lapsed" - kus need vanemad seni olid, kui neidsamu noori saadeti üksipäini - st ilma täiskasvanud kaaslasteta - ohtlikele missioonidele deemoneid jahtima? Autori auks tuleb siiski öelda, et seda üritatakse raamatutes ka põhjendada - et see ongi Nephilimide elukorraldus, vajatakse kõiki võitlejaid, kes saada on, ja peategelaste vanemad on kunagi täpselt samamoodi varakult ellu astunud. Mõnes mõttes on selline asjakorraldus young adult kirjanduse puhul paratamatu - tegelikult toimub sama (kuigi mõnevõrra väiksemas mastaabis) ju isegi meie lapsepõlve meisterdetektiiv Blomkvisti raamatutes, rääkimata paljudest muudest noortele suunatud teostest (näiteks Vampiiriakadeemia).

Kokkuvõtteks - hoolimata mõnedest puudustest on tegemist igati mõnusa ja kaasahaarava looga, mida julgen soovitada ka teistele, kellele young adult romaanid üldiselt meeldivad. Ise kavatsen kindlasti sarjaga jätkata ja ootan viimase osa ilmumist.

PS. Samasse maailma, kuigi teiste tegelastega, on C. Clare kirjutanud ja kirjutamas ka teisi sarju, "Infernal Devices" (seni ilmunud "The Clockwork Angel" ja "The Clockwork Prince") ning "The Dark Artifices" (tulemas). Tuulelt loodetavasti kuuleb varsti "Infernal Devices" sarjast! :)

PS2. Kuuldavasti võib ka see sari jõuda kinolinale, wikipedia andmetel on isegi osa näitlejaid juba välja valitud.

Koidukuma II treiler

Võib-olla on see huviliste jaoks vana uudis, aga mina märkasin alles täna, et Videviku saaga viimase filmi ametlik treiler on väljas. Jagan seda igaks juhuks teiega. Kinodes novembrikuus!

Charlaine Harris, Deadlocked

Juba mitmeid kuid plaanin muretseda endale Charlaine Harrise raamatut "Deadlocked". Teadupärast on tegemist Sookie sarja eelviimase raamatuga, mis järjekorras juba kaheteistkümnes. Ühesõnaga, hakkasin raamatut tellima ja lugesin siis üht toredat arvustust, mis mulle kangesti nalja tegi. Mõtlesin seda siinkohal teiegagi jagada.

"Charlaine Harris

Most Helpful Customer Reviews

220 of 233 people found the following review helpful

1.0 out of 5 stars Dead Series, A Sookie Stackhouse Review June 6, 2012

By P. E. Young

Format:Hardcover|Amazon Verified Purchase

I (Sookie Stackhouse) turned on my computer and began to read the Amazon reviews of the latest novel about me by Charlaine Harris, Deadlocked. I read many negative and frustrated reviews by longtime fans of my series, but one review that particularly caught my eye noted how often the same information was repeated in the novel, over and over and over again, in needless and infuriating ways sometimes three, four, or five times sometimes even within the span of only a few pages.

I turned off my computer, took a shower, then got ready for bed. My friend Tara, who, as noted in the last chapter, just had two babies with her husband who's a stripper at Hooligan's (like I noted a few paragraphs ago and also in Chapters 1, 3, 4, and 7) called. "Tara," I said, "I just sat down at my computer and read a review of Charlaine Harris' Deadlocked that complained that the same information was repeated in the novel, over and over and over again, in needless and infuriating ways sometimes three, four, or five times sometimes even within the span of only a few pages." But I knew this might stess out Tara, because (as I've just mentioned) she's just had two babies with her husband, who's a stripper at Hooligan's. I could have read Tara's mind because I'm a telepath who reads people's minds, in case you haven't gathered that from the previous 11 novels. But I didn't. So I hung up.

The next morning, after checking my mail three or four times and then sunbathing, I went to my job as a waitress at Merlotte's. Because I'm a waitress who works at Merlotte's, which is a bar where I'm a waitress. Perhaps I've mentioned this? Anyway, on the way in, I met my boss and good friend Sam, who is a shifter, and also my boss and good friend. "Say, Sam," I said, "Last night I sat down at my computer and read a review on Amazon about the novel Deadlocked by Charlaine Harris that complained that the same information was repeated in the novel, over and over and over again, in needless and infuriating ways sometimes three, four, or five times sometimes even within the span of only a few pages."

"That's interesting, Sookie," said Sam, "because I'm a shifter and you're a telepath who is married to a vampire and, by the way, here comes Pam, who is your vampire husband's vampire offspring and also your friend, like me, but I'm a shifter, not a vampire, and I own Merlotte's, which is a bar where you're a waitress. Hi, Pam."

"If you two don't stop this endless, rambling, repetitive exposition that condescends to your readers like they're a bunch of brain-addled idiots, I am going to rip off your heads and eat you both," said Pam.

Did I mention that Pam is a vampire who is also my frie... hey, wait... Pam, get away from me! Help! Stop! Don't Bite M......

END of Review"

(Kättesaadav: http://www.amazon.com/review/R3TSWT7C5LS2RF/ref=cm_cr_dp_title?ie=UTF8&ASIN=1937007448&channel=rw-dp&nodeID=283155&store=books)

Deborah Harkness "All Souls Trilogy"

Lõpetasin hiljuti Deborah Harknessi All Souls triloogia esimese raamatu "A Discovery of Witches" lugemise ja alustasin uuesti algusest - see raamat haaras mu sellisesse lummusesse, et ei raatsinud kohe uut raamatut ette võtta. Teine osa "Shadow of Night" on mul juba tellitud, kolmanda täpne ilmumisaeg pole kahjuks veel teada...

Üks arvustaja on seda raamatut kirjeldanud nii: "Twilight for grown ups". Tegemist on üsna hea lühikirjeldusega, kuigi asi ei piirdu "Videviku" temaatikaga. Loo peategelane on ajalooteadlane ja õppejõud Diana Bishop, kes üksiti on ka nõid. Uurides Oxfordi raamatukogus alkeemikute teoseid, satub ta juhuslikult nõiutud raamatu peale, mille kaante vahele on väidetavalt peidetud nii nõidu, vampiire kui ka deemoneid (kolm üleloomulike olendite "liiki", kes selles maailmas inimeste kõrval eksisteerivad) puudutavad saladused. Selle raamatu avamisega tõmbab ta endale paljude üleloomulike olendite tähelepanu, kes sooviksid raamatut erinevatel põhjustel enda valdusse saada. Nende hulgas on ka vampiir Matthew Clairmont, kelle avalik teadustegevus puudutab evolutsiooni ja geneetikat. Siit saab loomulikult alguse romantiline liin, mida võib tõesti võrrelda "Videvikuga". Vähem tähtsaks ei saa siiski pidada ka salapärase raamatu uurimist, mille eesmärgiks on muu hulgas päästa üleloomulikud olendid väljasuremisest - just sellise kartuseni on jõudnud Matthew ja tema kolleegide uuringud. Lõpu poole tekib juurde ka protestiliikumise liin - koos sõprade-poolehoidjatega hakkavad peategelased vastu vampiiride, nõidade ja deemonite n-ö ülemnõukogu kehtestatud reeglitele.

Triloogia suurim voorus on ehk see, et kuna autor on ka ise ajaloolane, siis teab ta üsna hästi, millest kirjutab. Raamatus maalitakse realistlik pilt teadlase elust Oxfordis (kui nõiad, vampiirid ja deemonid välja arvata, oletatavasti:)) ning tegelased arutlevad tihti erinevate ajaloosündmuste üle - nagu intervjuust autoriga selgub, on ka see salapärane raamat inspireeritud päriselust, nimelt on samanimeline teos ka päriselt olemas, kuid juba pikemat aega raamatukogust teadmata kadunud. Lisaks ajaloole on üsna palju juttu ka geneetikast (minu enda võhiklikkus selles valdkonnas ei võimalda kahjuks hinnata, kui tõepärane see osa raamatust on, aga kõlab vähemalt üsna usutavalt).

Väga meeldib mulle ka autori keelekasutus - kasutatav sõnavara on rikkalik ja tekst väljendusrikas. Kohati tuleb mõne sõna tähendust ka sõnaraamatust uurida (kui parajasti pole just nii põnev, et ei saa raamatut käest ära panna), aga mitte häirivalt palju. Päriselt ei puudu teosest ka huumor.

Kui midagi sellele raamatule pahaks panna, siis ehk romantilise liini klišeelikkust (kuigi kui palju erinevaid versioone keelatud armastusest ikka on võimalik kirjutada?) ja seda, et kohati läheb loo tempo hirmus kiireks ja loogiliste üleminekute jaoks ei jää piisavalt aega. Samas on raamatus minu jaoks ka üht-teist originaalset - päriselust tuttavlik teadlase-elu kirjeldus (vaikselt tekkiv paanika konverentsi tähtaja lähenemise pärast, hommikust õhtuni raamatukogus istumine...), lisaks on päris huvitav see, kuidas siin on kaasaegne "vampiirikas" kombineeritud muude žanritega (salapärase raamatu tagaajamine konkureerivate grupeeringute poolt meenutab natuke Dan Browni vm põnevikke, on ka elemente ajaloolisest romaanist jne). Põnev on see, et tegelaste suu läbi püüab autor loodusteaduslikult seletada erinevate üleloomulike olendite olemasolu ja seoseid tavainimestega (siin tekkis väike paralleel Stiefvateri libahundi-raamatutega, kuigi lähenemisnurk on teine).

Kirjutada võiks ju veel palju, aga liiga palju ei taha raamatu sisu ette ka rääkida. Nagu eelnevast tekstist aru saada, meeldis see raamat mulle väga ja soovitan teistelegi. Usun, et siin leidub midagi ka nendele, kes vampiirikatest nii väga ei hooli. Hoiatuseks ainult see, et kogu triloogia järjest läbilugemiseks peaks veel vähemalt aastakese ootama.

Magician - Raymond E. Feist

Alustame siis jälle kriitikaga - selle raamatu esimestelt lehekülgedelt leiame suht mitu sügavalt sissetambitud rada: orvuke saab õpipoisiks võluri juurde, päästab kohaliku üliku tütre elu, leiab nii sõpru kui vaenlasi, tegu on väljamõeldud umbes keskaegsesse maailma paigutatud looga, toimib tuttav feodaalne ühiskonnakorraldus, piiratud määral eksisteerib maagia ja muud olendid – ehk ei midagi sellist mida paljudest raamatutest kordi ja kordi juba lugenud ei oldaks.

Siin kriitika lõppes.

Et nüüd virisemist klišeede kallal veelgi tasakaalustada, tuleb ära mainida, et lisaks sisaldab raamat mitmeid kontsepte, mis ei olnud minu jaoks nii kulunud. Näiteks „rift“ ehk maailmadevaheline värav, mis võimaldab tegevusel kanduda korraga kahte erinevasse maailma, teises maailmas valitsenud Tsuranide omapärane kultuur (tugevate mõjutustega Jaapani kultuuri eeskujudest), kõrvalepõigetena tutvustatud ajaloolised sündmused hoopis teistsuguste tegelaste ja jõudude osavõtul jne.

Arvestades, et see raamat on kirjutatud juba tubli 30 aastat tagasi, siis ei saa Raymond Feist’i niiväga kopeerimises süüdistada - kuna vähemalt suur osa raamatuid, mis minul nende eeltoodud klišeedega assotsieeruvad, on kirjutatud hiljem. Lugu iseenesest on väga lahe. Mina väidan, et Feist’i näol on tegu vähemalt Hobb’i klassist autoriga. Magician on mahult päris soliidne, sõltuvalt väljaande vormist ehk veidi erinev aga minu paperpack oli vähemalt oma 700lk paks. Nagu juba eeldada võib, siis mahub nii paksu raamatusse üksjagu tegevust. On üsna mitmeid „peategelasi“ ja mitu paralleelset tegevusliini. Tegevustik toimub mõneaastaste hüpetega kokku 9 aasta vältel, mille jooksul algsed varateismelised jõuavad suureks saada ja üksjagu elutarkust koguda. Tekivad (ja paaril juhul lõppevad) ka mõned romantilised liinid aga põhiaur läheb tegelaste seiklustele kahes suures maailmas ja kahe eri maailma kultuuride vahelisele konfliktile nii armeede vahendusel (st sõda) kui inimeste isiklikumas, omavahelises mastaabis.

Tegelased on peamiselt inimesed, haldjad (lihtsalt teist moodi inimesed, pikaealisemad ja naljakate kõrvadega) ja päkapikud (lihtsalt teistmoodi inimesed, pikaealised ja veidi lühemat kasvu). Midkemia maailmas on olemas veel goblinid (agressiivsed ja madalama arengutasemega aga kah suht inimsarnased) ja vähemalt üks lohe (ei ole inimese sarnane aga oskab rääkida ja võluda). Tsuranide maailmas on veel kohalikud omapärased loomaliigid, millest vähemalt üks on ka mõistuslik. Maailmad ise on päris suured ja suured osad sellest on antud loo tegelaste jaoks veel tundmatud, mis võimaldab tegevusel laieneda uutesse ja huvitavatesse kohtadesse järgmistes osades.

Ehk nagu vihjest võis aru saada, siis tegu on sarja, täpsemalt triloogia avaosaga. Erinevalt paljudest teistest avaosadest ei jää siin raamatus lugu pooleli vaid tõmmatakse ikka kenasti kokku. Tõsi, niidiotsi jääb lahtiseks küll (sh piisav osa peategelasi jääb ellu), aga need ei ole nii olulised mis jääks peale raamatu lõppu kripeldama, pigem on need võimalused järgmiste osade traageldamiseks avaosa külge. Eeldada võib, et järgmistes osades tulevad ikka omaette lood, lihtsalt samas maailmas ja samade tegelastega. 

Et tegu on autori esikteosega, siis noriv lugeja võib mõned puudused ju leida aga üldmuljet see minu jaoks ei sega. Võib arvata, et autori kogemuse lisandudes võivad järgmised osad veel paremadki olla. Siirad soovitused.

Action 5

Romantika 3

Maagia 3

Thriller 3

The Raven

James Barclay on kirjutanud kaks triloogiat "Chronicles of the Raven" ja "Legends of the Raven", kus peategelasteks on palgasõdurite kamp nimega - oh üllatust - The Raven. Esimesse triloogiasse kuuluvad raamatud "Dawnthief", "Noonshade" ja "Nightchild", teise "Elfsorrow", "Shadowheart" ja "Demonstorm". Neile täienduseks on järellugu "Ravensoul", mille sündmused leiavad aset mõned aastad hiljem. Lisaks on autor samas maailmas mõned sajandid varem asetleidnud sündmustest kirjutanud raamatu "Light Stealer". Lugude sisust ma vast detailides rääkima ei hakka, esimest triloogiat lugesin ka mõned aastad tagasi ja ei mäleta nii täpselt. Nüüd lõpetasin Raveni-teemalistest viimase raamatu, "Ravensoul", ja võin öelda, et tegemist on soovitamist väärt sarjaga ("Light Stealer" on veel lugemata).

Tegevus leiab aset väljamõeldud maailmas, peamiselt mandril nimega Balaia, mille jagab kaheks mäeahelik - läänes elutsevad sõjakad Wesmenite hõimud ja idas on samuti Balaia nimega maa, mille saatust suunavad (konkureerides ülemvõimu nimel) peamiselt neli maagiakolledžit - Xetesk, Julatsa, Dordover ja Lystern. Lisaks on Balaial liikvel ka maagiavastased jõud ning kolledžitest eraldiseisvalt (aga seejuures maagide teenuseid kasutades) valitsevad oma maa-alasid mõned parunid. Eraldi lõunapoolsel mandril Calaiusel elavad aga ka haldjad (elves), kellega puutub rohkem kokku hilisemates raamatutes - haldjad ei ole selles maailmas mitte tiibadega ilutsejad, vaid pigem munk-sõdalased. Maagia abil on võimalik ühendust saada ka teiste dimensioonidega - lugudes mängivad olulist rolli deemonite ja lohede dimensioonid.

Ravenite seas on nii mõõga- jm võitlejaid kui ka maage ning nad on suhteliselt legendaarne kamp, kes kuuldavasti kunagi ei kaota. Ajutisi tagasilööke neil siiski on ja mitmed Raveni liikmed vahetuvad raamatute jooksul (mõni saab lahingus surma, aga samas tuleb juurde ka uusi tegelasi). Kuigi kroonikate alguses on juttu sellest, et tegemist on lihtsalt väga hinnatud palgasõduritega, siis raamatute kestel tegelevad nad enamasti hoopis vabatahtlike maailmapäästmiste vm võitlusega õigluse nimel - aga ilmselt oleks raha eest suvalisel poolel sõdijatele kui kangelastele ka raskem kaasa elada. :)

Seikluste tulemused on suhteliselt etteaimatavad ja suurt sügavust neist raamatutest otsida ei tasu, aga põnevat actionit jagub. Ka autor ise on öelnud, et tema eesmärk on eelkõige lugeja meelt lahutada ja panna järgmist raamatut haarama - selle eesmärgi on ta edukalt täitnud. Iga järgmise raamatuga tuleb kangelastel siiski ette järjest rohkem tagasilööke ja must-valge sekka tekib ka halle alasid. Päriselt ei puudu ka romantiline liin, kuigi see on pigem tagaplaanil.

Kui keegi tahab rohkem infot (või vajab abimaterjali lugemise kõrvale), siis leidsin sellise lehekülje: http://www.ravengazetteer.com/map.htm, kust leiab kõvasti täiendavat infot maailma ja tegelaste kohta (väärt töö raamatute autorilt endalt!).

David Gemmell; Legend

„Why did You come here, Druss“

„I came to die. To find some spot on the battlements to make a stand, and then to die. Can you imagine what it’s like to be a legend? THE damned Legend? Can you boy?“

„No, but it must make you feel proud...“

“It makes you tired. It saps your strength when it should rise it. Because you can’t afford to be tired. You’re Druss the Legend and you’re invulnerable, invincible. You laugh at pain. You can march forever. With one blow you can topple the mountains. Do I look as if I can topple mountains?”

“Yes”

“Well, I damned well can’t. I’m an old man with a weak knee and an arthritic back. My eyes are not so good as they were either.”

Druss the Legend on vanaks jäänud. Omal ajal oli ta võimas sõdalane, ükski temaga vastamisi läinud vastane ei pääsenud eluga. Mitte ükski. Siis jäi ta vanemaks aga ta oli juba saanud Legendiks, kes oma kohalolekuga süstis meestesse lootust, kui olukord oli lootusetu ning vastastesse ebakindlust, kui nende võit oli ometi käeulatuses. Nüüd on ta lihtsalt vana mees, habemes rohkem halli kui musta ja põlves rohkem vett kui seal olema peaks. Aga tema legend on ajaga ainult kasvanud.

Nadir’id on rändrahvas. Aastasadu on nad elanud põhjala vaestes steppides ja pidanud oma hõimusõdasid. Siis kerkis esile Ulric, esimene juht kes suutis hõimud ühendada ja otsustas nad tõsta kõrgemale nende pärisosaks olnud virelemisest. Nüüd on tal poole miljoni meheline armee, ainus mis veel vaja teha on, on läbi tungida mäekurust mida kaitseb kuus müüri ja vaevalt kümme tuhat Drenai rahvusest sõdurit, neistki suurem osa lahingukogemuseta farmerid. Drenaid on kontinendi lõunaosa kunagised uhked valitsejad, kuid ajapikku mugavusse mandunud ja praegu kahtlevad nad isegi kas nad ikka on väärt Nadiride alla heitmisest pääsemist. Aga siis tuleb kohale Druss the Legend, kes ei taha kuuldagi alistumisest ning parema liidri puudumisel võtab kaitse korraldamise oma laiadele õlgadele. Kokku tuleb veel päris kirju seltskond eri taustaga tegelasi: kogenematu kindral, lindpriid vibukütid, sõda vihkav berserk, kloostritäis sõdurmunkasid jne.

Tegu on siis üsna selge poistekaga, ehk heroilise fantaasiaga. On küll ka romantiline liin ja see ehk on ka raamatu nõrgim koht – see nimelt käivitub kuidagi liiga kiirelt ja ei mõju väga usutavalt. Raamatu vaieldavaks tugevuseks on mitmekülgne tegelaskond. Druss ei röövi sugugi kogu showd, tähelepanu ja sisu jätkub enam kui kümnele vägagi erinäolisele tegelasele, lisaks terve hulk nimeliselt mainitud aga lühemaid etteasteid pälvinud tegelased. Saame tuttavaks ka Nadiride juhi Ulriciga, kes ootamatult osutub üsnagi sümpaatseks. Kõik tegelased, sealhulgas Druss, on minu arust vägagi inimlikud ja tunduvad reaalsed, seda hoolimata vist pealtnäha suhteliselt klisheelikust raamatu ülesehitusest.

Esimene pool raamatust kirjeldab tegelaste kogunemist ja ettevalmistust suureks piiramiseks. Teine pool on siis lahing ise. Laipu ja verd jagub sinna ohtrasti. Samas, erinevalt paljudest teistest autoritest (Salvatore, Flanagan) ei ole võitlusstseenide kirjeldused eriti detailsed (ei kirjeldata detailselt pikki ja nüansirikkaid mõõgavõitlusi), pigem on autor selles osas üllatavalt fantaasiavaene.

Lihtsalt ajaloolisest seiklusjutust teeb fantaasiateose siia näpuotsaga puistatud võlumine – seda kunsti valdavad Nadiride poolel kuninglik šamaan oma jüngritega ja Drenaide poolel sõdurmungad. Paari erandiga piirdub see oma „vaimu“ luurele saatmisega, unenägude mõjutamisega, telepaatilise suhtlemisega ja muude vaimsete asjadega. Kogu võitlus tehakse ikka vanamoeliselt mõõkade ja kirvestega ära.

Raamatu maht ja tempo olid päris parajad, algus oli veidi aeglasem, veidi läks aega käima saamiseks aga kuskil esimese veerandi peal olin juba kõrvuni haaratud ja ei olnud sugugi lihtne raamatut käest panna. Lõpp ei olnud päris ootamatu, samas ehk ka mitte just liiga etteaimatav. Minu arust jäi piisavalt palju peategelasi ellu, et siit oleks võinud ka järjelugu punuda aga seda kuuldavasti ikka ei sündinud – hoopis peale põhiteose lõppu on pooleleheline epiloog, mis tuleviku kiirelt kokku võtab ja lootused järgedele kustutab. Küll aga on olemas kaks raamatut eellooga, mis kirjeldavad kuidas Drussist sai Legend, nende sisule oli antud teoses kah üsna mitmeid viiteid.

Romantika 2

Maagia 2

Action 5

Thriller 2

Raamatutreiler: Stiefvateri Kaarnapoisid

Meile juba tuttavate ja armsate Shiveri libahundisarja ja Lamenti haldjasarja ja Scorpio Races hobuseraamatu autoril Maggie Stiefvateril on ilmumas uus noorte fantaasiaraamat. Maggie on nii kirjanik kui kunstnik kui muusik - treileri joonistas ta ise ja pani ise kokku ning muusika komponeeris ka ise. Päris muljetavaldav!

A Stranger to Command, Sherwood Smith

Vahelduseks siis kokkuvõte ühest sellisest fantaasiavaldkonna raamatust, kus klassikalisi fantaasiakomponente õieti väga palju ei olegi. Kui natuke vaeva näha, saaks selle raamatu suuremat midagi kaotamata kirjutada lihtsalt ajalooliseks seiklusjutuks.

Tegevus leiab aset umbes keskaegse arengutasemega meie jaoks tundmatus maailmas. Seal on palju pisikesi kuningriike, igaüks oma kirju ajalooga, minevikupagasiga ja olevikuprobleemidega. Tuleviku osas painab kõiki suuremal või vähemal määral teadmine, et kuskil on võimsate maagide valitsetav, väljaspool tavalist aega ja ruumi asuv „paik“ Norsunder, mille asukad juba varasemalt on üritanud kogu maailma endale allutada ja ilmselt tulevikus veel üritavad.

Vidanric on oma kuningriigi kuningasoo ühe kõrvalharu printsi poeg, 14 aastane ja ei paista peale oma staatuse suurt millegagi silma. Paraku on nende riigis kuningas oma võimu kindlustamise nimel hakanud veidi „kummaliselt“ käituma ja mitte kellegi poolt usutava kokkusattumuse tulemusena on lähiminevikus terve hulk noori ülikuvõsusid (potentsiaalseid trooninõudlejaid) igasugu veidrates õnnetustes hukka saanud. Seetõttu saadab Vidanric’u isa ta mandri teise otsa, Marloven Hess’i nimelisse kuningriiku sõjaväeakadeemiasse õppima – arvates üsna põhjendatult, et sinna nende kuninga „õnnetused“ ei küüni ta poega ohustama. Kui Vidanric’u enda kuningriik oli vähe militariseeritud riik, kus õukonnas võimuvõitlus käis „tsiviliseeritud“ vahenditega nagu kuulujuttude levitamine, flirtimine, ülikeerukas etiketisüsteem jne, siis Marloven Hess on täiuseni lihvinud oma sõjaväelise (kõrg)hariduse, õpetades lootustandvamad poisid juba 10ndast eluaastast valdama kõiki olulisemaid käsirelvi, ratsutamist, aga ka taktikat ja üksuste juhtimist. Esimene osa raamatust kujutabki endast suuresti Vidanric’u kohanemise lugu, kuidas ta võõras kultuuris õpib hakkama saama teiste omavanuste poiste seas, kelle haridustee akadeemias on juba kestnud mitu aastat ja kellele sõjaväeline elustiil on loomulik. Ta hakkab mõistma, et tema „kultuurne“ kuningriik ehk ei olegi kõrgemalseisev pealtnäha vägivalda ja barbaarsust väärtustavast ühiskonnast. Mida aeg edasi, seda enam arenevad ka meie tegelased – mõistmisele järgneb aktsepteerimine, väärtuste jagamine, seejärel kohanemine ehk muutumine süsteemi üheks lüliks, seejärel juba võtab Vidanric ka liidrirolli üha enam osaks.

Erinevalt mõnest teisest sarnasesse keskkonda paigutatud raamatust (Ranger’s Apprentice) ei ole siinse raamatu peategelane millegi poolest eriline, ei ole tal ühtegi oskust mis ta teiste seast esile tõstaks. Samuti erinevalt teistest sarnastest raamatutest puudub siin selge mentorikuju, suur vaenlane, kes läbi kogu raamatu intriigi aitaks kerida, või mingi konkreetne lõppeesmärk (kättemaks?) mille suunas püüelda. Selles mõttes on autor mitmeid selle žanri klišeesid edukalt vältinud, kogu raamat ongi pigem ühe noore mehe kujunemise lugu, samas üldsegi mitte igav. Oma keskselt ideelt meenutab see raamat veidi Enderi Mängu, aga meeleolu on kuidagi palju vähem depressiivne, maailm mitmekesisem jne. Muide, arvestades et tegevus toimus sõjaväeakadeemias, oli siin üldse väga vähe vägivalda.

Maagia on selles maailmas olemas, aga eksisteerib suuresti taustal. Kasutust leiab ta pigem inimeste elu mugavamaks tegemisel, umbes nagu meil elekter – ei hakka meil ju täna keegi ainult elektrist raamatut kirjutama? Noh umbes samamoodi suhtub autor selles raamatus maagiasse – see on olemas aga pole oluline. Üks kasutusotstarve on sellel näiteks inimese loomulike hädade leevendamine – igaüks õpib juba lapsena selgeks paar sõna mille lausumine leevendab pakitsuse põies või päästab piinlikust olukorrast kui süda pahaks läheb. Samuti eksisteerib momentaalne kirjavahetus ja ka inimeste transport maagiliste meetodite abil, aga see on suht kallis ja seega vähelevinud. Saame vihjeid ka selle kohta, et Norsunderi võimsad maagid suudavad terveid riike enda tahte alla allutada, aga ilmselt on sellelgi maagial mingid piirid, milleks muidu mõõka keerutavaid sõdalasi vaja on. Ilmselt saame rohkem sellest maagiast aimu samasse maailma paigutatud teistest raamatutest: Crown Duel (käesolev on tegelikult selle raamatu hiljem kirjutatud eellugu), Senrid, Inda jne.

Selles raamatus eksisteerib ka väike romantiline liin, aga eriti suurt rolli ta kogu tegevuskäigus ei oma, pigem annab tegelastele veel ühe lisamõõtme.

Raamatu suurimaks veaks minu jaoks on absurdsed nimed, no kas tõesti peab sihukesi kasutama? Näiteks Eveneth, Telyerhas, Shevraeth, Senelac, Remalna, Zheirban, Forthan jne jne – kas keegi saab aru millised on naiste nimed, millised meeste nimed ja millised kohanimed? Ja nimesid on seal raamatus veel palju rohkem.

Tegevuse pealiini tempo keskel jäi korraks nagu veidi venima – üks kooliaasta järgnes teisele, samade või sarnaste sündmustega (vastavalt „õppekavale“) aga samas seda vürtsitati paralleelis toimuvate vahepaladega – romantiline liin, „kodus“ aset leidvale toimuvad väikesed kõrvalepõiked jne, nii et väga uniseks ei läinud.

Kokkuvõttes – väga kaasakiskuv raamat, raske oli käest panna. Tagantjärele võib ju vigu otsida, aga kindlasti pole need nii olulised, et tasuks nende pärast raamat lugemata jätta. Arvustused räägivad, et Crown Duel on veel parem. Elame-näeme J

Succubus Blues (Richelle Mead)

Wikipedia: In folklore a succubus (plural succubi) is a female demon appearing in dreams who takes the form of a human woman in order to seduce men, usually through sexual intercourse. Religious traditions hold that repeated intercourse with a succubus may result in the deterioration of health or even death. In modern fictional representations, a succubus may or may not appear in dreams and is often depicted as a highly attractive seductress or enchantress; whereas, in the past, succubi were generally depicted as frightening and demonic.

Georgina sündis inimesena palju sajandeid tagasi. Üritades heastada ühte oma viga, sõlmis ta lepingu Põrgu esindajaga, mille tulemusena sai temast surematu succubus. Tema „töö“ Põrgu reatöölisena on meeste võrgutamine ja nendega magamine. Tema saab sellest energiat (mis lühendab tema ohvrite potentsiaalset eluiga) ja rikub tasapisi iga oma ohvri moraali, misläbi nad suurema tõenäosusega lõpuks Põrgusse jõuavad. Põrgu tundub olevat organiseeritud nagu suur rahvusvaheline korporatsioon oma osakondade ja hierarhiatasemetega. Näiteks on Georgina tööpiirkonnaks Seattle. Kohalikuks ülemuseks on ülemdeemon Jeremy, kes tüüpilise rutiinist nüristunud keskastmejuhina kobiseb aegajalt veidi selle kallal kui Georgina plaani täitmise unarusse jätab, aga üldjuhul loodab, et alluvad ennast viisakalt üleval peavad ja temale kui ülemusele lisatööd ei tekita. Vabal ajal Jeremy lemmiktegevuseks tundub olevat kohaliku ahelsuitsetajast ingli Carteriga ringi hängimine.

Lugemisega nende tegelasteni jõudes ma vaatasin raamatu kirjutamisaastat – automaatselt tuli deja vu tunne Pratchetti Head Ended raamatuga ja tekkis huvi, et kes kellelt selle põrgu ja taeva tegelaste koos hängimise maha viksis. Pratchetti raamat ilmus varem J

Georginal on probleem – talle ei meeldi ta töö eriti. Tundub, et sellest on teadlikud ka ta sõbrad (vähemalt surematud sõbrad, need kes ta tegelikku olemust teavad) ja ülemus, aga kõik suhtuvad sellesse kui paratamatusse – ka surelike maailmas on palju töid mida nende tegijad eriti ei naudi, aga tööleping on tööleping... Selle erinevusega, et Põrguga sõlmitud lepingust ei saa kuu ajalise etteteatamisega minema jalutada. Asjaolusid arvesse võttes on mõistetav miks Georgina ei tee oma tööd erilise pühendumisega. Raamatu jooksul tekib mulje, et ta võtab oma ohvreid ette keskmiselt kord nädala-paari jooksul ja ka siis eelistab juba kõlbeliselt rikutud mehi, kelle hukutamise suhtes ta ei tunne erilisi süümepiinasid. Muul ajal on ta juhataja asetäitja (assistant manager) ühes kohalikus raamatupoes. Tööpäeva lõpus annab ta oma raamatupoe kolleegidele tantsutunde (tore ju kui said swingi selgeks õppida selle kuldajal) enne kui koju läheb, oma kassile süüa annab ja hetke lemmikraamatu ette võtab.

Lisaks on raamatus veel rida surematuid ja surelikke tegelasi. Näiteks menukirjanik Seth, kellega Georginal tekib üsna kiiresti vastastikune tõmme. Paraku aga ei saa ta sellele vastata – heade poistega ta ei maga, isegi ei suudle, kuna mida vähem rikutud on inimese hing, seda hullemini mõjub temale succubuse energiavampirism. Lisaks on seal paar „päris“ vampiiri, Peter ja Cody, kes eelistavad toiduna verist šnitslit – vähem rabelemist jne. Hugh on alamdeemon (imp) kes peab Georginale sarnaselt samuti kahte ametit – sõlmib Põrgu nimel lepinguid inimeste soovide täitmiseks ja on muul ajal tunnustatud ilukirurg. Kaadrisse ja kaadrist välja vilksb ka muid tegelasi – eriti jäi meelde üks inglite alama taseme töötaja (ametinimetuselt kaitseingel) kes pidas ennast üleval kui tõeline bitch, samas kui vormilisest küljest Põrgu alluvad olid enamasti suht meeldivad tegelased. Ehk siis oligi sihuke kirju seltskond – praegu meenub ainult üks tegelane kes oli ühesel halb, kõik ülejäänud olid omade vooruste ja pahedega, sõltumata sellest kumma poole heaks nad töötasid. Kogu see Põrgu ja Taeva vaheline nagistamine oli umbes nagu McDonaldsi ja Hesburgeri konkurents – kuskil kaugel kellelegi läheb see ilmselt korda, reatöötajatel aga on suhteliselt ükskõik. Maailmalõpust ning heast ja kurjast oli Pratchettil igatahes palju rohkem juttu.

Selles raamatus ongi tegelaste veidi ebaharilik taust just nimelt taust – lugu ise on segu sarimõrvari taga ajamisest ja Georgina keerulisest armuelust, või siis selle puudumisest – olenevalt kuidas asjale vaadata. Kuigi tegelaskond on kirju ja omab osava kirjutaja käes suurt potentsiaali, on mul peale raamatu lõpetamist kerge rahuldamatuse tunne. Umbes nagu oleks teatris laval olnud portsust püssidest osad paugutamata jäänud. Lugu ise oli kiire ja ladus, võibolla lõpu poole oli tajuda kerget tempolangust. Kergekaalulisele paperpackile tüüpiliselt väga keerukaks teemaarenduseks ei olnud ruumi jätkunud – samas mõned flashbackid minevikku (Georgina succubuseks saamise lugu) pakkusid siiski teretulnud vaheldust muidu suht täisgaasil ja sirges joones kulgenud loole. Kui veel midagi kritiseerida, siis seda et pahalane oli minul enda arvates juba poole raamatu peal ära arvatud ja selgus, et õieti arvatud – krimka kirjutamises Richelle Meadist klassikutele vastast ei ole J.

Kuigi pealkirja järgi ma algul kahtlustasin, et tegu on pigem seksi ja romantikaraamatuga, siis nii see päris ei olnud. Esimeses pooles raamatus polnud seksile pea üldse ruumi, lõpu poole paar kuuma stseeni oli, aga need olid pigem loole vürtsiks, erinevalt Undead and... sarjast, kus kohati taustalugu oli pigem seksistseenide kokku traageldamiseks. Olen veidi piilunud ka sarja järgmiste osade arvustusi ja olen märganud vihjeid, et seal romantika osakaal tõuseb. See paraku pole päris minu maitse järgi areng, seega ei julge lubada, et järgmised osad lähitulevikus ette võtan, huvitavat lugemist riiulis niigi päris palju järge ootamas.

Kokkuvõttes hea kerge lugemine, succubuse näol jälle üks (minu jaoks vähemalt) uut tõugu tegelane pildil, kergelt huumorit, parasjagu actionit, veidi romantikat – korralik meelelahutus.

Maagia – 1 (olemas aga ei mängi erilist rolli)

Romantika – 3

Action – 4

Huumor – 3

Thriller – 2

Carlos Ruiz Zafón, "Ingli mäng"

Pesuehtsa fantaasiaraamatuga Ingli mängu puhul kindlasti tegemist pole. Aga nagu Vesilik mõned postitused allpool nentis, ei tee piiride nihutamine kellelegi paha.

Raamatu keskmes on noor kirjanik David Martin, kelle esimene lugu avaldatakse ajalehes siis, kui ta vaid seitsmeteistaastane on.

„„Mulle on räägitud, et te kirjutate, Martin.“

Neelatasin, ja kui ma suu lahti tegin, kostis sealt naeruväärselt peenike hääl.

„Natukene, tähendab, ma ei tea, ühesõnaga, tähendab jah, kirjutan...“

„Loodetavasti kukub see teil paremini välja kui rääkimine. Ja mida te kirjutate, kui tohib huvi tunda?“

„Kriminaallugusid. Ma pean silmas...“

„Juba taipan.“

Pilk, millega don Basilio mulle otsa vaatas, kõneles iseenda eest. Oleksin ma talle öelnud, et tegelen värskest sõnnikust jõulumüsteeriumi-teemaliste kujukeskte voolimisega, pälvinuks see temalt kolm korda innukamat suhtumist.“

Siiski tegi Martini kirjanduslik debüüt tuleproovi läbi ja ta tähelend jätkus. Kadedus on aga keskpäraste inimeste usk ning varsti on Martin vallandatud. Ta üürib salapärase torniga maja ning asub kirjutama põnevuslugu. Torniga maja pole aga ainus salapärane asi - Martini teed ristuvad Andreas Corelliga...

Mitmeid toredaid tarkuseteri või ütlemisi oli, millest ma oma tööski lähtuda saaks:

„Äkki on teie viga osalt selles, et te lugesite kommentaare, aga mitte seda, mida kommenteeriti. Tavaline, ent saatuslik viga, kui on soov midagi kasulikku õppida.“

„Minu meelest olete sünteesimisel suurepärast tööd teinud. Te ei ole küll leidnud nõela heinakuhjast, nagu vanasõna ütleb, aga te olete aru saanud, et ainuke tõeliselt huvitav asi kogu selles heinakuhjas on üks neetud nõel ning kõik muu on eeslite ninaesine.“

„Inspiratsioon saabub siis, kui sa küünarnukid lauale ja taguotsa toolile toetad ja higistama hakkad. Valid ühe teema, ühe mõtte, ja ragistad ajusid, kuni valus hakkab. Seda nimetatakse inspiratsiooniks.“

Vaatamata sellele, et raamatu teine pool kipub veriseks kätte, on lõpp siiski positiivne. Eks seda oli aimata ka. 15ndal leheküljel, kus don Basilio Martinit kirjutama õpetab, annab ta kirjanikuhakatisele järgmised juhised: „Äkki saab nii, et selles oleks vähem surnuid, sest tänapäeva lugejatele meeldivad leebed lõpud, kus võidutseb inimvaimu vägevus ja kogu see jama.“

Kokkuvõttes mulle meeldis. Väga hoogsalt kirjutatud raamat, ei mingit jokutamist. Kordagi ei teki tahtmist mõnest lõigust kiiresti mööda libiseda või üle hüpata. Ka tõlgitud oli raamat hästi (tõlkijaks Kai Aareleid).