Näljamängude filmist

Käisin vaatamas kauaoodatud Näljamängude filmi. Mingit superelamust kahjuks ei saanud. Raamatute järgi tehtud filmid on tihtipeale sündmustiku kiired läbiludistamised ja see pinnapealsus on raamatuga tuttavatele inimestele tunda. Erandiks on minu meelest Sõrmuste isanda filmid, mis olid ehk raamatutest isegi paremad (riskin siin Tolkieni sõprade meelepahaga). Ilmselt oli põhjuseks see, et Sõrmuste isanda raamatute tempo oli tõesti VÄGA aeglane. Erinevalt Näljamängude raamatust.

Natuke on kahju, et sellised filmid on tegijate jaoks alati kindla peale minek – kui raamatut loevad miljonid, jõuavad needsamad kindlasti ka kinno, et vaadata, kuidas film nende kujutlusega kokku läheb. Seetõttu tundub, et filmitegijatel polegi vaja eriti pingutada.

Oli toredaid ja mõjuvaid kohti ka. Meeldis näiteks Peeta rongist lehvitamise stseen, Katnissi ja Peeta lõõmavate kostüümidega triumf ja mängujuhtide askeldamised. Caesar Flickermann meeldis. Tegelastesse süveneda aga aega ei antud. Seetõttu jäi täiesti halliks Peeta kuju, Rue surm ei toonud pisarat silmanurka ning õudsad mutt-id oli lihtsalt kari kurje buldoge. Ilmselt lastest vaatajate säästmiseks vilgutati jubedamate stseenid ajal kaameraga hullumeelselt ringi, mis minu meelest ei olnud kuigi geniaalne lahendus. Oleks saanud paremini, isegi ilma otsest tapmist näitamata. Nüüd oli mul mitu tundi peale kino pea sellest vilkumisest uimane. Arusaamatu oli Cato lõpukõne Küllusesarvel. Küllusesarv ise oli ka suhteliselt hale käkerdis, ma kujutasin ikka vägevamat ehitist ette.

Katnissi näitleja meeldis. Oli sobivalt armsake ja juhm, isegi veel juhmim kui raamatus. Rue pidi tükk aega kätega vehkima, et talle teha selgeks, kuidas herilasi vaenlastele kaela saata. Haymitch pidi oma soovid langevarjupakikestes olevatele paberitükkidele kirjutama. Et ta oskaks karjääritribuutide varusid õhku lasta, olid varustusepüramiidi ümber olevad maamiinid tähistatud mutimullahunnikutega. Aga eks need lihtsustused olid tehtud rohkem meid, rumalaid vaatajaid, silmas pidades. Dilemmas Peeta/Gale on miskipärast suur eelis antud Gale’ile, keda on valitud mängima pikk nägus poiss, samas kui Peetaks on lühike vissis näoga tüüp (tahtmata siinkohal lühikesi vissis näoga tüüpe solvata).

Väidetavalt on kokku plaanis teha neli (?!) filmi. Võime siis ennustada, kumb raamatutest kaheks osaks jaotatakse. Võibolla teine? Ilmselgelt oleks filmitegijatel rumal vähem filme teha. Nii mina kui ka teised raamatusõpradest ullikesed vaataksid ilmselt kohusetundlikult ära kasvõi kaheksa osa. Võibolla olekski kõige õigem olnud filmi asemel sari teha, sest praegu ei jõutud vaatajaid tegelastega tuttavaks teha, et nende surmale kaasa elada, ega mängude enda kannatusi näidata - kõik läks nii ruttu, et mingeid nälja või janu või väsimuse märke tribuudid küll ei ilmutanud.

The Anvil of the World

The Anvil of the World – Kage Baker
Esialgu pealkirja järgi assotsieerus see raamat minu jaoks M.S. Rohan’i The anvil of Ice (The Winter of the World series) teosega ja kuna too mulle väga meeldis, siis täiesti ebaratsionaalselt ootasin sama kvaliteeti ka sellelt raamatult. Tagantjäreletarkusena võib öelda, et seekord mõttes tekkinud paralleel ei petnud, oligi täitsa hea raamat. Selle raamatu kõige suurema puudusena peab ära märkima, et fantaasiavaldkonna traditsioonide vastaselt ei ole tegu kahjuks triloogiaga – aga head raamatut tahaks ju veel ja veel, kuni autori loodud maailm on tüdimuseni läbi nämmutatud. Tõsi, on olemas hiljem kirjutatud eellugu (pole veel lugenud) aga sellega asi ka lõpeb – sest autor on kahjuks meie hulgast juba lahkunud :(

The Anvil of the World koosneb sisuliselt kolmest suhteliselt eraldiseisvast osast, igaüks oma alguse ja lõpuga. Esimene osa neist on ehk kõige kergekaalulisem – seal tutvustatakse meile peategelasi ning tehakse tuttavaks tegevuskohaks oleva maailmaga, samas lugejat detailidega liiga üle ujutamata. Autori kiituseks peab ütlema, et ta ei joonistanud ei tegelase ega maailma kohe välja, et seejärel tegevuse kallale asuda, vaid kõik elemendid loos arenesid järk järgult kuni lõpplahenduseni välja. Natuke meenutas nagu sibulakoorimist – millal iganes tekkiski hetkeks tunne, et oled ühest peategelastest või tolle maailma põhikontseptsioonidest aru saanud, siis kooriti jälle uus kiht maha ja selgus midagi uut – väga hea töö autori poolt minu arust.

Selle pideva arengu tulemusena ongi praegu tunne, et lõpus ei olnud tegu nagu enam sama raamatuga mis alguses. Algas asi lihtsakoeliselt – keskaja tehnoloogiatasemele sarnanev maailm, mustvalgelt välja joonistatud head ja pahad, kerge salapäraga aga mitte eriti komplitseeritud peategelased, natuke actionit, veidi intriigi jne – ja vaikse kapakuga nagu hakkaks tavaline kergekaaluline ajaviitelugu, millega mõnda igavat õhtutundi veeta. Aga kui raamat märkamatult (mul kulus 2 argipäevaõhtut/ööd) läbi on saanud, siis avastad, et lõppedes oli raamatus alltekstina omajagu mõtisklust ja moraali, tegelased oli märksa mitmekihilisemad ja maailm ei olnud kah enam kaugeltki nii mustvalge nagu algul tundus.

SPOILER
Peategelane on Smith. See pole ta pärisnimi, see on ta enda võetud varjunimi. Ta ei tahaks maailmas midagi muud kui et ta rahule jäetaks ja et ta ei peaks enam kellegi eest põgenema. Tema häda on selles, et ta on väga osav inimeste tapmises. Ja selles pole midagi eriti halba, vendettad ja palgamõrvad on seal ühiskonnas täiesti aktsepteeritud. Palgamõrvar on umbes samasugune „spetsialist“ nagu meie ajal juhtimiskonsultant. Probleem on selles, et Smithile see töö eriti ei meeldi. Paraku saatus viib ta ikka ja jälle olukordadesse kus ta oma erioskusi rakendama peab. Seekord üritab ta alustada karjääri karavanijuhina. Esimese tööna tuleb viia karavan edukalt ühest linnast teise. Kui see tal probleemivabalt õnnestuks, siis oleks vist päris lühike raamat?

Lord Ermenwyr on veel teismeline aga juba küünilise ellusuhtumisega ja maailma ahvatluste poolt rikutud ülik. Ta on juhtumisi reisija Smithi poolt juhitavas karavanis. Ning ta on veendunud, et kõik tekkivad probleemid on tema vaenlaste poolt suunatud tema kõrvaldamiseks. Ahjaa, ta on ka segavereline, veerandi kuni poole ulatuses (ta ise ka ei tea täpselt) deemon.

Lisaks on seltskonnas Lord Ermenwyr’i hooldajaõde Blanshik (väga eriline ja eriliste oskustega daam), karavani kokk Mrs. Smith (nimede sarnasus juhuslik), „runner’i“ (midagi heeroldi/kulleri/luuraja sarnast) ametis on noor neiu nimega Burnbright, hiljem lisandub veel segavereline munk/arst Willowspear, kes osaliselt on „tavaline“ inimene, osaliselt esindab peamiselt selle maailma metsi asustavate rohelise nahaga Yendri inimeste rassi.

Selles maailmas ongi kolm domineerivat rassi – „tavalised“ inimesed (religiooni järgi nimetatakse ka Children of the Sun), „rohelised“ Yendrid ja deemonid. Deemonitega puutume raamatu jooksul ehk kõige vähem kokku, kohtume mõnede segaverelistega ja mõnede nende teenistuses olevate surematute (st surematu hingega, keha saab hävitada – kuni ta isand ta uuesti loob) deemonitega. Maailma ülesehitus on pealtnäha lihtne – on tavaliste inimeste maailm, kuskil metsas elavad rohelised, kes tavaliste inimestega küll suhtlevad (osad elavad ka linnades) aga see suhtlus on vürtsitatud vastastikkuse usaldamatusega, ning oma mägedes elab deemonite valitseja Must Isand, kes valitseb deemonite armeed ja kelle röövretki kõik pelgavad. Intriig on maailmas üles ehitatud sellele, et Yendride elav pühak, maailma headuse kehastus ja elu allikas Ema (kasutatakse mitmeid nimesid) otsustas kurjuse alistada sellega, et läks Mustale Isandale mehele (miks täpselt, sellest räägib eelloona ilmunud eraldi raamat). Ülejäänud maailm, eriti teda varem kummardanud Yendri’d, on nüüd vägagi suures segaduses.

Raamatu sisusse ma rohkem ei süüviks, lühidalt märgin veel ära, et raamatu teises osas on Smith ja ta seltskond ennast sisse seadnud pisikese hotelli pidajatena, läheneb kogu linna aasta suurim püha Armastuse Festival, läbi astub ka Lord Ermenwyr ja aset leiab salapärane mõrv. Kolmandas osas asutakse teele päästma Lord Ermenwyr’i õde kitsikusest, mida Lord ette väga selgitada ei taha. Kohale jõudes on kõigil üllatus suur, kuna keegi (sh. Lord ise) ei kujutanud päris täpselt ette millega tegemist tuleb. Ja tegemist tuleb ei millegi vähemaga kui maailma päästmisega.

Raamat ei ole kirjutatud just liiga tormavas tempos, üksjagu on vaikset teemaarendust, tegelaste vestlusi, looduskirjeldusi jne. Ka huumorit on omajagu, sellest suurem osa esitatakse ekstsentrilise Lord Ermenwyri vahendusel, kellel tundub olevat tõsiseid raskusi otsustamisega, et kumb ta rohkem on, kas deemon või inimene. Tõeliselt naljakas on lugeda kohti, kus muidu deemonitele kohast verejanu üles näidanud Musta Isanda pärijad mahalöödud pilkudega „Yes, Mommy“ pobisevad, kui Ema (kes on abikaasa reputatsioonist hoolimata endiselt headuse kehastus) hukkamõistva tähelepanu osaks saavad.

Kokkuvõttes – igati tore raamat, julgen soovitada.

Maagiat 3
Actionit 3
Sisu – 4
Romantikat – 2 (peamiselt teises osas)

Dean Koontzi kirjutised „Hääled öös“ ning „Surmani on aega“.

 Dean Koontz on Ameerika kirjanik, kes on üllitanud palju teoseid, enamasti zanriks pigem põnevik, kuid sageli neis ka fantaasiakirjandusele omaseid jooni. Mõtlesin kirjutada postituse veidi temast üldisemalt ja siis täpsemalt juba 1998 aastal (ehk üsna ammu) eesti keeles ilmunud raamatust „Hääled öös“, mis on pikka aega minu lemmikraamatute hulka kuulunud. Ning veidi ka teisest eesti keelsest raamatust „Surmani on aega“.

Dean Koontz on kirjutanud palju raamatuid ning lühijutte, neist enamus on eraldiseisvad, kuid viimasel ajal on ta pühendunud ka kahele sarjale. Frankestein (Prodigal Son (2005), City of Night (2005), Dead and Alive (2009), Lost Souls (2010), The Dead Town (2011)) on sari mida ma lugenud ei ole. Teine sari on mehest Odd Thomas, kes näeb surnuid (Odd Thomas (2003), Forever Odd (2005), Brother Odd (2006), Odd Hours (2008) ning peagi ilmuvad Odd Apocalypse (2012), Deeply Odd (2013)). Sellest sarjast lugesin kunagi poolkogemata teist raamatut, mis mulle meeldis üsnagi, kuid samas olles sarja teine raamat, oli veidi segane. Nüüd siis plaanis õiges järjekorras nad ette võtta- esimesed kaks jõudsit hiljuti bookdepository'st kohale. Kui loetud saan siis kirjutan ka siin lähemalt.

Enam olen aga tuttav tema eraldiseisvate raamatutega. Neis on läbivalt mitmeid sarnaseid jooni.

* sageli on peategelasteks mees ja naine kes raamatu käigus pooljuhuslikult tutvuvad ning siis ühiselt vaenlasele vastu astuvad;

* naised sageli tõsised, enamasti keerulise minevikuga (nt koduvägivald), mida nad seljatada püüavad;

* mehed sageli vaiksed kuid rõõmsameelsed ja taustalt politsei, sõjaväe koolitusega;

* vastasel / vaenlasel sageli (näivalt?) üleloomulikud võimed, millele teatud juhtudel pakutakse välja siiski ratsionaalne seletus. Sageli vastasel väga omapärane maailmavaade, mitmed neist sotsiopaadid, kellel sageli häid omadusi ei tuuagi välja- samas ei tee see neid tegelaskujusid igavaks või kergesti alistatavaks;

* sageli peategelasel piiratud aeg, et vastast võita, sest ka mingid muud asjaolud samaaegselt kujutavad endast ohtu, või on selle tärmini andnud vastane lubades, et surmani on aega nii mitu tundi;.

* mitmetes raamatutes erakordne koer (enamasti labradori retriiver) headel abiks, hoiatab ohu eest, ründab otsustaval hetkel vaenlast;

+ läbivalt on huvitavat keelekasutust.

Eelnev kokkuvõte siis järgnevate raamatute põhjal: The Face of Fear (1977) Watchers (1987), Dragon Tears (1993), Icebound (1995), Intensity (1996), Life Expectancy (2004), Velocity (2005), Forever Odd (2005).

Eesti keeles on minu teada Koontzil ilmunud kolm raamatut 1998 „Hääled öös“ (Watchers 1987), 2001 „Hirmu pale“ (The Face of Fear 1977) ning 2005 „Surmani on aega“ (Life Expectancy 2004). 

Neist „Hirmu pale“ ei jätnud mulle mingit erilist mälestust. Raamatu peategelane on Graham, mees kellel võime näha mõrvu nende toimimise hetkel- seda võimet kasutab ta politsei abistamiseks. Raamatu peamine tegevus toimub kõrghoones, kus ohu eest põgenemine keeruline, ning peategelane on pääsemiseks sunnitud mõrvariga mängima ohtlikku kassi-hiire mängu. Võimalik, et nüüd, kus seda tüüpi kontorihoonesse lõksu jäämisel inimese haavatavus mulle selgem on (kasvõi tööjuures toimunud tuletõrjeõppuste tõttu, või ka välisministeeriumi toimunud tulistamise järel, mil ka keskkonnaministeeriumi maja uue pilguga vaatan), oleks oht mulle usutavam ja raamat haaravam. Peaks uuesti katsetama...

Aga nüüd siis kahe ülejäänud raamatu juurde.

„Life Expectancy“

Raamatut olen lugenud vaid inglise keeles, tõlke kvaliteedist ei oska midagi kosta.

Peategelane Jimmy Tock on sümpaatne pagaripere poiss, kelle sünniööl juhtuvad haiglas kummalised lood. Vahetult enne poisi sündi ennustab tema vanaisa, kes on samasse haiglasse toodud, poisi täpse sünni kaalu ja pikkuse ning ennustab et poisi elus saab olema 5 hirmuäratavalt ohtlikku päeva, selle info kirjutatab kohe-kohe isaks saav Rudy oma isa tungival nõudmisel ülesse, mis siis, et ta sellesse ei usu. Kui vanaisa poisi sünnihetkel sureb ning nii kaal kui pikkus tõeks osutuvad ei jää perel muud üle kui uskuda, et ka mainitud kuupäevad on tõesed. Samal ajal on haiglas oma lapse sündi ootamas ka üks teine mees, nimelt rändtsirkuse kloun Beezo, kes kuuldes, et tema naine sünnitusel suri, hullub- tapab sünnitust vastu võtnud arsti, haarab oma vastsündinu ja põgeneb uskudes et Rudy Tock oli talle abiks...

Raamat on kirjutatud justkui Jimmy poolt meenutustena enne viiendat ohtlikku kuupäeva- memuaarina. Ning raamatu lõpp tema naise poolt. Raamatus on realistlikke kirjeldusi ning kohati muhedat huumorit. Haarav ühe õhtu raamat.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 4; Romantikat: 2; Huumorit: 2; Võlumist ja maagiat: 1

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

„Hääled Öös“

Karta on, et selle raamatu osas on mul raske erapooletu olla. Ühelt poolt lugesin ma seda esmakordselt ajal kui head fantastika- ja põnevuskirjanust eriti palju kätte saada polnud. Vähemalt mitte sellises mahus nagu nüüd ja ma ise inglise keeles raamatuid veel ei lugenud (mis kitsendas veel valikut). Teisalt olen ma vaieldamatu koerasõber ja raamatu üks olulisi kangelasi kuldne retriiver Einstein on mulle väga armas. Aga väiksed vihjed siis raamatu sisule.

Raamat on kirjutatud mitmete tegelaskujude silmeläbi. Neist peamiseks on ilmselt Travis Cornell, endine sõjaväelane, kes usub et kõik inimesed kes talle oluliseks saavad hukkuvad peagi ja jätavad ta üksi. See teamine on temast teinud suhteliselt erakliku mehe. Raamatu esimestel lehtedel leiab Travis kaugel inimasustusest kummaliselt käituva kuldse retriiveri, kelle ta endale koju võtab, ning kes kummalisel kombel tema üksndust peletab ja laseb tal taas inimsuhteid luua...

Nora Devon on üksik naisterahvas keda tema tädi kasvatas usus et välismaailm ja võõrad inimesed on ohtlikud ning pahatahtlikud ning et Nora on hall hiireke kelle ülesanne elus on elust vaikselt teistele märkamatult läbi minna. Ta kardab võõraid, sõpru-tuttavaid tal ei ole, ning ta ei ole peale oma tädi surma suutnud seda eraklikkust, millega ta harjunud on, muuta...

Vincent Nasco on maffia palgamõrtsukas kes naudib tapmist, olles veendunud et iga tapmisega saab ta omale tapetu elujõu, ning et piisava hulga tapmiste järel jõuab ta surematuseni. Kui tal palutakse lühikese aja jooksul tappa mitmeid teadlasi hakkab ta huvi tundma selle vastu mis neid teadlasi seob, ning soovib saada üht nende teadusprojekti tulemust omale.

Lemuel Johnson, mustanahaline uurija kelle ülesandeks on vaikselt kinni püüda kaks põgenikku, kes hiljuti põgenesid teaduslaborist.

Raamat keskendub siis kahele põgenikule ja nende rändamisele läbi Ameerika. Ning neile inimestele, kes põgenikega kohtuvad. 

Põgenikel on ebatavalised omadused, mis ei käi päris võlumise ja maagia alla, aga kuna erinevad tugevalt normist siis hindasin seda selle kriteeriumi alusel.

Loomasõbrast (koerasõbrast) põnevike- ja fantastikaraamatute fännidele soovitan kindlasti seda lugeda.

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 2; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 5

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Skulduggery Pleasant - Derek Landy

Skulduggery Pleasant – no sellise nimega raamat peab ju olema lasteraamat? Jep, täitsa õigus. On jah lasteraamat, nii umbes 10 aastastele, võibolla ka varateismelistele. Sellisele eale kus lugeja ootab põnevust, natuke nalja, ladusat süžeed ja kelle elurütm on liiga kiire, et süveneda pikkadesse karakteriarendustesse ning looduskirjeldustesse. Just selline raamat see ka on.
Täiskasvanud lugeja ütleks, et „tegelased on pealiskaudselt arendatud, võitlusstseenid veidi liiga lihtsakoelised ja kogu raamat ehk veidi liiga lihtne. Noh nagu lasteraamat või nii. Ups, see ju ongi lasteraamat. Pagan, miks ma sellele siis aega raiskasin?“
Mina võtsin ja lugesin läbi. Raamatu tegevus on asetatud kaasaegsesse UK’sse ja on suht klisheelik. St tavainimesed ei tea midagi võluritest või võlujõust, need eksisteerivad nende pilgu eest kõrval ning toimub tavapärane võitlus heade ja kurjade võlurite vahel. Potterit olete lugenud? Noh sama värk, aga palju vähem öökulle ja võlukeppe ja muud tilulilu.
Stephanie on tavaline 12 aastane tüdruk kelle edukas horror-fantasy kirjanikust lemmikonu ühel päeval ära sureb. Kuna Stephanie pärib onu hiiglasliku maja, siis pärib ta ka probleemid mis onu surmani viisid – ja ta saab peagi selgeks, et onu kirjutas küll horrory’t aga fantasy’t seal eriti ei olnud. Onu matustel märkab Stephanie kummaliselt riietatud kuju, kes soojast päevast hoolimata on pealaest jalatallani riietesse mässitud, lisandiks veel hiiglaslikud päikeseprillid. Tere tulemas Skulduggery Pleasant. Tehniliselt võttes on tegu ammu surnud võluri luukerega, kes mingil temalegi teadmata põhjusel ei jäänud kondihunnikuna vaikselt kõdunema vaid jätkab oma kunagi aastasadu tagasi alanud võitlust headuse nimel, ajades taga üle käte läinud võlureid ja muid pahalasi.
- Are You alive?
- Well, technically, no, but...
- Do you have a brain?
- I dont have a brain, i dont have any organs, but i have consciousness. To be honest with you, its not even my head.
- What?
- Its not. They ran away with my skull. I won this one in a poker game.

Kui Stephanie esimesest ehmatusest (ja paarist tapmiskatsest) üle saab, siis avastab ta, et see uus salajane maailm on palju huvitavam kui see milles ta enda teada seni elas. Ainus mis veel üle jääb, on veenda ühte tõrksat kuid sentimentaalset luukeret, et see ta endale partneriks võtaks.
Edasi läheb lahti suht klassikaline pahade otsimise ja mõistatuste lahendamine. Paljud elemendid on muudest võlumaailmast kirjutatud raamatutest juba tuttavad (nt. tõelised nimed), mõned on ehk väikese kiiksuga.
- Doesnt sunlight turn them to dust, or make them burst into flames or something?
- Nope. Vampires tan, just like you and me. Well, just like you. I tend to bleach.

Loomulikult on siin raamatus olemas oma peapahalane kelle plaanide nurjamiseks kogu madin käibki. Õnneks ei koosne tegelaskond ainult üheselt headest ja halbadest, mõned algselt positiivsed tegelase osutuvad ka reeturiks, aga kuna suures osas libisetakse tegelastest üle suht pealiskaudselt, siis ei teki neile ka ehk sellist kaasaelamist, mis nende pooltevahetamisele õlakehitusest enamat reaktsiooni kaasa tooks. Et klisheelikule stsenaariumile truuks jääda, siis tuleb headel ette ka paar kohustuslikku tagasilööki.
- Obviously you’re not going to just offer up the information, so i think a spot of torture is required.
- Ah. Old times.
- I remember those dark autumn days that i’d while away, cutting you, making you cry out.
- Fun for the whole family.
- Where are the endless heroic cliches? Arent you going to look me in the eye and tell me to do my worst?
- Actually, i was going to ask that you go easy on me. I’m feeling kind of tender today.
- Last chance – tell me where the key is.
- Ok
- Really?
- No, only joking. Do your worst.

Lõpuks muidugi head võidavad, Stephanie teeb esimesed edusammud ise kah võlukunsti omandamise suunas, pillatakse mõned vihjed mille peale järgmisi osi sarjast üles ehitada ning ongi kogu lugu. Ah jaa, raamatu lõppu on poetatud veel üks samade tegelastega aga veidi hilisemat aega puudutav eraldiseisev lühijutt.
Action 5
Maagia 4
Thriller 2
Romantika 0

Joe Abercrombie, The First Law, book one, the Blade Itself

„The Blade Itself“ on keeruline, humoorikas ja vägivaldne lugu, milles mahlane annus küünilisust ja sarkasmi. Julgeksin siinkohal tuua võrdluse G.R.R. Martini Jää ja tule laulu sarjaga, milles samuti palju tegelasi ja erinevaid tegevusliine. Ka Abercrombie tegelased on “suured”. Leidub nii võlureid, vapraid sõdalasi, kuningaid ja kauneid neidiseid (tõsi, neid viimaseid on vähevõitu). Ja siis on seal olendid nimedega Eaters, Flatheads ja Shankad – arvan millegipärast, et järgmistes osades on neist rohkemgi juttu kui esimeses, aga meeldivad asjapulgad nad ei ole, kaugeltki mitte.

Ma ei ole üldiselt võitlusstseenide fänn, aga Abercrombie on neid kuidagi eriti hästi kirjeldanud, veriselt ja tõetruult. Meessoost lugejad ei pea ilmselt pettuma. Aga peamised on selle raamatu juures muidugi tegelased, kellest ükski pole tegelikult veatu ja kohati võib ikka täitsa närvidele käia.

Kapten Jezal dan Luthar on noor ja väga nägus mees, isekuse musternäidis. Juba kaua aega tagasi on ta otsustanud saada kellekski eriliseks - kellekski suureks ja tähtsaks, kes teeb suuri otsuseid. Esialgu on tal plaanis küll võita au ja kuulsust iga-aastasel vehklemise võistlusel.

Logan Ninefingers (vaenlased (ja neid on olnud palju) on teda kutsunud ka Bloody-Nine) on julge, kuid siiski kaastundlik sõdalane, kes on võidelnud kogu elu paljudes karmides lahingutes. Ta on näinud mehi tapetavat sõna, pilgu või ei millegi eest. Tal on olnud õnne, et võitlustest eluga pääseda, mitte küll nii palju õnne, et võitlusi vältida. Tema lemmiksõna tundub olevat „shit“ ja lemmiklause „I am still alive.“ Ja ta oskab rääkida vaimudega...

Minu jaoks kõige huvitavamaks tegelaseks oli Sand dan Glokta, kes on olnud varem vehklemise võistluste võitja, tõeline naistelemmik, kuid sattunud siis sõja ajal vaenlase kätte vangi, kus teda 700 päeva halastamatult piinati. Nüüd on ta inimvare, kaugel sellest, et naised teda sooja pilguga paitaksid, kuid oma tööd inkvisiitorina teeb ta pagana hästi.

Glokta kuulab Loganit üle:

“Did you see who this someone was?”

“No. It was a woman, I saw that much.” He worked his shoulders, clearly uncomfortable.

“A woman, really?” This story becomes more ridiculous by the second. “Anything else? Can we narrow our search beyond half the population?”

Ja Glokta sisemised monoloogid meeldisid väga: There´s no need to rush, Arch Lector. That´s the trouble with good legs, you tend to run around too much. If you have trouble moving, on the other hand, you don´t move until you damn well know it´s time. /---/ And go where? The world will not end if I sit here a moment longer. There is no rush. No rush.

Üldiselt selline muskuliinne värk, aga natuke on naisliini ka Ardee Westi ja Ferro Maljinni näol sisse toodud. Mõlemad on kõvad pähklid, mitte mingid mömmid. Ferro juba teadis, kuidas tappa, selles oli ta osav. Ja ta vihkas luksust ja aedasid. Ja Ardee... Liiga tark oma ajastu kohta. “Doesn´t know her place. Total disgrace. Best just to ignore her.“ Aga mulle ta meeldis ja kapten Lutharile ka:

“Tell me, Captain, how do you know my brother?”

“Well, he´s my commanding officer, and we fence together.”

His brain was beginning to function again. “But then... you know that already.”

She grinned at him. “Of course, but my governess always maintained that young men should be allowed their share of the conversation.”

Jezal gave an ungainly cough as he was swallowing and spilled some wine down his jacket. “Oh dear,” he said.

Logani ja Ardee vaheline vestlus:

“You mind if I sit?”. /---/

“Do I mind? No. It´s a funny thing, but no one else wants to sit with me.” . /---/

“Perhaps they´re afraid of you.” . /---/

“I´m starting to think the same thing.”

“You do look a little dangerous.”

“Hideous is the word you´re looking for.”

“I usually find the words I´m looking for, and I say dangerous.”

“Well, looks can lie.”

She lifted an eyebrow, looking him slowly up and down. “You must be a man of peace then.”

Kokkuvõttes väärt kraam lugemiseks! Kaanekujundus meeldis ka väga. Ilmselt on see just üks nendest raamatutest, mis hakkas mulle huvi pakkuma teistsuguse kaanepildi pärast.

Filosoofiat: 4; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 4; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Ps: Marcus Sakey on 2007. a kirjutanud samanimelise kriminaalromaani, millest ka film on vändatud, nii et palun mitte segamini ajada.

George R. R. Martin "Mõõkade maru"

Ja ongi järgmised 1200 lehekülge Jää ja tule laulu läbitud. Peadpööritavad seiklused jätkusid kuni teise raamatu lõpuosani, alles siis anti veidi hingetõmmet. Endiselt olen väga rahul eestikeelse tõlkega (Mario Kivistik), aga paraku olen nüüd tõlgitud osaga sarjast lõpuni jõudnud. Aga kui uute tõlgete ilmumisega just hirmus palju aega ei lähe, jään kannatlikult ootama, eks on muud põnevat lugemist kah vahepeal kõvasti kogunenud. Õppisin mitu uut põnevat sõna, näiteks "tõurastama", "kunnatu" ja "kürb".
Teises raamatus võttis Martin ette äärmiselt julge ja vapustava süžeekäigus, mis mind täiesti läbi raputas. Pärast seda oli kaks võimalust - kas raamat nurka visata ja tükk aega sealt mitte üles korjata, või kiiresti edasi lugeda, et positiivsemaid emotsioone peale koguda, hirmsat läbielamist sellega mälus hägustades ja lugemisisu taastades. Võtsin ennast kokku ja lugesin kiiresti edasi. Ja mõtlesin, et peab ikka hästi kirjutatud raamat olema, kui nii kaasa elama paneb. Samas märkisin endale mõttes ka üles, et kuigi Martin korraldab mõjuvaid ja hirmsaid stseene, ei ole ta kordagi ette võtnud lugejaist pisarate väljapigistamise eesmärki. Näiteks ürghunt Nymeria ja Catelini jõekaldal kohtumise episoodil oli selgelt pisarapotentsiaali, aga kirja oli pandud see viisil, et lugejana tajusin küll Arya apaatsuseni ja tuimuseni viivat ahastust, kuid silm-märjaks-minemise tunnet küll mitte. Vaene Arya saab raamatus üldse järjekindlalt solgutada. Hästi on kirjeldatud tema iseloomu kujunemine ja kasvamine läbi üksindustunde ja õuduste. Väga huvitav, milline täiskasvanu temast järgnevais raamatuis saab.
Tyrioni saatus tegi "Kuningate heitlusega" võrreldes, kus ta eneselegi ootamatult võimsaks riigivalitsejaks, niiditõmbajaks ja sõjameheks sai, tagasipöörde - troonide mängu mängijast sai vaid tagasihoidliku tähtsusega nupuke teiste mängulaual. Tema vaatepunktist jutustatud osad olid aga endistviisi toredad lugeda ja vürtsitatud Tyrioni mõnusa eneseirooniaga:
"... ja te ise valmistasite kõige suurema pettumuse"
"Ma olin äsja sündinud. Mida te minust lootsite?"
"Erakordsust" vastas mustajuukseline prints. "Te olite väike, kuid üle ilma kuulus. Me olime teie sündimise ajal Muinaslinnas ja kogu linn ei rääkinud muust kui Kuninga Käele sündinud ebardist ja sellest, mida säärane enne kuningriigile ennustada võib."
"Eks ikka nälga, katku ja sõda." Tyrion naeratas mõrult. "See tähendab alati nälga, katku ja sõda. Aa, ja talve ja pikka, lõputut ööd."
/---/
"...Püüa mitte silma torgata. Ma ei kahtle põrmugi, et Cersei saadab mehed sind jälitama. Sa võiksid endale teise nime võtta."
"Teise nime? Aga muidugi. Ja kui Näota Mehed mind tapma tulevad, ütlen ma: "ei, mina pole see mees, ma olen hoopis üks teine jubeda näoarmiga kääbus""
Uus ja väga huvitav vaatepunktitegelane oli Jaime Lannister, kes, nagu tema kääbusest vendki, toredaid enesevaatlusi läbi viis. Tegemist on sirgjooneliste soovidega asise sõjamehega, kelle soovide täitmise poole püüdlemine aga ühsikondlike normide ja saatuse keerdkäikude tõttu hirmsaid tegusid sooritama on pannud. Samas ei puudu tal ka omamoodi rüütliau ja arusaam õilsusest.
Kui ta lahkus jäi ülempealik üksinda valgesse ruumi istuma ja mõtisklema. Lillede Rüütel oli kurbusest Renly üle nii meeletu, et raius surnuks kaks oma rüütelvenda, kuid Jaimele polnud hetkekski mõttesse tulnud talitada samamoodi nende viiega, kes ei suutnud [tema poega] kaitsta. Ta oli minu poeg, minu salapoeg... Mis mees ma olen, kui ma ei tõsta seda kätt, mis mul alles on, et tasuda omaenese liha ja vere eest? Vähemalt ser Boros tulnuks küll ära tappa, lihtsalt selleks, et temast lahti saada.
Tore oli Jaime'i ja Brienne'i suhte arenemine ja Jaime'i maine tõusis nii minu kui kindlasti paljude teiste lugejate silmis tänu uhkele Brienne'i elu päästmise aktsioonile.
Draakoniprintsess Dany liin kogus raamatus tuure ja ka tema kasvas. Erinevalt Sansast ja Aryast, kelle mõttemaailm on heas vastavuses nende lapseeaga, on Dany märksa mõistatuslikum tegelane. Kõige võimsam stseen oli "Rikkumatute" vabastamistrikk. Sellel neiul on kuningannapotentsiaali küll. Ja tegelikult lõppes tema liin raamatus samasuguse tõekspidamiseni jõudmisega, kui kuningas Stannise omagi, kelle sõnad olid järgmised:
"Isand Seaworth on madalat päritolu, kuid ta tuletas mulle meelde, mis on minu kohus, sellal kui mina mõtlesin ainult oma õiguste peale. Ma püüdsin võita trooni, et päästa kuningriik, kuid ma oleksin pidanud püüdma päästa kuningriiki, et võita troon."
Stannise liinis (ja ka lindpriide liinis) häiris mind see Valguse Isanda teema - üks jumal ei tohiks nii vastikult võimas olla ja nii otseselt inimmaailma sündmusi mõjutada. See ei ole teiste jumalate järgijate suhtes aus ja tundub üldse kangesti sohitegemisena. Jumalate mõjutused ja märguanded võiksid ikka olla sellised toredalt hämarapärased ja kaudsed, nagu näiteks Vanade Jumalate poolt ürghuntide saatmine Starki pere lastele.
Vahimeeste elu Müüril põhjas kogus samuti hoogu ja tõi kaasa uhkeid lahingukirjeldusi. Nii Sami kui Joni vaatepunktilood oli nauditavad.
"Ma olen mõõk pimeduses," ütles Samwell Tarly. "ma olen vahimees müüridel. Ma olen leek, mis peletab külma, valgus, mis kuulutab koitu, sarv, mis äratab uinujad. Ma olen kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi."
Sansa juuksevõrgu skeem jäi mulle ausalt öelda arusaamatuks, kuigi seda osa mitu korda üle lugesin. Kui keegi sellest hästi aru sai, siis palun mulle kommentaariumis seletada :) Sansast on muidugi kahju, tema soovis ainult ilusat ja rahulikku emandaelu, sellesse sõjamaailma ei sobi ta kohe üldse, nii nagu ta õde Arya ei sobinud rahulikku õukonnadaami ellu. Varem või hiljem tuleb tal oma arusaamast oma rollist maailmas ning oma unistustest loobuda ning saada kelleksi palju karmimaks ja hakkajamaks.
Sansa oli viimati näinud lund tol päeval, mil ta Talitndrust lahkus. Siis ei sadanud nii tihedalt kui nüüd meenutas ta. Kui Robb mind kaisutas, sulasid tema juustel räitsakad ja lumepall, mida Arya püüdis teha, lagunes ta käte vahel laiali. Oli valus meenutada, kui õnnelik ta oli sel hommikul olnud. Hullen aitas ta sadulasse ja ta läks teele, lumehelbed ümberringi keerlemas, et näha suurt laia maailma. Ma arvasin, et minu laul algab sellel päeval, aga see oli juba lõppemas.

*Postitusele lisatud pildil on Tuule kingitud 3D hundiga järjehoidja, mis sobis selle raamatu lugemise juurde nagu rusikas silmaauku.

Holly Black, Tithe (A Modern Faerie Tale)

„Tithe“ on urban fantasy kategooriasse liigituv noorteromaan, kus fantaasiasutsu lisavad haldjad. Kui võrrelda seda raamatut näiteks Melissa Marri Wicked Lovely sarjaga, siis peab ütlema, et viimane on kordades halvem lugemine. Sarnasusi muidugi on – „21. sajandi muinasjutus põimuvad haldjaintriigid, surelike armastus ja iidsete reeglite ning tänapäevaste ootuste põrkumine“. Mõlemas raamatus tundub haldjarahvas olevat selline julm ja õõvastav kontingent, üksikute toredate eranditega muidugi.

Raamatu peategelaseks on 16-aastane Kaye, kelle elu just meelakkumine või lust ja lillepidu pole olnud. See lillepidu tundub küll olevat tema rokkmuusikust emal, kuid ka see lõppeb, kui ema peika Lloyd mingil seletamatul kombel väga vägivaldseks muutub. Pärast ebaõnnestunud tapmiskatset kolib Kaye koos oma emaga vanaema juurde tagasi. Kohta, kus Kaye on lapsepõlve veetnud koos haldjatest sõpradega ja teda on haldjajuttude tõttu imelikuks peetud. Raske elu on tüdrukut üksjagu karastanud, sest julgust ja ettevõtlikust tal jagub. Ilmselt seetõttu õnnestub tal päästa ka haldjasoost rüütel Roiben.

Nagu tänapäevastes noorsooromaanides (vt nt Canavani Musta Võluri triloogia, P.C ja Kristin Casti Öökoja sari) ikka, on ka Tithes homoseksuaalsuse teema sees:

“Yeah, the whole family knows. It's no big deal. One night at dinner I said, 'Mom, you know the forbidden love that Spock has for Kirk? Well, me too.' It was easier for her to understand that way.”

Mulle oleks meeldinud tegelikult, kui Cornyst oleks isegi pisut rohkem juttu olnud, aga ehk teises osas „Ironside“ saab see viga parandatud.

Kokkuvõttes. Täitsa tore ja originaalne lugu on. Kuigi on asju, millega sa ei tarvitse nõustuda (suitsetavad teismelised; lapsevanemad, kes käituvad ise kui lapsed; suhtumine hariduse omandamisse; vägivald jne), on see raamat ikkagi paganama hästi kirjutatud - sedasorti teos, mille hammustad õhtuga alla, pole küsimustki! Kui sulle siiski sellised pisut sünged raamatud ei meeldi, siis vist ei ole mõtet Tithet kätte võtta.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 4; Romantikat: 4; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Maria V. Snyder, Magic Study

Et käimas on alles veebruarikuu teine nädal, siis lause „Parim raamat, mida sel aastal lugenud olen!“ ei mõju ilmselt nii võimsalt, kui seda oleks detsembrikuine tundepuhang. Aga vaatamata halvale ajastusele julgen siiski arvata, et „Magic Study“ puhul on tegemist lugemist vääriva raamatuga küll. No tõesti, seda ei juhtu just väga sageli, et ma mõne raamatu töö juurde kaasa võtan, et siis kohvipausi ajal seda pisutki lugeda saaksin.

Kuna teisest osast on raske niimoodi juttu teha, et ma esimese osa ("Poison Study") sündmusi liialt palju ei paljastaks ja keelatud informatsiooni ei annaks, siis tuleb postitus lühike. Pealegi on peamine eesmärk, st raamatu kiitmine, juba täidetud.

Õige pisut siiski. Yelena lõpetab komandöri toidudegustaatori töö ja alustab teekonda oma sünniriiki Sitiasse. Selliseks rännakuks on tal vägagi kaalukad põhjused. Vaatamata ohtliku ameti mahapanemisele, on Yelena elu aga jätkuvalt väga huvitav (kohati võib tunduda, et ehk isegi liiga huvitav). Kui te mind ei usu, siis peategelane ise arvab asjast nii: „Despite having to worry about poison in the Commander´s food, I began to think life in Ixia had been easier.“

Vanad toredad tegelased ei kao ka teises osas kuskile, küll aga lisandub uusi värvikaid tegelasi. Kusjuures mitte kõik neist pole inimesed. Yelena suureks sõbraks saab näiteks üks hobune.

“The horses know where to go.”

“It´s certainly not a military strategy I would use, but I´ve learned that the south uses its own strategy. And, strangely enough, it works.”

Snyderi kirjutamisstiil meeldib mulle väga. Tõsi, romantilistest hetkedest ei meeldi talle vist väga kirjutada. Eriti just esimest osa lugedes oli kohati tunne, et „katsume nüüd selle kohustusliku stseeniga võimalikult kiiresti ühele poole saada“. Aga ikkagi – lugege ise :)

Ben Aaronovitch, Rivers of London

Peter Grant on Londoni politsei nooruke politseikonstaabel, kelle kõige suurem hirm on see et ta määratakse tööle Case Progression Unit’sse, mis tegelikkuses tähendab, et sinus ei nähta potentsiaali tegeliku politseitöö tegemiseks ja sind lükatakse kuhugi umbsesse keldrikorruse kabinetti koos hirmsa hulga paberitega ja püütakse unustada nii ruttu kui võimalik. Üritades endale ja ülemustele tõestada, et ta siiski on tõeline politseinik, ei pööra ta selga kui värske mõrvapaiga perimeetrit valvates üritab ta tähelepanu köita arglik kummitus kes annab kirjelduse värskelt asetleidnud mõrva kohta. Treenitud politseinikuna on ta samas skeptiline igasugu üleloomulike nähtuste suhtes ja seetõttu ei rutta ta antud tunnistuse üksikasju ka oma ülemustega jagama. Hiljem antud paigale naastes üritab ta uuesti kummitusega kontakti leida ja siis astub ta juurde keegi võõras härrasmees.

- What are you doing here
- Chasing ghost
- Anyone particular?
- Nicholas Wallpenny
- Interesting. Whats Your name and address?
- And who might you be asking?
- Detective Nightingale
- Sorry sir. Constable Peter Grant
- Carry on constable

(see ja järgnevad on mälu järgi ligikaudsed tsitaadid)

Veidi hiljem määratakse Peter enda kergenduseks mitte administratiivtööle vaid detektiiv Nightingale alluvusse, kellega tal oli juba võimalus öösel kohtuda.

- Do ghosts exist?
- You saw one. Dont you know?
- I am waiting for confirmation from senior officer
- Yes they exist
- Damn

Selgub, et detektiiv Nightingale on ühtlasi ka Inglismaa viimane võlur. Võlukunst ja hulk üleloomulikke olendeid tõepoolest eksisteerivad, aga enamus avalikkusest sellest midagi ei tea. Politseis ja kõrgemates valitsusringkondades on teadmine sellest väga limiteeritud hulgal inimestel.

- So You are a wizard?
- Yes
- Like Harry Potter?
- No
- Whats the difference?
- I am not fictional character

Kuna Peter Grant juba kummitusi näeb, siis ilmselt on tal ka eeldusi võluriks saada ning lisaks detektiiv Nightingale alluvuses politseitöö tegemisele asub ta ka võluriõpilase rolli täitma. Lisaks hakkab ridamisi aset leidma hulk ilmselgelt üleloomuliku jõu poolt toime pandud mõrvu, mida siis peategelased peavad lahendama hakkama. Vahelduseks pakutavas kõrvalliinis on omavahel vaenujalale sattunud Mamma Thames ja Papa Thames koos oma hulga veenümfidest järglastega ning ülemus palub Peteril see olukord ära lahendada ja nende vahel uuesti vaherahu sobitada.

Tegu on sarja avaosaga ja minu arust päris laheda looga. Tegevus toimub Londonis ja kuna päris palju fakte puistatakse Londoni geograafia ja ajaloo kohta, siis ilmselt Londonit tundval inimesel on see lisaboonuseks. Samuti on seekord huvitav inimeste rassilise mitmekesisuse aspekti sisse toomine – Peter ise on mulatt kelle ema on „suguluses poole Sierra Leonega“; Mamma Thames on pärit (kui mu mälu ei peta) Nigeeriast ja temalt teene saamiseks sobib suurepäraselt altkäemaks autotäie Nigeeria õlle näol. Üldse on põhitegelased mõnusalt mitmekesised ja värvikad, kuigi esineb ka väikesi usutavuse apsusid – näiteks Peter, kes muidu on kogu maailma suhtes politseiametnikule omaselt skeptiline ja ettevaatlik, ilmutab vahel ka veidi kummalist kergeusklikkust ja kergemeelsust kui asi puudutab maagilisi olendeid. Maagiaga vähemalt avaosas liiga palju ei tegeleta, lugeja õpib seda tundma koos noorukese konstaabliga tilkhaaval, mitte ei visata ülepeakaela sisse. Kuna konstaabel on ennekõike skeptiline ja ratsionaalne inimene, siis üritab ta ka maagiale selle avaldumisvormides ratsionaalseid (st teaduslikke) selgitusi leida ja üldjuhul tuleb tal see päris usutavalt välja. See omakorda piirab ära ka maagia võimalused – jõudu ja ainet ei saa luua eimillestki, saab ainult muuta ta vormi. Näiteks kui inimese nägu muuta, siis võlujõuga nihutatakse ta lihased ja luuosakesed füüsiliselt paigalt ära, mis aga tähendab et loitsu lõppedes langeb ta nägu sisuliselt kokku kuna vana luustruktuur seda enam ei toeta. Ei ole ilus.

Kui üritada veel midagi kritiseerida, siis ehk kohatist põgusat ebaühtlust, mõned tempovääratused linnakirjelduste puhul (kuna ma linna ei tunne siis mulle nad palju ei anna, Londoni elaniku jaoks on nad võibolla tähendusrikkamad) ja veidi ülejäänud stiilist välja langevat lõpplahendust – kui varem oli kogu konstaabli tegevus suuresti kaalutletud ja sellest hoolimata tagasilöökidega vürtsitatud, siis lõpp tuli tema jaoks üsna võõral territooriumil ootamatult kergesti (ja paari kummalise kokkusattumuse ootamatul toel – näiteks Mamma poolt varem antud oluline infokild olukorras kus ta ei oleks saanud/pidanud teadma hoopis teises tegevusliinis tulevikus aset leidvat sündmuskäiku).

Kokkuvõttes julgen soovitada ehk eriti inimesele, kes muidu igapäevaselt suur fantaasiakirjanduse lugeja ei ole ja tahab sujuvat sissejuhatust teemasse.

Huumor – 4

Romantika – 3

Action – 5

Maagia – 3

Maggie Stiefvater "The Scorpio Races"

Maggie Stiefvateri loomingu austajatele on välja pakkuda uus maiuspala - libahuntide ja haldjate kõrval on Stiefvater ette võtnud Iiri mütoloogias tuntud merest tulevad müstilised ja tigedad inimsööjahobused.

Pisikesel ja kivisel Thisby saarel elab vaid 4000 inimest, kuid igal sügisel täitub saar turistidega - just siis leiavad aset kurikuulsad hobuste võiduajamised, kus ratsudeks kasutatakse merest väljuvaid maagilisi hobuseid, keda nimetatakse capall uisce. Võiduajamised on väga ohtlikud, sest tohutu kiired ookeanihobused mitte ainult ei ihka tagasi lainetesse, vaid tirivad meelsasti kaasa ka ratsaniku, kes hästi hobusele lõunasöögiks passib. Iga võiduajamine toob kaasa mitmeid surmajuhtumeid.

Kõige parem merehobuste tundja on igipõline saarepoiss Sean Kendrick, orb, kelle legendaarsest ratsutajast isa aastaid tagasi samuti võiduajamistel surma sai. Sean on võiduajamised oma lemmikhobusel Corril võitnud neli korda. Kahjuks pole Corr tegelikult tema oma, vaid hoopis saare kõige jõukama hobusekasvataja oma, kelle heaks Sean juba aastaid töötanud on ning kelle poeg osava hobusepoisi peale kangesti kade ja kuri on.

Saare põhiatraktsioonist, võiduajamistest, ei tea suurt midagi kaluriperest pärit tüdruk Puck, kelle vanemad peret meelega muust rahvast ja saareelust lahus on hoidnud. Puck on särtsakas, hakkaja ja tige nagu merehobused. Kui hobused Pucki vanemad nahka panevad, otsustab tüdruk vanema venna mandrile mineku edasilükkamiseks oma pisikese poniga merehobuste võiduajamistega liituda. Ainuke naissoost osavõtja ning pisike poni raevukate merehobuste vastu - konkurendid peavad neid lihtsalt lõunasöögiks. Aga alahinnata ei tasu ühtegi vastast.

Olemata ei jää ka romantiline liin Pucki ja Seani vahel. Aga sellega tuleb kõvasti üle poole raamatu oodata. Stiefvateri raamatutele omane rahulik tempo on siin eriti rõhutatud, ilmselt eesmärgiga lasta lugejal põhjalikult saare tuulisesse ja metsikusse atmosfääri sisse elada.

Üldiselt mulle meeldis, kuigi vähem, kui teised Stiefvaterid. Põnevust oli vähem kui Shiveri sarjas ja vaimukaid dialooge palju vähem kui Ballad-sarjas. Kodulehelt lugesin, et Stiefvater ise peab seda oma parimaks raamatuks. Nii et võibolla ma lihtsalt ei oska hinnata. Lugeda igatahes tasub, originaalne ja mõnusalt sünge õhustikuga lugu. Toredaks üllatuseks oli autori autogramm neti kaudu tellitud raamatu tiitellehel.

(5 palli süsteemis)

Maagiat - 1
Romantikat - 4
Actionit - 3
Nalja - 0

Rachel Caine, Glass Houses (The Morganville Vampires)

Olgu kohe öeldud, et pärast paari peatüki läbilugemist oli tunne, et viskan raamatu käest. Ei, kirjutamise stiilil polnud ju midagi viga, selline küllaltki ladus jutt, aga mis sisu! 16-aastane Claire Danvers on esimesi päevi kolledžis kusagil Morganvilles ja jääb seal üsna pea hambusse ühele tõeliselt vastikule Monicale ja tema kambale. Ausalt öeldes ei ole ma kunagi uskunud päriselt ka mõttesse, et sellised bitchid nagu see Monica üldse olemas on, aga ilmselt olen ma selles küsimuses lihtsalt naiivne. Aga see selleks. Kuigi Claire´i elu on tõsises ohus ja sõna otseses mõttes tahetakse teda korduvalt ära tappa, siis ei astu ta mingeidki mõistlikke samme, et hädaohtu vältida – pigem vastupidi. Ma ei saa aru, kuidas saab selline tark tüdruk (kes vabalt ka Yale´is võiks studeerida, kui vanemad seda lubaksid) käituda nii lollilt! Selgitused, mida kirjanik meile Claire´i suu läbi anda püüab, ei veena mind küll absoluutselt.
Ja siis on seal veel sellised laused nagu:
"What normal girl loved physics? Abnormal ones. Ones who were not ever going to be hot. And face it, being hot? That was what life was all about." Möh. Ma olen ilmselgelt kusagilt kuu pealt pärit.

Aga kui katsuda siiski üle saada tundest, kui ebaloogiline kogu see lugu on, siis läheb lugemine libedasti ja lõpuks võib-öelda, et raamat isegi meeldib. Kõrvalosatäitjad on täitsa huvitavad ja teismelise tütarlapse esimesest suudlusest kirjutati nii armsasti. Nii et ma tean, et tegelikult loen ma teise osa ka läbi. Nii kummaline kui see mulle endale ka ei tundu.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 1 (võib-olla midagi oli, aga mulle hetkel nagu ei meenu)

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Mats Strandberg & Sara Bergmark Elfgren, RING. 1. osa

Täna Varraku kodulehel kolades hakkas silma selline raamatututvustus:

„Engelsfors. Kaunis nimi, mõttetu linn. Selle ümber sügavad laaned, kuhu inimesed tihti ära eksivad ja jäljetult kaovad. Ühel ööl, kui kuu on värvunud salapäraselt punaseks, satuvad kuus teismelist tüdrukut vanasse linnaparki. Neil pole midagi ühist. Nad ei tea, kuidas nad sinna jõudsid või miks nad seal on, kuid üksteiseta nad ellu ei jää. Maailma lõpp algab Bergslagenis.
„Ring“ on kogu maailmas laineid lööva noorte fantaasiatriloogia esimene osa.“

Eestikeelne raamat peaks ilmuma veebruarikuus. Amazon.com näitab, et „The Circle“ ilmub 24. juulil 2012. Netis surfates sain selgeks, et teine osa „Fire“ peaks tulema aastal 2012 ning kolmas osa „The Key“ 2013. aastal. Ja juba räägitakse, et see oleks suurepärane materjal ka Hollywoodi filmi jaoks.

Mõned toredad arvustused leidsin ka:

"The other day I got the teenage novel The Circle in my hands. It’s the first part of a trilogy. All teen age books has to be a series – it enables the youngsters to identify themselves from one book to the other. And The Circle is about magic. Naturally. And about teenagers in a small town. “We have heard it before” I muttered to myself and started to read. And I was totally fu…ing blown away.
With The Circle these two authors, Mats Strandberg and Sara Bergmark Elfgren, step right into the rather solitary parnassus where the prime Swedish contemporary writers have their home. I have never read a novel for adults that so smoothly reconciles the literary temperaments as The Circle does. Many authors have indeed tried, but moralism has always made them trip on the goal line. I am full of admiration for this skillful, passionate and engaging craftsmanship. And as one sais in situations like this: This is going to be BIG."
Dagens Nyheter

"Apart from the frames which come with the genre, nothing is predictable in this book."
Västerbottens Folkblad

"The authors know how to write a really exciting story. The slightly eerie atmosphere quickly moves over to pure terror, when the witches realize that the whole world’s existence is threatened and that they are not safe. The Circle is a novel that surprises - again and again. I skip both dinner and sleeping in order to know how it goes. All up until the last pages. Then I read very slowly so it won’t end. "
Södermanlands Nyheter

Mulle tundub, et asi vääriks lugemist.

Maria V. Snyder, Poison Study

Täna öösel lugesin ma poole ööni raamatut - Maria V. Snyderi "Mürgiõpetust". Ja tuleb tunnistada, et ega ma ennem magama ei läinudki kui raamatu loetud sain.

Peategelane, 19-aastane Yelena, on kindral Brazelli ainsa poja tapmise eest veetnud aastajagu päevi vanglas (ja mitte sellises tänapäevases euronormidele vastavas kohakeses, vaid ikka tõelises piinakambris, kus vange koheldakse ebainimlikult, julmalt ja inimväärikust alandavalt). Hukkamispäeval (sest Ixia on riik, kus mõrva eest karistatakse avaliku poomisega) viiakse ta komandör Ambrose´i nõustaja Valeki juurde, kes teeb talle ettepaneku hakata komandöri uueks toidu degusteerijaks, sest vana degustaator on hiljaaegu surnud. Tegemist on eluaegse tööga ja degusteerija eluaeg neil päevil just väga pikaks ei kujunenud. Juba koolitus võis olla surmav, sest kuidas muidu identifitseerida mürki komandöri toidus, kui sa ei tea, kuidas see maitseb. Niisiis, Yelenale tehakse ettepanek.

„What shall I tell the executioner?“ Valek asked.
„I am not a fool.“

Ja nii saab Yelena oma õnnetule elule pisut pikendust. Ja raamatu seiklused algavad.

Tegelased on huvitavad (ja mitte ainult peategelased, vaid ka nö abipersonal). Yelena on sümpaatne, nutikas ja tubli. Valek on tark, salapärane ja tema kohta meeldis mulle järgmine Yelena mõte: “Reading Valek´s true mood was like trying to decipher a foreign language.” Tõeliselt muhedad tegelased on sõdalased Ari ja Janco - dialoogid nende vahel ja nendega olid mõnusalt humoorikad. Aga ka vaenlased pole lollid ja saamatud. Kindral Brazell, kes poja mõrvarit iga hinna eest tappa püüab, teeb Yelena jalgealuse ikka päris tuliseks. Ja siis on veel naaberriigist Sitiast pärit võlurid. Ühesõnaga, vastaseid ei alahinnata. Noh, mõned erandid välja arvata:

“The guards glanced at each other again. I was beginning to suspect they had only one brain to share between them.”

Lugu on huvitav ja kiire. On nii poliitilisi intriige, nauditavaid võitlusstseene, reetmist, romantikat ja maagiat. Tasub lugemist küll.

Huvitav kokkupuude tänapäevase maailmaga oli ka. Rand, lossi kokk, räägib Yelenale kohvist:

“You´re too young to remember, but before the takeover, we imported this absolutely wonderful drink from Sitia. When the Commander closed the border, we lost an endless list of luxury items. Of all those, I miss coffee the most.”
“What about the black market?” I asked.
Rand laughed. “It´s probably available. But there´s nowhere in this castle that I could make it without being discovered.”
“I´ll most likely regret asking you this, but why not?”
“The smell. The coffee´s rich and distinct aroma would give me away. The scent of brewing coffee can weave its way throughout the entire castle.”

Mmm, lähen kohe tassikest kohvi tegema...

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 4

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Terry Pratchett ja Neil Gaiman, Head ended

Nagu eestikeelse raamatu kolmeteistkümnendalt leheküljelt lugeda võib, on „Head ended“ Jutustus teatud Kindlatest Sündmustest, mis leiavad aset inimkonna ajaloo viimasel üheteistkümnel aastal, täpses vastavuses „Agnes Nutteri soodsate ja täpsete ettekuulutustega“. Koostanud ja toimetanud Terry Pratchett ja Neil Gaiman, kelle lisatud on ka Õpetliku Iseloomuga Märkused ja Targad Juhised.

Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on totaalne.

Minu lemmik oli madu. Tema nimi oli Crawly, kuid ta kavatses selle peatselt ära muuta. Ta leidis, et see ei sobi talle üldse. Ja tõesti, kui saabus 11 aastat varem, siis oligi ta nimeks Crowley. Üksiti oli ta ka deemon ning ingel, kes mitte ei langenud, vaid lonkis aeglaselt alla. Ja tegelikult ei mõelnud ta eriti ka deemonlikke mõtteid.
Tal oli kell, mis oli valmistatud sellisele rikkale süvameresukeldujale, kes tahab vee all teada, mida näitab kell kahekümne ühes pealinnas üle kogu maailma. See oli valmistatud Crowley tellimusel. Üheainsa eksemplari tellimine oli kohutavalt kallis, aga ta võis seda endale lubada. See kell näitas aega maailma kahekümnes pealinnas ning veel ühes pealinnas Kusagil Mujal, kus kell näitab alati üht aega, ja see aeg on Liiga Hilja.
Ta sõitis 1926. a musta Bentleyga, millel oli algusest peale olnud vaid üks omanik, ja see omanik oli Crowley. Auto kassetmakist tuli „The Best of Quueni“ muusikat (kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad „The Best of Queeni“ kogumikeks). Nii juhtuski, et kui ta soovis Bachi (aga oli nõus ka The Travelling Wilburysega), siis laulis Freddie Mercury hoopiski All we need is, Radio Gaga.
Ühesõnaga Harmagedon oli tulekul. Ja Crowley ei saanud sinna midagi parata. See pidi toimuma Tadfieldis. Või vähemalt sealt algama. Pärast pidi see toimuma igal pool. Ning Crowley oli põrgus mustas nimekirjas. Mitte et põrgus üldse teist värvi nimekirju oleks. Kõik oli must, sünge ja hirmus. Tunneli lõpust ei paistnud valgust – ja kui paistiski, siis tuli see lähenevast rongist. Lugu oli naeruväärne. Äratapmine oli viimane, mida tal praegu tarvis oli. See tähendaks hirmsal kombel selgitusi. Ega uusi kehasid niisama lihtsalt välja jagatud; asjamehed tahtsid alati teada, mis vanast on saanud. See oli sama hea kui uue pliiatsi väljanurumine iseäranis tigedalt meelestatud varustusosakonnalt.

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 5; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

George R. R. Martin "Kuningate heitlus"

Jätkan siin vaikselt Jää ja Tule laulu seeriaga ning olen nüüdseks lõpetanud teise osa "Kuningate heitlus" kaks eestikeelset raamatut. Tõlkega (tõlkija Mario Kivistik) olen endiselt väga rahul ja kavatsen kolmanda osa ka eestikeeles ette võtta. Eks siis edasi näis, kas maldan järgmiste osade tõlkeid oodata või lähen inglise keelele üle.
Minu lemmikliiniks oli selles raamatus 10-aastase kõrgest soost tüdruku Arya osa - tema kõikumine erinevate rollide vahel - kas lammas külaelanikest vangide karjas, hiireke lossiteenijate hulgas või igast poisist julgem ja hakkajam veetantsija, kes ühe sosinaga oma vaenlasi surmata või kindlusi vallutada võis. Märkimisväärne oli ka tema vastutustunne juhuslikult tema kaaslasteks saanud orvupoiste ees. See, ja poiste järgnemine Aryale isegi siis, kui nende enda sisetunne vastupidist ütles (näiteks Harrenhalist lahkumisel) näitab Arya tugevat liidrisoont. Arya liitlase Jaqen H'ghari tegelaskuju oli lummavalt ohtlik ja samas sümpaatne. Arya teod raamatu lõpus Harrenhalist lahkumisel olid jahmumapanevad (miks ta lihtsalt isand Boltonile ei rääkinud, kes ta on, vaid oma venna liitlastele kallale läks?), kuid seletatavad tema üleelamistega, mis erilist põhjust kellegi vähegi võõrama usaldamiseks talle ei andnud - tulebki enda eest ise seista, kellegi abile loota ei saa. Huvitav kontrast tema vanema õe Sansaga, kes aina ootab oma päästmist, kasvõi joodikust kojanarri poolt.

"Kuhu Sõnn jäi?" küsis Lommy.
"Ta võeti kinni," sosistas Arya. "Me peame ta ära päästma. Soe Pirukas, sa pead mind aitama. Me hiilime sinna ja tapame valvurid ära ja siis teen ma ukse lahti."
Soe Pirukas ja Lommy vahetasid pilgu. "Palju neid on?"
"Ei oska öelda," tunnistas Arya. "Vähemalt kakskümmend, aga ukse juures on ainult kaks."
Soe Pirukas paistis olevat nutu äärel. "Me ei saa kahekümne vastu."
"Sa pead ainult ühega hakkama saama. Mina tapan teise ja me laseme Gendry välja ja teeme sääred."
"Me peaksime alla andma," ütles Lommy. "Lähme lihtsalt sinna ja anname alla."
Arya raputas tõrksalt pead.
"Siis las ta olla, Arry," anus Lommy. "Nad ei tea, et meie ka siin oleme. Kui me peidus püsime, lähevad nad ära, sa ju tead. Meie pole süüdi, et Gendry kinni võeti."
"Sa oled rumal, Lommy," ütles Arya vihaselt. "Sa sured, kui me Gendryt ära ei päästa. Kes sind kandma hakkab?"
"Sina ja Soe Pirukas."
"Kogu aeg, ilma et keegi veel aitaks? Me ei tule sellega toime. Gendry oli meist kõige tugevam. Igatahes on mul kama, mida sa ütled, mina lähen teda välja päästma." Ta vaatas Soojale Pirukale otsa. "Kas tuled kaasa?"
Soe Pirukas vaatas Lommy, siis Arya, siis uuesti Lommy poole. "Tulen," sõnas ta vastumeelselt.
"Lommy, sina hoia Nirki siin kinni."
Poiss haaras tüdrukutirtsul käest ja tõmbas ta enda ligi. "Aga kui tulevad hundid?"
"Anna alla," soovitas Arya.

Jätkuvalt pakkus naudingut ka kääbus Tyrion Lannisteri liin - tema tõusmine riigi sisuliseks valitsejaks, üliosavad manipulatsioonid kuninganna Cersei ja teiste võimumeestega toimetulekul ja tema keeruline sisemaailm. Vahepeal tekkis mul küsimus, miks temasugune suhteliselt paigas õiglustundega ja arukas mees oma jabura ja julma perekonna eest võitleb? Vastasin endale, et perekond on ju midagi, kuhu ta sünnist saati on kuulunud ja isa ning vanem õde-vend ilusad ja võimsad eeskujud, kelle heakskiitu ta alati on soovinud pälvida ning kellele sarnaneda. Ometi on selge, et just tema kääbuskasvu probleem on ta teistest pereliikmetest nõnda palju paremaks inimeseks teinud - suur võim ja silmipimestav ilu nähtavasti Lannisteride iseloomuomadustele just head mõju pole avaldanud.

"Pod, jäta meid omavahele," sõnas Tyrion. "Kui just isand Petyr keelekastet ei soovi?"
"Tänan, ei." Pisinäpu näol välgatas talle omane pilklik naeratus. "Kõnekäänd ütleb, et kui kääbuse seltsis jood, siis kõnnid ärgates Müüril. Must rüü toob esile mu ebaterve jume."
Ära muretse, kulla isand, mõtles Tyrion, sinu jaoks on mul plaanis midagi muud kui Müür. Ta võttis istet patjadega üle külvatud kõrge leeniga toolil ja ütles: "Te näete täna väga tore välja, isand."
"Te solvate mind. Ma püüan iga päev tore välja näha."

Üks väike õukonnasuhtluse viisakuse näide veel, stseen kuninga nõukogu kohtumisest Musta vennaskonna esindaja ser Allyseriga:

"Armas ser Allyser," pomises Varys, "ärge mõelge meist liiga halvasti. Praegusel rahutul ja heitlikul ajal püüavad väga paljud meie Joffrey tähelepanu."
"See on rahutum, kui te arvata oskate, eunuhh."
"Tema juuresolekul ütleme me tema kohta isand eunuhh," suskas Pisinäpp.

Sümpaatseks oli kirjutatud ka Sibularüütli ser Davose tegelaskuju, kuid tema jälgitavas kuningas Stannise tegevusliinis figureeriv maagiaharrastajast Punane Preestrinna häiris mind väga - maagia abil vaenlastest lahtisaamine tundus täielik sohitegemine, ka kirjaniku poolt, ning minu jaoks täiesti vastuoluline Stannise isikukirjeldusega - kuidas sellised häbiväärsed salamõrvad talle üldse vastuvõetavad said olla?

Vähem suutsin ma mõista ka emand Catelyni hingeelu - kaks pisikest last ootavad kodus, üks neist raskelt vigastatud, ja ema jobutab mööda kuningriiki ringi ja ajab riigiasju!

Theon Greyjoy liin oli muidugi kõige vihaleajavam. Ühelt poolt oli tema auahnus ja meeleheitlik soov ennast tõestada küll mõistetav, kuid tema teod oma kasuperekonna suhtes täiesti uskumatult andestamatud. Kas tõepoolest oli tema südametunnistus ja lojaalsustunne niivõrd põhjalikult kihva keeratud seoses lapsepõlvetraumaga, kui ta oma kodust pantvangina võõraste keskele kasvama viidi? Üks üsna rumal poiss oli ta pealekauba, ma ei saanud aru, mida ta selle lastetapmismanöövriga saavutada lootis peale vältimatu lolliksjäämise pisukese edasilükkamise.

Brani liin hakkas mulle enam huvi pakkuma pärast Meera ja Jojen Reedi tegelaskujude saabumist, nendest mõistatuslikest ja tarkadest lastest tahaks kindlasti veel lugeda.

Printsess Dany liin oli minu jaoks igavam ja jäi sündmuste keerisest liiga kaugele, kogu aeg ootasin, millal mind tagasi põhja lastakse. Märgiksin aga ära minu jaoks sümpaatse mõttekäigu Dany poolt - ühena vähestest trooninõudlejate hulgast mõtleb ta ka sellele, et ei tahaks oma riiki endale musta maa ja mahanotitud lihtrahva arvelt võita vaid sooviks ikkagi riiki õitsengut ja rõõmu tuua. Enamike ülikute jaoks on lihtrahva tapmine ja nende kodude põletamine lihtsalt vahend teiste ülikute häirimiseks ja nende ressursside hävitamiseks. Eriliselt ja üllatavalt leebena, ja seetõttu justkui natuke totakana, on esile toodud isand Edmure Tully käitumine, kes külanaised ja -lapsed sõja eest oma kindlusesse varjule laseb - nüüd tolgendavad teised igal pool jalus ja piiramise korral nõrgendavad kindlust lisasuudena, mida toita vaja.

Jon Snow müüritagune liin meenus mul siin veel kõige viimasena. Eriliste lemmikute hulka seega ei kuulu, aga tundub, et edaspidi läheb tema elu aina põnevamaks.

Niisiis on kogu maa sõjas ja laastatud, võimu pärast heitleb hulk kuningaid, arvatavad liitlased ründavad üksteist selja tagant ja kõige selle taustal on vaesunud ja tühjaks põletatud maadele laskumas palju aastaid kestev talv. Sünge, julm, kaasahaarav, teravmeelne lugu.

The Outcasts, John Flanagan

John Flanagan; Brotherband series vol 1, The Outcasts

John Flanagani eelmist sarja Rangers Apprentice olen ma siin juba kommenteerinud. Tegu on niisiis rohkem seiklusjutu või alternatiivajalooga, kui puhta fantaasiakirjandusega – sest üleloomulikke olendeid ja võlujõudu neist raamatutest ei leia. Kui jätkata sellest, et mida need raamatud ei ole, siis kindlasti ei ole nad suurem asi lugemine ka romantikalembestele. Kui Rangers Apprentice sarja hilisemates osades mõned kallistused ja musud juba olid, siis käesolevas raamatus on kogu naissugu kuskil taustal, eriti neile sõna siin ei anta. Raamat ei ürita olla ka midagi eepilist, samas ma ehk päris lennujaamakirjanduseks seda ei loeks, natuke ikka rohkem on autor nende kallal vaeva näinud.

Maailm, kus tegevus toimub, meenutab kangesti meie enda oma – eelmise sarja tegevus toimus Araulenis mis oli väga sarnane Inglismaaga, vahepeal eksleti kauges ja võõras Nihon-Ja’s mis oli sarnane Jaapaniga, lisaks kohtame inimesi keda võiks pidada araablasteks, keltideks, prantslasteks jne jne. Nimed on küll veidi muudetud aga inimesed ja kultuurid on äratuntavad.

Uue sarja tegevus toimub Skandias, ajaliselt paralleelselt eelmise sarja viimaste osade toimumisega. Skandid on viikingid – suured, tahumatud, sarviliste kiivritega, nad sõuavad oma laevadega ringi ning rüüstavad teiste riikide rannakülasid. Siit leiame ka juba ühe tuttava tegelase – nende juhi ehk oberjarl Erak’i.

Peategelaseks on selles loos aga 16 aastane noormees Hal. Ta isa oli lugupeetud sõdalane, kes paraku ühel retkel surma sai. Ta ema on endine ori, Araulenist juba tüdrukupõlves Skandiasse toodud ja sinna paika jäänud. Lisaks kuulub perekonda Thorn, vana ühe käega sõdalane kelle elus paljugi on viltu vedanud ja kes Hali aidates nüüd oma elule uue mõtte on leidnud. Segaverelisena on Hal kergema kondiga kui teised sama vanad noormehed, samuti ei tähenda ta segane päritolu just automaatset omaksvõttu teiste hulka.

Kui Skandia noormehed saavad 16 aastasteks, siis korraldatakse neile omamoodi kolmekuulised sõjameheks olemise kiirkursused. Nad jagatakse kuni 10 liikmelisteks salkadeks (brotherband) mis sel perioodil koos elavad ja treenivad ning omavahel võistlevad erinevates füüsilist vastupidavust, võitlemisoskust, navigatsiooni ja seilamist nõudvates ülesannetes. Seekord on poisse 28. Juhtub nii et paar karismaatilisemat kuju koondavad enda ümber kumbki 10 liikmelise grupi ja üle jääb 8 väljatõugatut keda keegi oma gruppi ei valinud. Tegu on suht kirju seltskonnaga, kellel esmapilgul ei tundu olevat mingit võimalust teiste, arvukamate ja füüsiliselt suurematest ja tugevamatest poistest koosnevate gruppide vastu saamiseks. Edasi kulgebki raamat suuresti sellel rajal, kuidas esialgu vastumeelselt oma grupi juhiks pandud Hal nende puudustest üle saab ja nutikust kasutades esmalt oma grupi ja siis ka suure osa nii noorte kui vanade skandide lugupidamise pälvib. Muidugi ei puudu raamatust ka verivaenlane ja raamatu lõpus tehakse kenasti sissejuhatus ka järgmisse osasse, mis tõotab tulla vähemalt sama pingeline.

Kokkuvõttes korralik, tempokas ja noortepärane seiklusjutt, julgen soovitada.

Action 5
Thriller 2
Romantika 0
Maagia 0

Aasta elamus

Head uut lugemisaastat kõigile! Loodame, et saabuv draakoniaasta toob eriti rikkalikult fantaasiajuttude elamusi. Nagu aasta tagasigi, heitsin mõttes pilgu aasta jooksul loetud fantaasiajuttudele - aasta on olnud tõepoolest suurepärane. Sain esialgse loendamisega kokku, et lugesin 2011. aastal 28 uut fantaasiaraamatut. Esikoha nende hulgast annan Maggie Stiefvateri Mercy Fallsi libahunditriloogiale. Aga selle järel tungleb trobikond teisi - Martin Millari libahundid, Kristin Cashore Graceling ja Fire (no millal see Bitterblue ometi ilmub!), Maria Snyderi Inside Out, Richelle Meadi Bloodlines...
Möödunud aasta muutis tänu tele-ekraniseeringule taas päevakohaseks George Martini Jää ja Tule laulu seeria - olin arvatavasti üks paljudest, kes sarja alles nüüd lugema hakkas. Tituleeriksin Martini sarja enda jaoks aasta üllatajaks - tegemist pole sugugi nii karmi ja pimeda ja sünge looga, kui arvasin ja mistõttu ma seda senini polnud söandanud lugeda. Mitte et karmust ja süngust poleks, aga on ka helgemaid momente ja huumorit ja peadpööritavaid seiklusi ja isegi karjade kaupa väikseid printsesse, kes igaüks omaette seikleb (Arya, Sansa, Dany).
Milline oli teie uhkeim lugemiselamus möödunud aastast?

Kääbiku film

Uus ja päris uhke treiler on siin. Kinos järgmisel detsembril!

Uuel ringil

Seoses jõulueelse kiire ajaga on pea kuidagi ülekoormatud olnud ning pole olnud jaksu uusi fantaasiaraamatuid ette võtta. Seevastu olen suure naudinguga õhtuti enne magamaminekut taaslugenud mõnd vana lemmikut - kõigepealt Collinsi Näljamängude esimest raamatut ja nüüd hakkan lõpetama Rowlingi Potteri-sarja kolmandat osa (mis koos neljandaga on minu jaoks kogu sarja pärlid). Collinsit lugesin kolmandat korda, Azkabani lugu on aga küll juba suht loendamatul ringil. Kuidas teiega on, kas harrastate ka raamatute mitut ringi lugemist? Millised fantaasiaraamatud on kõige sagemini uuesti tee teie öökappidele leidnud?

Nõidade sõda

On üks raamat (või õigemini sari), mis on mu hinges juba terve aasta. Ma olen alati mõelnud, et peaks selle raamatu uuesti Kadrilt laenama ja siis siia postitama, kuid kuna ma selle mõtteni kuidagi jõudnud, ei ole, siis tuleb seda teha mälu pealt.
Kokku siis kolm raamatut:
1. Emahundi klann
2. Jäine kõrb
3. Odi needus
Kunagi iidsetel aegadel elas ema O, nõid, kellel oli kaks tütart: Om ja Od. Om oli ravitseja hingega, soovides õppida tundma looduse saladusi, kuid Od oli huvitatud igavesest elust...
Raamatu tegevus toimub kaasaegses Hispaanias - on autod ja emailid ja noormees tsikli seljas... Ja selles maailmas on kahte tüüpi nõidu - omarid ja odishid, kelle omavaheline võitlus pole sugugi veel lõppenud. Odishid on leidnud oma igavese elu saladuse - tuleb juua noorte omari tüdrukute verd. Omarid üritavad oma noori võimalikult palju kaitsta, kuid kuivõrd õigustatud see alati on? Ja siis on ennustused ja ettekuulutused ajast, mil üks jääb teisele alla, kuid kumb siiski saab igavesti kõikide nõidade valitsejaks, kas odish või omar? Mõlemad teed on võimalikud ja aeg ennustuste täitumiseks läheneb minutitega. Jah, esimene "vampiiri raamat", mis mulle tõeliselt meeldinud on. On vampiirid ja ravitsejad, kuid selles maailmas on ainult naised! Kolm paksu raamatut naistest, nende tunnetest ja tegemistest ning ometi pole lugu grammigi "naistekas" ega lääge.

Siiski, kogu sarja peale on mängus kaks meest - peategelase isa ning poiss, kes talle tohutult meeldib. Kaks täiesti erinevat tüüpi armastust, mis ometi kokku annavad täiusliku... kaose... juhul, kui su vanemate suhted on sedavõrd vihkavad, et see on kirglikust armastusest eristamatu ja eraldamatu. Ja juhul, kui su silmarõõm hindab hoopis klassi kõige vastikumat tibi.

Peategelase, teismelise tütarlapse, Anaidi, silmade läbi jõuab lugejani kustumatu lugu "targast maagiast" ja sellega seotud sekeldustest nii tavaelus kui maagilises maailmas. Just targast, sest lisaks sünnipärastele eeldustele tuleb seda õppida ning kogu maagia värk on mingis mõttes hoomatavalt mõistuspärane. Ja samas koomiline. Kujutage ette loitsu, millega saab endale näiteks riided selga võluda, kuid kahjuks mõjub see vaid siis, kui vaataja usub, et sa võiksid tõesti midagi sellist kanda. Vastasel korral avastate te end keset rahvamassi ikkagi uhkelt mummulises kombinees.

Kui esimene raamat näib sellise ühekordse, pigem teismelisele lugejale mõeldud seiklusena, siis edasistes raamatutes on sees tugev sotsiaalne sõnum ka täiskasvanutele. Ma arvan, et just see tugev sotsiaalne sõnum mind selle sarja juures lummaski. Ühest küljest ääretult kergesti loetav, hoogne ja tempokas jutustus nõidade maailma tegemistest, kuid teisalt... Lugu sellest, kuidas vanemad ei suuda aktsepteerida oma laste suureks kasvamist; ja sellest, kuidas lapsed sellele tormiliselt reageerides võlli üle keeravad; ja kuidas siis vanemad seda enam tahaks hoida ja kaitsta... Ehk, kuidas põlvkondade erinevus, hirm lasta lapsel omi eksimusi läbi elada ja soov oma õnnestumisi ise otsustada viivad maailma huku äärele. Kas seda on võimalik päästa? Kas lapsi või vanemaid on võimalik mõista? Kas on võimalik hoida armastust, kui su kallim on sinu ja su sugulaste, hõimlaste läbi aegade suurim vaenlane?

Kui ma selle läinud talvel läbi lugesin, siis ma defineerisin ta enda jaoks niipidi: kohustuslik kirjandus kõikidele teismelistele tüdrukutele ja nende vanematele.

Teejuht fantaasiakirjanduse klassikasse

Leiate siit. Mitut pildil olevat raamatut lugenud olete? Mina sain ainult kümmekond kokku. Palju toredat lugemist veel ees :)

Martin Millar "Curse of the wolf girl"

Lõpetasin Millari libahundisarja teise osa ja olen veelgi veendunum fänn kui esimese osa lõpus. Raamatutest on pikemalt juttu siin, tahtsin aga teiega jagada mõndasid mulle rõõmu valmistanud lõike:
Daniel and Kalix were watching cartoons when Vex appeared in the room wearing an unusually large scarf and holding a comic.
"Hey, look what I just found in Daniel's room!"
Daniel looked up sharply, thought it meant missing the denouement of the cartoon. "Have you been in my room?"
"That's what I just said."
"Why?"
"I was looking through your stuff."
"Why were you doing that?"
"I wanted to see what sort of stuff you had, " replied Vex, logically.

/---/
Libahunt Dominil sätib end välja kiirele libahundiküttide-jahtimise tretile:
She paused at the door, wondering if she should take a book with her. She wasn't likely to find herself in a situation where she needed something to read, but long habit made her feel uncomfortable leaving the house without a book. She tucked a copy of Xenophon's Expedition to Persia in her pocket before setting off.

/---/
Daniel ja Moonglow arutavad murelikult Kalixi söömisharjumisi:
"I just hate it that she never eats," said Moonglow.
Daniel, who only moments ago had been planning on retreating upstairs, immediately saw an excellent opportunity to compliment Moonglow.
"You're right. Kalix is far too skinny. Not like you."
Moonglow's head turned, rather sharply. "What do you mean?"
"You're not nearly as skinny as her."
"Do you think I'm overweight?"
"Well, compared to Kalix..." began Daniel, then hesitated, not liking the way this was going. He tried to reformulate his sentence. "You've got a very nice figure."
"What, for someone who's really fat compared to Kalix?"
"Who said anything about you being fat? I never mentioned anything about being fat." Daniel attempted to protest his innocence but was interrupted by the arrival of Kalix, who seemed to have heard part of the conversation.
"Were you talking about me?" she demanded. "Were you calling me fat?" Kalix looked accusingly at Moonglow. "It's your fault. You keep making me eat."
"No, I don't."
"Yes, you do. You probably bribed Decembrius to make me eat. And now you're talking about how fat I am."
"No one called you fat," cried Daniel. "I was talking about Moonglow!"

/---/
Vex ja Daniel arutavad Danieli taktikat Moonglow südame võitmiseks:
Vex laughed, and poured more cereal into her bowl, again covering it with sugar. "Well, there's your problem. You've been trying to win over a girl by being in a continual bad mood. Doomed to failure. Cosmo Junior says you can take the moody thing too far. Try cheering up a bit. And buy her something nice."
"What? Like flowers?"
"Flowers? Seems like an odd choice," said Vex. "I was thinking more along the lines of a hedgehog. But something nice anyway."

Leia kümme erinevust

Avastasin ühel hetkel, et ei suuda lähema uurimiseta vahet teha kahel oma käekotis oleval raamatul - sellel, mille lugemine pooleli, ja sellel, mille olin just poest ostnud. Kas fantaasia kirjastajasid kimbutab fantaasiapuudus?

Trudi Canavan "Ambassador's Mission"

"It's a black magician's knife. Ashaki Tariko is a black magician. For a moment he felt a rush of fear that was strangely exhilarating, but it faded as quickly and left behind a disappointing cynicism. Yeah, and so is your mother, he found himself thinking, and suddenly he knew that living in the land of black magicians wasn't going to be as thrilling and novel as he'd thought it would be."
...
Lorkini, "Musta võluri" triloogia kangelaste Sonea ja Akkarini poja, elu pole lihtne - vägevate vanemate tõttu vaatavad kõik teda põnevil ja ootusärevusest säravate silmadega - et millal siis tema midagi vägevat korda saadab. Lootuses leida oma elu seiklus vanade vaenlaste maalt Sachakast, otsustab ta astuda sinna saadetava uue suursaadiku Dannyli assistendi ametisse.
Samal ajal ajab "Musta võluri" triloogiast tuttav vargapoiss (nüüdseks allilmaboss) Cery müstilise Vargatapja jälgi ning Sonea püüab hakkama saada oma kammitsetud eluga võlurite gildis - tema kui gildi vägevaima ja sealjuures musta võluri võimete kartuses on gild talle seadnud karmid reeglid, mida ta vaguralt juba 20 aastat on järginud. Kas nüüd on aeg hakata veidike tiibu sirutama?
Seega siis lugu nelja tegelase vaatepunktist (Lorkin, Sonea, Cery ja Dannyl). Kuulsin, et üks raamatut hiljuti lugenud fantaasiaaustaja nimetas raamatut pisut aeglaseks. Mina oleksin karmim ja ütleksin otse välja, et raamat oli igav. Mitte et ma ei naudiks rahulikuma tempoga jutustusi - näiteks Hobbi või Stiefvateri raamatuis olen vaiksematest kohtadest suurt naudingut tundud -, aga kui ikka 300 lehekülge järjest kohe mitte midagi ei toimu, siis lähen ma natuke hapuks. Ja teiseks, Canavan ei ole osanud minu jaoks karaktereid lahti kirjutada, nii et tunneksin, et tegu on mulle tuttavate ja mõistetavate inimestega. Sama tunne oli mul tegelikult "Musta võluri" triloogiat lugedes, kuid arvasin, et asi võis olla selles, et lugesin eestikeelset tõlget ja mingi essents läks seetõttu kaduma. Hiljem, kui olin läbi lugenud Canavani täiesti suurepärase "Age of the Five" triloogia, arvasin, et äkki oli kirjanik "Musta võlurit" kirjutades veel noor ja kogenematu ja edaspidistes raamatutes seda probleemi pole. Aga tuhkagi. Niisiis, mina seda raamatut kuigi soojalt ei soovita. Lugemishuvi peaks see pakkuma eelkõige nendele, kes "Musta võluri" jutte nautisid ja kellele Sonea, Dannyli ja Cery edasine käekäik südamelähedane on.
Kokku hindeks 3.
Jutu proportsioonid (1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 3; Romantikat: 3; Huumorit: 1 (500-leheküljelise tellise ainus naljakas koht on tsitaadina postituse alguses toodud); Võlumist ja maagiat: 4; Tegelaste arengut ja eneseleidmist: 4.