kolmapäev, 29. detsember 2010

Naomi Noviku "Tema Majesteedi lohe"


Lõpetasin just Naomi Noviku Temeraire sarja esimese raamatu "Tema Majesteedi lohe" lugemise ja julgen seda teilegi soovitada (juhul, kui teile muidugi meeldivad lood lohedest).
Novikut on mh võrreldud Patrick O´Briani ja Anne McCaffreyga. Esimesena nimetatud kirjaniku raamatuid ei ole juhtunud lugema, aga McCaffrey Perni loheratsurite sari meeldis mulle vist pisut rohkem (võib-olla mängib siin rolli asjaolu, et loheteema oli toona minu jaoks väga uus ja ma alles avastasin enese jaoks fantaasiakirjandust).
Temeraire esimese raamatu sündmused toimuvad Napoleoni sõdade ajal, kui Napoleon on juba Prantsusmaa keiser. Sõjaajalugu ei ole mulle kunagi eriti huvi pakkunud, seega ei oska hinnata, kui palju on Noviku kirjutises tõtt ja kui palju fiktsiooni. Aga tuleb tunnistada, et Novik on siiski väga tõepäraselt oma loo kirja pannud. Nii ei olegi kokkuvõttes midagi üllatavat selles, et Prantsusmaa ning Inglismaa õhujõud koosnevad 19. sajandi algul lohedest ja lohelenduritest.
Temeraire lugu saab alguse sellest, et kapten William Laurence´i juhtimisel vallutatakse prantslaste sõjalaev ja nende lõugade vahelt napsatakse ära lohemuna. Lohed on aga kummalised olevused ja mõnele neist hakkab isegi mereväeohvitser meeldima. See on muidugi ennekuulmatu lugu, et lohe seob end mereväelasega. Lendurid on mereväelaste vastu vaenulikult meelestatud ja vastupidi ka.
Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis ega mingit non-stop actionit selles loos ei olnudki, aga mingil seletamatul kombel oli raamatut ka raske käest panna. Võib-olla mängis sellise lummuse loomisel minu jaoks olulist osa peategelase Laurence´i väärikus ja suhtumine ümbritsevasse. Kõik see meenutas vägagi minu teismeea lemmikkirjaniku Jane Austeni teoste atmosfääri.
Käivad kuuldused, et järgmine osa peaks eesti keeles ilmuma järgmise aasta veebruaris-märtsis. Inglise keeles on vist kuus osa ilmunud.

esmaspäev, 27. detsember 2010

Värin, Maggie Stiefvater

Jällegi eestikeelne raamat, üsna värskelt ilmunud. Tõlgitud on päris hästi (tõlk Stella Timmer), kuid kui oleks valida, loeks inglise keeles. Tegelased on keskkooliõpilased, aga käituvad suhteliselt mõistusepäraselt. Liigitaksin ta paremat sorti young adult kategooriasse.

Järele mõeldes on see üks paremaid libahuntide raamatuid, mida ma olen sattunud lugema (no ma muidugi ei võrdle siinkohal geniaalse Martin Millariga). Mulle väga meeldis autori idee temperatuuri mõjust libahuntlusele. Alati on üks igavene häda ja viletsus sellega, et asi pole usutav, eriti just fantaasiakirjanduses. Või mõjub kuidagi konstrueeritult ja võltsilt. Selle raamatu puhul on küll tunne, et nii see täpselt käibki. Libahuntide olemuse füsioloogiline osa on meeldivalt paigas :-)

Kindlasti loeks ülejäänud kahte osa kah kui nad ükskord ära tõlgitakse.

Sisust on rohkem juttu Neljateistaastase arvamuses:

Grace’il on sõnaseletamatu side huntidega. Tema maja taga metsas elab palju hunte, kuid tüdruku lemmik on kollaste silmadega elukas. Grace käib iga päev looma vaatamas, proovides talle järjest lähedamale minna. Peale kuut aastat üritamist see lõpuks õnnestub. Veidi hiljem leiab Grace oma terassilt mehe. Kollaste silmadega mehe. Sellest saab lugu alguse. Grace hakkab sõbrustama libahundi, Samiga. Mõlemal neil on probleeme oma vanematega. Mida rohkem nad koos on, seda keerulisem on kogu nende elu. Raamatu lõpus olin ma juba kindel, et ega see raamat küll hästi ei lõpe. Mitu korda tuli ette, et mul tulid pisarad silma ja oli ka selliseid kohti, kus ma omaette naersin. Kindlasti oli hea omadus raamatul see, et olukordi kirjeldati mõlemast vaatepunktist. Peaaegu üle peatüki vahetus peategelane, kes kirjutas. See andis palju juurde, sest sai mõlema mõttemaailmas olla.

Minu kõige lemmikum raamat läbi aegade, seda loeks kohe mitumitumitu korda järjest läbi. SOOVITAN KÕIGILE !

pühapäev, 26. detsember 2010

The name is Bond

The name is Bond. Shaman Bond. Licensed to kick supernatural arse. I am the world's last hope. The world... is in a lot of trouble.
Nende paari reaga on ilmselt suurem osa sisututvustusest juba tehtud. Juttu tuleb seekord Simon Green'i The Secret Histories sarja esimesest raamatust The Man With The Golden Torc. Nagu näha, on nii peateemas kui ka raamatu pealkirjas tehtud kelmikas puusanõks James Bondi lugude pihta.
Droodide perekond on sajanditevanune dünastia, kes on endale võtnud omamoodi maailmapolitsei rolli, hoides vaos kõikvõimalikke deemoneid, libahunte, tulnukaid jne üleloomuliku maailma tegelasi. See ei tähenda, et kõik lihtsalt maha notitakse - ainult need, kes süütuid kõrvalseisjaid (inimesi) liiga usinasti õhtuooteks pruukima hakkavad. Seda vähemalt teoorias, raamatu edenedes selgub peagi, et ei ole kahjuks ka Droodide enda perekonna motiivid alati nii altruistlikud. Tegevus toimub kaasajas ja kogu selle madina üks kirjutamata reegel on, et tavakodanikud ei tohi sellest midagi aimata - nii võiksime kujutleda, et ka praegu luusib meie ümbruskonnas ringi mõni poolhaldjas, kelle olemasolu me ei aima.
Raamatusarja peategelane on väliagent Edwin Drood, varjunimega Shaman Bond. Tegu on isepäise ja muretu kujuga, kes üritab oma ülesanded täita nii hästi kui oskab ja muul ajal teeks oma perekonnaga tegemist nii vähe kui võimalik. Paraku ei pääse ta sellest, et perekond ta oma intriigide keskpunkti tõmbab ning peagi on ta suurimaks liitlaseks nõid, keda ta varem on korduvalt tappa üritanud, perekond üritab teda iga hinna eest maha nottida ja tal endal ei ole kõige õrnematki aimu miks kõik pea peale on pöördunud. Kummalisi tegelasi kohtame igal sammul - Janissary Jane on veteran palgasõdur, kes on põrgus käinud deemoneid nottimas juba nii palju, et tal peaks sinna pääsuks VIP pass olema; Mr. Stab, keda kunagi tunti ka Jack the Ripperi nime all; Subway Sue, kes on õnnevampiir - ta varastab inimestelt head õnne ja müüb selle siis suure raha eest edasi jne jne.
Raamatus mängivad kaalukat osa mitmesugused tehnilised imevidinad, mida (nagu Bondi loos ikka) Droodide perekonna nohikud Jack Droodi juhtimisel ridamisi oma laboritest välja paiskavad. Kõik neist leiutajatest ei hiilga paraku praktilise mõistusega - mida teha näiteks tuuma-käsigranaadiga, kui sa ei jaksa seda kunagi piisavalt kaugele heita? Ja õnneks jäi katsetamata püss, mis tulistab väikesi musti auke - aga selleks pidid kuus meest innuka leiutaja maha väänama, et ta käest too püss ettevaatlikult ära kangutada. On muidugi palju praktilisemaid leiutisi ja autori kiituseks peab ütlema, et kordagi ei kipu nood fantaasiaküllased vidinad lugu rikkuma või kuidagi varjutama.
Lugu ise ei ole ehk nii tempokas kui mu eelmises kommentaaris toodud Ranger's Apprentice sarja raamatud. Actioni vahele mahub ka veidi rahulikumat toimetamist, aga igavaks ei muutu raamat sellegipoolest kunagi. Võibolla kohati oleks võinud veidi kontsentreeritum olla... aga võibolla ka mitte.
Juba on mul käes sarja teine osa, Daemons Are Forever (kust juba mõni vihje siia arvustusse tegelikult sattus ;) ) ja tundub, et lugu jätkub samas headuses. Netist loetud arvustused lubavad, et kolmandast osast läheb asi veelgi paremaks. Elame-näeme.

neljapäev, 23. detsember 2010

Angie Sage "Wõlukunst"


Hakkasin eile lugema Angie Sage "Septimus Heapi" sarja avaraamatut "Wõlukunst". Tegemist muinasjutuga, kus paras ports huumorit ja põnevustki, aga tõe huvides olgu kohe öeldud, et see on lasteraamat, kus headel läheb hästi ja pahadel halvasti. Natuke liiga lihtsakoeline värk. Kui kõigi poolt kardetud laskur näiteks rusikaga vastu kuulilaegast põrutab, murrab ta oma väikese sõrme luu. Aga kui head kukuvad uduses soos mingisugusesse auku, leiavad nad kiiresti (1,5 lk jooksul) võlusõrmuse ja väljapääsu.
Mõned võlumise asjad olid ka ebaloogilised. Nii näiteks sai võluda mustad sokid puhtaks või soojad sokid jalga, aga kui öö hakul jahedaks läks, tuli kohvikupidajalt võtta hunnikutes sooje riideid. Need oleks ju võinud ka selga võluda. Aga nojah, võibolla oli asi sokkides. Et mingil seletamatul põhjusel allusid just sokid võlukunstile.
Ja mõistmatuks jäi, miks tuli taluda närvesöövat tagaajamist jõel, kui hiljem sai pahalasele peale panna lihtsalt sukeldumisloitsu, misläbi vaenlane jääkülma vette sukeldus. Ma saan aru, et sellist võlumist peeti võlurile ebaprofessionaalseks käitumiseks, aga see oli ikkagi kogu seltskonna elu või surma küsimus, kas nad tabatakse või mitte.
Aga iga peatüki alguses olevad must-valged illustratsioonid meeldisid mulle väga. Kunstnikuks Mark Zug.

kolmapäev, 22. detsember 2010

Tuttaval teemal aga hoopis teine lugu

Kuidagi juhtus nii, et nüüd kirjutan arvustuse raamatutest, mille põhiskeem on vähemalt alguses väga sarnane eelmises blogipostituses kirjeldatud Salamõrtsuka lugudele - keskaeg, kuningad, rüütlid jne tavaline komplekt taustajõudusid, vaene orvuke, kes võetakse üllaste ülikute šefluse alla ja kellele õpetatakse hulka huvitavaid oskusi nagu märkamatult ringihiilimine, noaloopimine jne. Tuleb ju tuttav ette?

Tegelikult on tegu märksa vähempretentsioonika looga kui Salamõrtsuka oma. Oma kaalukuselt, stiililt ja meeleolult võiks neid võrrelda umbes nagu Harry Potteri esimest ja viimast osa. Või Kääbikut ja Sõrmuste isandat. Või nagu Richard Claydermanni ja Mozarti. Head lugeda/kuulata kõik, aga kaalukategooria on teine.

Jutt käib siis John Flanagani Ranger's Apprentice sarjast. Nooruke Will on oma vanuse kohta kleenuke ja lühikest kasvu. Lisaks on ta orb, kes elab oma isanda lossis. Paraku paistab et tema unistusel üllaks rüütliks saada, ei ole määratud täituda, kuna õpipoiste valimisel praagitakse ta oma nääpsukese kogu tõttu välja.
Küll aga jääb ta silma kohalikule Rangerile (misiganes see eesti keeles on) kes on omapärane segu föderaalpolitseist, spioonist ja vajadusel ka timukast (st otsuse elluviijast, mitte tingimata hukkajast, kuigi ka seda võib ette tulla). Oma täiuseni lihvitud oskuste tõttu peab rahvas neid poolenisti võluriteks (olgu öeldud et maagiat seal maailmas muidu ei esine, kuigi meile tundmatuid elukaid on mõned küll) ja hoiab neist parema meelega eemale. Nende võimekust olukordi lahendada iseloomustab käibel olev ütlus - üks ülestõus, üks ranger. Näiteks kui ühel ülikul oli alamatega probleeme, siis kuningas saatis talle appi ühe rangeri. Kui ülik selle üle imestust avaldas, küsis ranger vastu - mitu mässu sul siin siis on?

Nii väljaõppe käigus, kui peale seda, elab noor ranger Will läbi hulga peadpööritavaid seiklusi. Me saame tuttavaks ka mitmete erinevate kohalike rahvastega, kes enamasti rohkem või vähem meenutavad reaalselt olemas olevaid. Näiteks Skandid - tugevad, tahumatud ja armastavad laevadega rannikulinnu rüüstada ning suurte kirvestega vehkida. Tundsite ära? Lisaks arriidid kes meenutavad kangesti uljaid araabia ratsasõdalasi, Temujaid kes peavad ennast üleval nagu mongoli hordid ikka jne. Ilmselt ma kordan siin enda poolt eelmises arvustuses öeldut (mis teha, mulle meeldivad sellised raamatud), aga tegu on tempokate ja kergesti loetavate raamatutega. Tegelased viskavad omavahel nalja, et ka lugejal nende pikkadel retkedel igav ei hakkaks, ühtegi tegelast ei unustata teenimatult kuskile nurka tolmu koguma ja actionit jätkub kogu aeg, ilma et see raamatust raamatusse väga üheülbaliseks muutuks. Naislugejaid igaksjuhuks hoiatan - kuigi ka romantiline liin (või paar) on raamatutes olemas, on valdavalt tegu siiski tüüpilise nn. poistekatega ;)

Valitud lõiguke:
Stunned-looking Erak stepped in, looked around at the four expectant faces and said: "I'm the new Oberjarl." "I knew it," said Halt instantly, and the other three looked at him, totally scandalised. "You did?" Erak asked, his voice hollow, his eyes still showing the shock of his sudden elevation to the highest office in Skandia. "Of course," said the Ranger, shrugging. "You're big, mean and ugly and those seem to be the qualities Skandians value most."




Praeguseks olen ma lugenud läbi seni ilmunud 9 raamatut ja ootan kannatamatusega peatsi ilmuvad kümnendat.

teisipäev, 21. detsember 2010

Robin Hobbi salamõrtsuka lood

Ma arvan, et üks põhjuseid, miks ma hakkasin täiskasvanueas taas fantaasiaraamatuid lugema, oli elamus Robin Hobbi salamõrtsuka sarja lugemisest.
Mitmete mu sõprade jaoks on jutt kuningapoegadest, õukonna intriigidest, mõõgavõitlustest ja muust sellisest liiast ja meenutab pigem lapsepõlves loetud muinasjutte kui tõsiselt võetavat lugemisvara. Aga uskuge mind, Hobbi tasub lugeda! Tema tegelased suudavad tänapäeval toimetavatele libahuntidele ja vampiiridele konkurentsi pakkuda küll.
Hobb on väga hea jutuvestja ning kuna pahalasi ei ole tema lugudes lolliks tehtud, ei ole tema juttude finaal kunagi etteaimatav. Seda, et vastase osavust tuleb eeldada, oli õpetatud ka kuningas Shrewdi salamõrtsukale, sarja ääretult sümpaatsele peategelasele FitzChivalryle. Kuid keegi pole ohtlikum mehest, kes ei suuda otsustada, mida ta kardab. Ja just selliseks meheks oli prints Regal.
Mis teisi tegelasi puudutab, siis värvikaid figuure oli palju. Näiteks Narr, valge naha ja värvitute silmadega tegelane, kes teadis peaaegu kõiki Hirvelossi saladusi. Lisaks sellele tegi ta muidugi muid narritempe - kargas Shrewdi tooli tagant tagurpidi saltodega üle põranda vastasseinani ja tuli siis hundiratastega tagasi. Aga kui kuningas üha rohkem kokku kuivas, muutus ta iga päevaga mornimaks ja tema naljad läksid üha salvavamaks. Eks temast oli Fitzile tuge omajagu.
Ja väga nauditavad olid Fitzi ja Öösilma vahelised mõttevahetused. Ja Öösilma puhul ei olnud tegemist inimesega ning mõttevahetus ei toimunud ka tavaliselt sõbraliku vestluse vormis :) Aga rohkem ma raamatu sisust ei räägi, kes pole veel lugenud, siis tehke endale üks tore jõulukink.

esmaspäev, 20. detsember 2010

Keele-eri

Paar päeva tagasi elasin läbi lingvistilise vapustuse, millest ma seni üle pole saanud. Ehk aitab, kui seda teiega jagan.

Lugesin ingliskeelset raamatut, libahuntidest.

(NB! Edasi on juttu konkreetselt raamatust „The Curse of The Wolf Girl“, spoiler!)

Niisiis käib raamatu tegevus peamiselt ühe libahuntide klanni tegevuse ümber. Tegu on tsiviliseeritud ja äärmiselt mitmekülgsete huvidega kirju seltskonnaga; libahundid elavad inimeste seas ja varjavad oma tõelist olemust kiivalt, kaitsmaks end libahundi-küttide hõbedast kuulide eest. Üks selle suguvõsa huntidest, Thrix, on "tavaelus" pühendunud riiete disainimisele, tal on oma väikene moemaja. Thrixile teeb suurt tuska anonüümne moekriitik-blogija, jaapanipärase nimega Susi Surmata, kelle ekspertarvamusest sõltub paljuski moemaja käekäik. Suurema eduta üritab Thrix blogijat leida raamatu algusest saadik…

Ometi ei taibanud ma enne 380. (!) lehekülge, et Susi Surmata tähendab ju „slay the wolf!“, eesti keeles. Ausaltöeldes olin ma täiesti pahviks löödud. Kuidas nii saab olla, et loed, aga ei näe - ei tunne oma emakeelt ära inglise keele kontekstis.

See oli, ma ütleks, psühholingvistiline fenomen. Oleks mul ometi olnud andurid aju külge ühendatud sel hetkel kui arusaamine aset leidis…

Aga eks veidikene imbetsilli tunne on ka.

Paul Hoffman "The Left Hand of God"

Lõpetasin just ühe üsna värske raamatu lugemise, mis, nagu minu meelehärmiks selgus, on jälle osa triloogiast - teist osa pealkirjaga "The Last Four Things" on oodata jaanuaris. Raamatu koduleht on siin: http://www.lefthandofgodtrilogy.com/book/
Tegemist on põneva ja hästi loetava fantaasiaraamatuga, mida on üsna raske käest panna ka hilisõhtul, kui järgmine päev tööle tuleb minna.
Teos räägib keskaegse-sarnasest väljamõeldud ühiskonnast, kus ei ole maagiat ega mingeid põnevaid rasse, vaid lihtsalt inimesed omi asju ajamas. Peategelane on Cale, noormees, kes raamatu alguses elab kloostris, kus tugeva usuõpetuse taustal muust maailmast isoleerituna treenitakse sõdureid - julmalt, aga efektiivselt. Cale on kasvandikest kõige osavam võitleja ja tundub, et ülemusel on tema jaoks suured plaanid (vahemärkusena - kuigi seda võib raamatut lugedes üsna varakult aimata, et midagi erilist Cale'is on, siis kaanetutvustus on minu arvates üsna ebaõnnestunud - kaanel nimetatud info jõuab lugejani alles päris viimastel lehekülgedel). Cale'il tekib ootamatult vajadus kloostrist põgeneda (mitte et ta seda ammu plaaninud poleks) ja siis lähevad suuremad seiklused lahti. Lisaks kloostrielanikele on teine tegelasgrupp rüütlite-laadsed Materazzi'd, samuti võitlejateks koolitatud aadlikud, kes peavad ennast võitmatuks ja kõiki teisi inimesi endast alamalseisvateks.
 Nagu tegelaskujudest aru saada, on raamatus üsna kesksel kohal sõdimine, aga tegelikult jäi tunne siiski selline, et suurem osa loost keskendus inimsuhetele ja võitluskirjeldust oli üsna vähe. Kokkuvõttes jäi mulle mulje, et esimene raamat oli alles taustakirjeldus (et anda edasi peategelaste kujunemislugu ja luua nii nende tegevusele motiivid) ja tõeline action läheb lahti alles järgmistes osades - nii et mina jään igatahes ootama ja kavatsen ka järjed läbi lugeda.
Peamiseks etteheiteks raamatule on minu arvates see, et võitlusstseenid tundusid kohati natuke ebausutavad - st kaldusid äärmustesse, üks pool oli teisest alati peajagu üle. Mitte et ma sõjandusteemast midagigi teaksin, aga raamatu lõpus aset leidnud lahing tundus kuidagi ebarealistlik. Täpsemalt ei hakka kirjeldama, kuna teised pole ju veel lugenud... Aga noh, kuna see oli ainult väike osa raamatust, võib ehk andeks anda.

PS. Tuvastasin wikipedia abiga, et sama autor on kirjutanud ka ühe vampiiriloo pealkirjaga "The Wisdom of Crocodiles", mille põhjal on tehtud ka film Jude Law'ga peaosas... Tundub, et võiks sellegi üles otsida.

Lois McMaster Bujold "The Curse of Chalion"


Sattusin eile mõtlema ühele toredale fantaasiaraamatule, mida lugesin tegelikult juba möödunud kevadel. Tegemist on Robin Hobbi salamõrtsukaraamatute stiilis eepilise fantaasiaga, kus seiklemas printsid-printsessid ja kaalul kuningriikide saatus. Seega soovitan julgelt kõigile, kellele nood raamatud meeldisid.
Raamatu peategelaseks on sõjaveteranist vaesunud aadlimees Cazaril, kes on sõjas endale õnnetul kombel mõjuvõimsaid vaenlasi hankinud ja soovib oma ülejäänud elu vaikselt ja tagasihoidlikult veeta. Kodukandi suuraadliproua paneb ta aga tööle oma tütretütre ja tema seltsidaami koduõpetajana. Tütretütar, printsess Iselle, on valitseva kuninga poolõde. Kui selgub, et kuningapaaril on pärija saamisega raskusi, kupatatakse kuninga poolõde ja poolvend kui potentsiaalsed troonipärijad õukonda, kus neid ootavad kurikavalad intriigid ja Cazarili võimsad vaenlased. Iselle'i kaitsmiseks on Cazaril sunnitud hakkama kasutama musta maagiat, millel on aga päris õõvastavad tagajärjed...
Minu jaoks olid raamatu peategelased toredalt inimlikud ja sümpaatsed ning nende vestlused ja peategelase sisemonoloogid teravmeelsed. Tuul, kes minu soovitusel kah raamatu läbi luges, arvas küll, et naistegelaste - printsess Iselle'i ja tema kaaslanna Betrizi iseloomujooned olid liialt napilt väljajoonistatud. Mulle see lugemisel silma ei torganud, minu meelest oli tegemist päris hakkajate daamidega.
Wikipediast sain veel teada, et raamatu süžee põhineb laiades joontes Kastiilia Isabelle'i elulool. Samasse maailma on autor kirjutanud veel kaks raamatut, kus ühes on peategelasteks Chalioni needuse raamatu kõrvaltegelane (Iselle'i ema). Süžeetutvustus küll sama põnev ei tundunud kui Chalioni raamatul, kuid arvan, et võtan selle siiski peagi ette.

neljapäev, 16. detsember 2010

The Time Traveler's Wife, Audrey Niffenegger

Olen kuulnud, et osadele inimestele on selle raamatu lugemine põhjustanud pikaajalist depressiooni ja meeleheidet ja raamat on pisaraist läbivettinud ja liimist lahti tulnud. Seda on väga raske mõista, sest tegu on üsnagi helge ja siira jutustusega. Peamiseks teemaks on igatsus ja ootamine ja püüd elada hetkes. Tegelasi on sisuliselt vaid kaks tükki (raamatu peakirjast võib aimata, kes), aga nad on kord lapse, kord teismelise, noorte või pereinimeste rollis - läbisegi. Laps ei mõtle nagu täiskasvanu ja tal pole neid hirme, mis täiskasvanul. Ja kogu see ulmeline elukorraldus tundub läbi lapsesilmade üsnagi normaalne. Eks inimene kohaneb ka, vanaemal on ajarändurist lapselapsele igaks elujuhtumiks riidepamp ootel, misiganes ajahetkest too siis sisse sajab. Selline soe jutustus mu meelest.

Mulle sümpatiseeris veel asjaosaliste ratsionaalne praktilisus probleemiga tegelemisel – ei mingit müstikat või saatusele alistumist. Jutustus on üles ehitatud pigem läbi tegevuste, mitte niivõrd läbi tundmuste kirjeldamise. See ilmselt annabki võimaluse igal lugejal raamatust erinev emotsioon saada.

Film, mis selle jutustuse põhjal on vändatud, on (nagu ikka) raamatust oluliselt kehvem.

Kuidas taltsutada draakonit (mitte nii nagu multikas)

Kõigepealt terekest kõik see rahvas ja tänud et mulle ka oma blogi võtmekese usaldasite. Püüan seda mitte kuritarvitada.


Esimese pääsukesena kirjutan siis kohe ühest neljaosalisest sarjast - Joust, Alta, Sanctuary ja Aerie, tuntud kokku ka The Dragon Jousters sarjana. Autoriks Mercedes Lackey. NB "spoiler alert" :)


Ma ei olnud selle autoriga varem kokku puutunud, seega ei osanud esimest raamatut Amazonist tellides midagi suurt arvata. Eks see Amazonist raamatute tellimine ole üks asi mille kohta Forrest Gumpi šokolaadikarbi võrdlus hästi kehtib. Võid ju neid kommentaare ja paarirealisi reklaamtekste lugeda, aga "maitsest" saad ikka sama vähe aimu kui kommi maistet karbikaane järgi hinnates.

Loo põhitegelaseks on kahe riigi vahelises sõjakeerises perekonna kaotanud ja vallutajate poolt pärisorjaks muudetud varateismeline Vetch. Alustades ühiskonna madalaimalt astmelt (maa külge kinnistatud pärisorja ei saa müüa, seega on ta erinevalt likviidset väärtust omavast tavaorjast pea väärtusetu, pälvides ka sellele väärilist kohtlemist) ristub ta tee tolle maailma eliitsõdalaste - draakoniratsanikega. Läbi nelja raamatu seikleb ta läbi mõlema vaenujalal oleva riigi, taltsutab isikliku draakoni, saab ise draakoniratsanikuks ning leiab hulga ustavaid sõpru ja ohtlikke vaenlasi.

Tagantjärele meenutades on mul nende raamatute suhtes kahesuguseid tundeid. Neid lugedes, oli kahtlemata tegu raamatutega mida oli raske käest panna. Tegevus oli huvitav ja tempokas, pidevalt oli üleval mingi teema mille lahendust järgmiselt leheküljelt leida lootsid ja nii need öötunnid kulusid.

Umbes kolmandas raamatus hakkas mind ehk miski veidi häirima. Esmalt autori veidi kummaline suhtumine teatud karakteritesse. On raske ette kujutada, et peategelase sõbrannana (seni meestest koosnenud) draakoniratsanike gruppi sattunud noor neiu (olgugi tubli ja andekast) lööb jalgadega kõrgemate ülemuste uksi lahti (kuningannani välja) ja nõuab omale vastutusrikkamaid ja põnevamaid ülesandeid millal iganes talle see pähe tuleb. Kui siis toosama tegelane oma tuisupäisuse tõttu vangi langeb (peale pikki manitsusi mitte riske võtta) siis peategelane läheb ja päästab ta muidugi ära, aga ei tollel neiul endal ole mingeid süümekaid ega ka päästjal või ühelgi teisel tegelasel tule pähe teda sellise käitumise pärast hukka mõista. Kui teistel draakoniratsanikel saab vahepeal töö otsa, sebib ta omale kuningannalt kulleri positsiooni ja lööb teistest ratsanikest lahku. Siis teised satuvad bandiitide otsa ja kullerina asjast teada saanud tulivihane kangelanna lendab kohale, nõuab aru et miks TALLE personaalselt sellest ei teatatud ning peagi organiseerib nii et äkki igavaks muutunud kulleritöö võtavad üle meesratsanikud, et neiu saaks kah millegi huvitavaga tegeleda... Kas ainult mulle tundub selline käitumine jabur? Ma saan aru, et tegu on värvika karakteriga, aga ma oleks oodanud, et autor oleks kirjeldanud kasvõi mõne teise tegelase sisemist häiritustki sellise käitumise pärast, aga kõik tegelased peavad seda normaalseks ja neiu saab kõik mis tahab. Ok, tegelikult oli see pisiasi.

Peale sarja lõpetamist ja asja üle tagantjärele järele mõeldes, tundub et autor on antud raamatud kirjutanud erilise süvenemiseta. Kui vaadata ta produktiivsust, siis pole eriline ime - Lackey pisut enam kui 20 aasta jooksul produtseerinud kaugelt üle 100 raamatu ja jutu, see teeb 5+ nimetust aastas... Ühelt poolt toob see kaasa selle, et raamatud ei ole väga mahukad, on kirjutatud ladusalt ja kiiresti loetavalt, ilma hiidpikkade looduskirjeldusteta. Teisalt jälle jäävad mõned detailid sarja lõpus vastuseta. Näiteks esimeses raamatus on juttu et draakoni pabulad väidetavalt on happelised, väärt rohkem kui oma kaalu kullas ja maagid korjavad kõik piinliku hoolega kokku, et nendega midagi teha - aga mida? Lisaks on raamatus hulk esialgselt hästi väljajoonistatud karaktereid, kes ilmselt vääriks rohkem raamaturuumi aga peale esialgset sissetoomist kiiresti taanduvad tahaplaanile, et aegajalt iseloomutu kõrvaltegelasena läbi vilksata - praegu jääb mulje nagu teatris lavaseinale oleks esimeses vaatuses riputatud hulk püsse, aga pauku ei tulegi.

Kokkuvõttes - hea ajaviide, kerge lugeda, huvitav süzee, aga veidi konarlik ja jääb kerge lõpetamatuse tunne.

pühapäev, 5. detsember 2010

Lemmik vampiiriraamat?


Kui Pratcheti raamatutega seoses juba lemmikraamatu (-tegelase) küsimiseks läks, siis kuidas on lood vampiiriraamatutega? Mina pean küll tõele au andes möönma, et pärast Meyeri "Videviku" saaga ilmumist olen üksjagu palju vampiiridest lugenud (ja seda mõnede sõprade-sugulaste kaastundliku pilgu kiuste).
Ja on olnud väga häid raamatuid, aga ka aja raiskamist. Mulle on väga meeldinud Richelle Meadi Vampiiride akadeemia viis raamatut (kuueski juba tellitud), aga ka Sergei Lukjanenko ja Vladimir Vassiljevi Öise ja Päevase Vahtkonna lood. Ema-tütre P.C. ja Kristin Casti Öö Koja kolm esimest osa olid tõeliselt igavad, aga millegipärast lugesin ma siiski ka järgmised neli läbi. Kui Pratchetist juba juttu oli, siis meeldis mulle väga "Koletislik rügement", kus ka ju vampiir rügementi kuulus. Ja "Carpe jugulumis" oli Lancre'i kuningriigist saanud vampiiride ja nõidade võitluse tallermaa...
Aga tuleb teile veel häid/halbu kogemusi meelde? Kas on keegi näiteks George R. R. Martini "Fevre´i unelmat" lugenud?

A.Pehhovi "Varjus hiilija"

Sedakorda tahaksin teile soovitada Aleksei Pehhovi Siala kroonika esimest raamatut "Varjus hiilija". Peategelaseks on vägagi sümpaatne varas Garret, kel tuleb saatuse tahtel ja kuninga käsul hakata kangelaseks.
Huvitavaid kõrvaltegelasi on tohutult. Nii kohtub Garret hertsogi majas tellimust täites karrantsiga, kes sarnaneb hiiglasliku, priske vasika mõõtu rotiga. Platsis on paharetid, kes kasvult pole pikemad kui kõige väiksemad päkapikud. Mis puutub viimastesse, siis Garreti jutu järgi lähevad nad kotitäie kulla eest sõtta kas või omaenda vanaema vastu. Paljud võhiklikud maakad ajavat küll härjapõlvlasi ja päkapikke alailma segi, kuigi päkapikud olevat väiksemad ja paistvat väetimad, pealegi kannavad nad midagi, millega härjapõlvlased ei lepiks ka mitte surma ähvardusel - habet.
Korduvalt teevad Garreti elu raskeks doralislased, kes on küll uskumatult juhmid inimsokud, kuid kes siiski võivad palju paksu pahandust tuua. Ei puudu ka deemonid, kes on peaaegu immuunsed igasugusele maagiale ning kujutavad endast seetõttu põnevat, aga samas ohtlikku mõistatust. Lisaks elavad Garreti maailmas orkid, ogred ja haldjad. Päriselus võib mõni asjatundmatu inimene pidada metshaldjat orkiks, sest tegelikult ei olevat haldjate muinasjutulist ilu, mida joodikud kõrtsides taevani ülistavad, lihtsalt olemas.
Ja muidugi ei saa nimetamata jätta ka maage, võlukunsti ja šamanismi. Kas teate mille poolest on võlukunst šamanismist etem? Võluvägi aktiveerub silmapilk, aga šamanism on terve rituaal. Paharetid tantsivad, orkid laulavad. Seepärast toimib šamanism aeglasemalt. Samas ei kaota šamaanid erinevalt maagidest pärast nõidumist oma jõudu.
Jah, mõnusa huumoriga vürtsitatud raamat on see "Varjus hiilija". Ma olin küll mõnevõrra üllatunud, kui märkasin, et raamat on tõlgitud inglise, mitte vene keelest, aga samas oli tõlkija Veronika Einberg head tööd teinud.

kolmapäev, 1. detsember 2010

Terry Pratchett "Rahategu"


Lõpetasin Pratchetti rahateo. Peategelaseks siin taas "Postiteenistusest" tuttav Niiske (või Moist) von Lipwig, kellele Vetinari seekord ülesandeks andnud Ankh-Morporki panga kaasajastamise.
Minu meelest oli raamat küll loetav (ikkagi Pratchett!), aga igavavõitu. Lugesin teda vist ligi kuu aega. Ega Pratchetti raamatud kunagi just hirmus haaravad ei ole, aga siin ei olnud isegi kuigi palju huumorit (või oli see tõlkes kaduma läinud). Ja kogu sündmustik jättis sellise ettevalmistava mulje, et varsti läheb põnevaks, aga ei läinudki. Tegeliku rahategemiseni ei jõutudki, kogu raamatu jooksul jõuti valmis üksnes 1-dollarilise paberraha kavand. Ja siis lubas kogu aeg tulla suur madin seoses golemitega, aga seda ei tulnudki. Ei saanudki lõpuks aru, mis neljast tuhandest golemist sai.
Eredamatest tegelastest võiks nimetada koer Suterdist ja Vetinarit. Ja võib-olla ka esimest naissoost golemit Gladyst. Aga kuna tegemist oli suht kõrvaliste tegelastega, siis nad raamatu üldmuljet kuigipalju ei parandanud.
Positiivse poole pealt on see, et selle kuu ajaga, mis ma Rahateoga ametis olin, on koju kogunenud terve hulk uusi põnevaid fantaasiaraamatuid - üksik libahunditüdruk ja Host ja ilusad olendid ja Cardi Alvini sarja kolmas osa. Lõpuks ometi saab nendega peale hakata :)

kolmapäev, 24. november 2010

Potteri-filmi muljeid

Käisin eile vaatamas Harry Potteri seitsmenda osa esimese poole filmi. Minu meelest oli päris hea. Filmitegijad ei olnud ise midagi leiutama hakanud, vaid püüdnud võimaluste piires raamatule truuks jääda, mis on minu meelest hea mõte.
Kõige rohkem meeldis mulle see osa, kus Harry, Ron ja Hermione ministeeriumisse sisse murdsid. Tagantjärele mõeldes oli see kõige parem ilmselt sellepärast, et tänu mitmemahlamöginale mängisid tegelasi teised näitlejad. Ikka on vahe sees, kas tegemist on päris näitlejatega või inimestega, kes lapsena nunnu välimuse põhjal valitud on. Aga ega need pärisosatäitjad ka väga hullud polnud. Harry pole enam nii kange kui vahepealsetes filmides.
Toredasti oli tehtud Kolme venna muinasjutu multifilm. Ja palju viibiti ilusas looduses. See natuke häiris, kui Hermione Harryga kahekesi ilusas metsas olles õhkab: jäämegi siia ja saame koos vanaks. See tundub olevat nii põhimõttelage ja ebaloogiline. Ja Harry matab Dobby liivaluite tippu, mis tundub samuti halb mõte, kuna arvata on, et peagi koorub laip sealt välja.
Oleks tahtnud näha natuke rohkem paanikat selles kohas, kus Hermionet piinatakse ja Ron ja Harry keldris kinni on. Filmis võtsid nad seda suht rahulikult. Ja miskipärast kasutab Hermione metsas redus olles parfüümi, mistõttu krahmajad nad peaaegu kätte saavad. Oo edevust.
Kõige hullemad olid subtiitrid. Kui võimalik, ärge neid üldse lugege. Kui Harry tuleb ja küsib Hermionelt "Krahmajad?", siis tõlkes tuleb ta ja ütleb "Tolvan." No mis loogika seal on?

teisipäev, 16. november 2010

Ilusad olendid, Margaret Stohl ja Cami Garcia

„Ilusad olendid“ oli üle hulga aja esimene eestikeelne fantaasiaraamat, mida ma julgesin proovida. Üldiselt sedasorti kirjandus heade tõlkijatega just õnnistatud pole ja eriti ei taha eesti keeles lugeda, vähemalt siis mitte kui originaal on inglise keeles. Erandiks on Potteri raamatud, mis on geniaalselt hästi tõlgitud.

Seepärast on eriline rõõm tõdeda, et „Ilusad olendid“ on väga hästi tõlgitud (tõlkija Ehte Puhang). Hästi kirjutatud on ka. On tõsine, aga mitte pateetiline; on armastust, aga mitte nõretamiseni; natuke on põnevust aga lõpeb suhteliselt positiivselt. On tunda, et autor(id) teavad, kuidas üht lugu jutustama peab ja ei ole hakanud lihtsalt otsast kirjutama et vaadata, kuhu asi lõpuks välja jõuab (vahel ei jõuagi). Täiesti uus liik on sedakorda mängus – lummajad. Mitte et neil erilisi kvalitatiivselt uusi võimeid või omadusi oleks, aga noh, veidi vaheldust ikka. Peategelased on 16-aastased ja eks ta on ikka laste (noorte)raamat, aga rõõm on tõdeda, et lapsi pole lugejatena alahinnatud ja teistel on ka hea lugeda.

Lisan siia Neljateistaastase kommentaari ka:

” Kohe algusest peale oli nii põnev, et ei tekkinud kordagi mõtet pooleli jätta. Raamat rääkis ühest tavalisest maakonnast – Gatlinist. Seal ei olnud juba tükk aega midagi juhtunud, kuni linna saabus uus tüdruk nimega Lena. Koos linnas elava poisi, Ethaniga, avastavad nad põneva medaljoni mis viib neid sündmuste keerisesse. Raamatus on kohati naljakaid kohti, kus sa vältimatult itsitama puhked, kuid on ka ridu, mis toovad pisara silma . Väga mitmekülgne ja tore raamat. Siia on leiutatud selliseid asju, mida ettegi ei kujuta. Kui ma olin raamatu läbi lugenud, oli ikka veel raske seda riiulisse ära panna, sest ma olin nii sisse elanud sellesse. Raamat on hästi kirjutatud, kindlasti üks lemmikutest. Soovitan lugemiseks ka täiskasvanutele, kindlasti meeldib!”

Gena Showalter, Lords of the Underworld


Eile õhtul lõpetasin Gena Showalteri paranormaalse (mis iganes see ka ei tähendaks) sarja esimese raamatuga "The Darkest Night". Ilmselt olin liiga optimistlik, kui ostsin kohe hakatuseks neli Lords of the Underworldi raamatut. Mul on väga tõsised kahtlused, kas ma need kõik ikka läbi loen (kuigi teise osaga tegin õhtul siiski algust).
Tegelikult polegi ma päris kindel, kas tegemist on rohkem fantaasia- või armastusromaaniga (ilmselt on paranormaalne tõesti see õige sõna;)).
Loo toimumiskohas, Budapesti vanas kindluses, elab hordide kaupa surematuid üleloomulike võimetega mehi, kes on üksteisega seotud iidse needuse läbi. Iga surematu sõdalase sees pesitseb deemon (esimese raamatu peategelase Maddoxi kehas deemon nimega Vägivald). Surematud on tuhandeid aastaid rahulikult eksisteerinud ja siis tuleb mängu kaunis naisterahvas Ashlyn Darrow...
Autor on inspiratsiooni saanud kreeka mütoloogiast. Nii on platsis jumalad, titaanid, Pandoora laegas jms. Suhteliselt kohe saab selgeks, et raamatu autoriks on naine. No ma ei usu küll, et ükski mees sellist nõretavat armastuslugu suudaks kirja panna. Liigagi nõretavat.
Kuigi raamatu tutvustuses kirjutab keegi Marie Moning, et tegemist on non-stop actioniga, siis minu jaoks oli tegevust vähevõitu. Ja kui lõpuks tõotas tulla üks suuremat sorti arveteklaarimine, siis vaibus seegi kuidagi ootamatult kiiresti, jättes vastuseta küsimusi ja lahtisi otsi.
Kokkuvõttes ei teagi, kas soovitada seda raamatut või mitte. No ma loen teise osa ka läbi, eks siis annan teada :)

esmaspäev, 15. november 2010

Martin Millar, Lonely Werewolf Girl

Alates ajast, mil sattusin kogemata lugema üht intervjuud, millest ilmnes, et Gabriel Garcia Marquez on tegus ja toimekas poliitik, pole mul olnud oma lemmik-kirjanikku - see leidis aset umbes 15 aastat tagasi. Nüüd, mil mu vend tõi Londonist raamatu „Lonely Werewolf Girl“ (kahtlustan, et mitte vennaarmastuse vaid iroonia märgiks), autoriks šotlane Martin Millar, tunnen, et uus ajajärk on saabunud. Seda raamatut on iseloomustatud kui segu Douglas Adamsist, Neil Gaimanist, Kurt Vonnegutist ja Terry Pratchettist. Viimast ma pole lugenud, aga muus osas võin kinnitada, et see on tõesti nii. Nii üle võlli fantaasia – no selleks peab ikka eriline ajuehitus olema, et seda välja mõelda. Ma ei hakka parem nimetamagi, kes seal kõik tegutsevad ...Väga värvikas seltskond igatahes. Samas kui ma üldse millessegi usun, siis sellesse, et kusagil meie seas see hull kamp ka toimetab ja ajab omi asju. Karakterid on usutavad ja isikupärased, ei ole must-valgeid liine ja häid-halbasid tegelasi, tegelikult on kõik tegelased sümpaatsed, igal neist ainuomane kõnepruuk. Kuigi on kohutavalt naljakas ja absurdne, ei ole vaimukas-olemine eesmärk omaette ja ei muutu tüütuks. Parim selle kõige juures on ilus, rikas, kujundirohke (briti inglise) keel – puhas nauding tõesti.

Mul on raamatu järg ka olemas, aga ma pole julgenud lugeda, äkki pole nii hea. Ei raatsi ka hästi, Millaril on üsna vähe raamatuid ilmunud, nii et pole priisata.

Arvustus DreadCentrali lehelt: This book has everything you could want; great characters, exciting adventures, star-crossed loves, bloody battles between fierce werewolves, sex, drugs, rock and roll, intrigue, espionage, murder and a healthy dose of humor. It’s incredibly ambitious to try and encompass all of these things in one book, but Millar does it with style and flair.

Ja Bookslut-is: With Lonely Werewolf Girl author Martin Millar has written a breakout novel that defies any and all fantasy stereotypes. The best way I can describe it as a combination political thriller and werewolf soap opera -- if your idea of soap opera includes some seriously bloody confrontations between creatures that can rip your arms off. There is a ton of family drama, some deviations into the formation of a successful pop music career, discussion of high fashion (and theft of same), a lot of pizza, and much admiration for Joan Jett and Sabrina the Teenage Witch -- and assassins of all shapes and sizes who kill on a whim and like it. Basically, this book is a delicious 550-page romp through urban fantasy versions of London and the Scottish countryside that draws you in from the first few pages and does not let you go.

laupäev, 6. november 2010

Terry Pratchetti Nähtamatud akadeemikud


Ostsin viimati reisil käies Müncheni lennujaama raamatupoest Pratchetti uue raamatu "Unseen academicals". Üldiselt ma Pratchettit loen meelsamini eesti keeles, aga lennujaama poes oli sobiva kirjanduse (loe:fantaasia) valik väga piiratud - ainult Pratchett ja selle Zoey-vampiirisarja mingi osa, viimase osas olen teinud aga otsuse, et enam oma aega selle peale ei kuluta (isegi lugesin oma viis osa).
Ja oli täitsa hea Pratchett. Seekord oli keskseks teemaks jalgpall. Võlurid panid ka oma tiimi välja - võite ise arvata, kes väravavaht oli (vihjeks: tal on väga pikad käed ja banaani abil õnnestus vastasmeeskonnal tema tähelepanu kõrvale juhtida). Kõrvaltegelastena näeb üle pika aja jälle Rincewindi koos pagasiga. Vimes ka vilgub siin-seal.
Mulle meeldis, et sisu oli suhteliselt konkreetne, alguse ja lõpuga ja loogilise kuluga. Mõnikord kipub Pratcetti raamatutes sisuliin kuidagi ujuma. Peategelasteks olevad uued tegelased on sümpaatsed. Eriti meeldis mulle ülikooli palgaline "must võlur", kes pidevalt tigedaid ja iroonilisi märkusi tegi ja teiste etteheitva pilgu peale alati selgitama pidi, et tal on ju koljuga sõrmus ja see käib tema tööülesannete hulka.
Nii et inglise keeles annab Pratchetti lugeda küll, kuigi eesti keeles saab ikka rohkem naljadele pihta - väga head tõlkijad ikka peavad olema. Lugedes ikka mõtlen, et kuidas nad neid sõnamängulisi asju tõlkida oskavad. Ühesõnaga põhimõtteliselt soovitan lugeda, kuigi loomulikult mida rohkem Pratchetteid keegi lugenud on, seda vähem ta järgmistest raamatutest minu meelest saab. Aga et enam midagi ei saaks, selleks peab veel palju-palju lugema.

reede, 5. november 2010

Charlaine Harris "Dead to the world"


Tegemist on taaskord vampiiridest ja libahuntidest ja näpuotsaga ka muudest mütoloogilistest tegelastest rääkiva sarja 4. osaga. Sarja peategelaseks on u 26 aastane neiu nimega Sookie, kes on küll inimene, aga telepaatiliste võimetega. See on tema elu suht keeruliseks teinud, kuna pidevalt teiste inimeste mõtete kuulmine ei pruugi alati just meeldiv olla, eriti ebameeldivaks teeb see kohtingutel käimise.
Sari toimub tavapärases maailmas, kuid paar aastat pärast seda, kui on toimunud ülemaailmne vampiiride teadaanne oma olemasolu kohta. Seda sammu võimaldas vampiiridel astuda sünteetilise vereasendaja leiutamine, mistõttu nende eksisteerimiseks ei ole enam tingimata vajalik inimeste hammustamine. Nüüd siis üritab ühiskond selle teadmisega ja vampiiridega osana igapäevaelust hakkama saada. Sookiele meeldivad vampiirid kohe eriti, seda põhjusel, et ta vampiiride mõtteid ei kuule. Libahundid ja muud elukad pole see-eest veel enda olemasolust üldsusele teada andnud, kuid jälgivad huviga vampiiride käekäiku.
Sari on mulle siiani täitsa hästi meeldinud. Sookie on üldjoontes praktilise ja optimistlikku meelelaadiga, lisaks ka mõnusalt eneseirooniline. Ja nagu varemgi mainitud, on täitsa mõnus lugeda, et ka täiskasvanud inimene võib põnevalt seigelda :)
Konkreetselt sarja neljas osa meeldis mulle aga vähem kui eelmised. Nalja sai vähem. Ja Sookie käitumisega ei olnud ma eriti rahul, pigem ta vihastas mind seekord veidike. Aga ma kirjutan sellest täpsemalt ühe kommentaari siia postituse alla, kuna paljastaksin natuke raamatu sisu ega taha teiste lugemiselamust rikkuda.

neljapäev, 4. november 2010

"Host"

Lõpetasin eile õhtul just inglise keeles S. Meyeri "Host'i" ("Keha" siis vist eestikeelses tõlkes) lugemise. Jälle oli väga õnnestunud valik, minu meelest ülimõnus lugemine. Kohati küll kaldus üpris masendavaks, aga kokkuvõttes jäi tunne positiivne... Raamatu idee oli minu arvates väga põnev, see lõi täiesti uutmoodi intriigi - kuidas saavad eluga hakkama kaks isiksust, kes on ühes kehas koos, aga kellel on täiesti erinevad iseloomud ja soovid? Kuigi lõpplahendus oli võrdlemisi etteaimatav, ei häirinud see mind, sest seni kuni lõppu tegelikult näinud ei ole, käivad mõtted endiselt seda rada, et "aga mis siis, kui autor otsustas teisiti teha"?
Ma küll ei ole päris kindel, kas seda saab pidada "science fictioniks neile, kellele ei meeldi science fiction" (nagu autor ise ütleb) - kuna ma ise neelan heameelega ka "tavalist" science fictionit, siis pole ehk kõige objektiivsem hindaja, aga olen ennegi lugenud umbes sarnase teaduse ja (inim)suhete vahekorraga ulmet. Kuidas teistele tundus?
Lugesin raamatu lõpust, kus oli intervjuu autoriga, et sellest tehakse ka filmi. Enne ma seda ei teadnud, aga lugedes mõtlesin isegi, et sellest raamatust saaks väga hea filmi! Loodetavasti ei valmista siis pettumust... Kõige raskem osa filmi tegemisel on ilmselt see, kuidas esitada peategelase sisemonolooge (või õigemini sisedialooge :)).

Mis mulle aga naljakas tundus, oli see, et intervjuus autoriga küsiti muu hulgas midagi selles laadis: ""Videviku" sari oli n-ö young adult ja "Host" on suunatud täiskasvanutele. "Videvikul" on siiski ka palju täiskasvanud lugejaid. Kas autor arvab, et "Host" pakub huvi ka noorematele lugejatele?" Selle küsimuse mõte jäi mulle suhteliselt arusaamatuks, sest minu meelest on täiesti loomulik, et juba teismeeas hakatakse lugema ka täiskasvanutele suunatud kirjandust (selles mõttes, et tõsisemat ja sügavamat kui teismelistele suunatud teosed). Olen täiesti nõus Meyeri vastusega küsimusele, et kindlasti loevad teismelised ka ja et tema arvates hea raamat ongi selline, mida ei ole võimalik nendesse kategooriatesse täpselt paigutada. Laiendaksin seda mõtet veel - tõeliselt hea raamatu tunneb ära sellest, kui see ei vaimusta mitte ainult vastava žanri lugejaid (à la ulme), vaid meeldib ka nendele, kes tavaliselt selle žanri vastu huvi ei tunne. (muidugi kui seada hea raamatu äratundmise kriteeriumiks lugejale meeldimise, mitte mingid kunstilised ja stiililised tingimused)

kolmapäev, 3. november 2010

Lugemishoiatus



Selle aasta augustikuu keskpaigast on raamatupoodide lettidel Alyson Noeli Surematute sarja esimene raamat "Igavesti" ("Evermore"). Tundub, et ka eesti lugejatele on raamat meeldinud, sest Apollo 2010.a septembrikuu edetabelis on see 16.kohal.
Mulle meeldis see raamat ka (ei hakka siinkohal sisu tutvustama, võibolla keegi siiski tahab seda lugeda). Aga sarja teine osa "Blue Moon" oli täielik pettumus, rääkimata kolmandast osast, mille ma lõpuks pooleli jätsin. Ei suutnud lihtsalt lugeda raamatut, mille peategelane on ikka täiesti totakas ja iga leheküljega läheb lugu järjest depressiivsemaks, nii et helget tulevikku pole lõpuks enam nähagi. Ma ei tea, võibolla teismelistele sellised raamatud meeldivad (raamatu sihtrühm on young adult), aga ma millegipärast ei usu.
Igatahes neljandat ja viiendat osa ei plaani ma osta-lugeda ja teil soovitan neist ka kauges kaares mööda käia.

teisipäev, 2. november 2010

Lähiajal ilmumas

Kirjastuste kodulehekülgedel konnates märkasin, et eesti keeles on varsti ilmumas (loodetavasti juba novembris) Stephenie Meyeri "Keha" ja George R.R. Martini "Mõõkade maru. Teras ja lumi". Neist esimest olen inglise keeles lugenud ja soovitan soojalt. Ilus lugu, mõtlemapanev. Meyeri koduleheküljel on raamatu kohta öeldud, et see on "science fiction for people who don´t like science fiction". Kuuldavasti tehakse raamatu ainetel ka filmi.
Martiniga on nii, et millegipärast ei suuda ma seda inglise keeles lugeda. Aga lugu ise on väga huvitav ja juba ammu ootan, mis Robbi, Arya, Sansa, Brani, Daenarysega vahepeal juhtunud on.

Collins "Hunger Games" - "Mockingjay"


Tuul saatis mulle kunagi sellise arvustuse Mockingjay kohta, öeldes, et see läheb tema arvamusega kokku:
"First, I want to establish that I adored the first two books--I've read them multiple times and recommended them constantly at the bookstore where I work; I read them aloud to my husband, gave them to friends and relatives, and I've looked forward to Mockingjay's release for MONTHS! Once I got the book I didn't read it for several days--a little silly, but I realized I didn't want the story to end.
I should have kept to that instinct, because I have finished the book and now I just feel sick. I don't want to own it and I don't think I'll ever re-read it.
It wasn't even well-written! I don't say this off the cuff--it wouldn't be fair to criticize the book this way simply because I didn't like the ending--but it's true, and here's why:
**********SPOILER ALERT*********SPOILER ALERT***********SPOILER ALERT***********
It was predictable and contrived. Collins created lots of expendable characters (Hi there, Team 451!) and then spent most of the book killing them off. It reminded me of the third Pirates of the Caribbean movie, where characters whose names you don't know are being killed left and right so you know this is SERIOUS without having to lose a major character--it's a cheap trick, and I expected better of Collins. And cheating like this doesn't actually work; it was so unlikely that she was going to kill off Katniss, Gale or Peeta in the middle of the book that it didn't really create the suspense she was going for. Prim's death (and Finnick's) could have been used much more thoughtfully; instead we had a blitzkrieg of constant attrition to remind us that THIS IS WAR. It wasn't evocative--it just made me feel numb.
This endless dying is interspersed with even-more-endless strategy and technical details. I repeatedly found myself skimming, which never happened with the previous two books. But these passages were so boring(!), and I kept hoping to find that Katniss had figured out a purpose or an orientation or had reached out to Peeta or even just accurately assessed something--but no luck.
Which brings me to character development, relationships, and philosophical reflections on values and motivations. They were vital in the previous two books, but they are nearly nonexistent here, and the book is fatally flawed because of it. Peeta is barely present, and if you discount the time that Katniss spends crying in corners, injured and in the hospital, taking morphling, or being manipulated or controlled by others and wandering around confused, she isn't really present either. And Gale is unfairly characterized in order to resolve the love triangle--it's baffling, because Katniss of all people isn't in a moral position to judge Gale, and I thought that was part of the point.
Ultimately, the story is hijacked--hey, that's a good metaphor!--by anti-war propaganda and a damn-near nihilistic outlook. I understand that Collins wanted to communicate that war and violence aren't glamorous. I think she's right. But (ironically) she's done real violence to her characters and the merit in the world she created in order to bludgeon us with that value.
In a way, you could call this book "more realistic". And yet--I think a book that accurately reflects the gritty horrors of war would show how people use dark humor as a coping mechanism. This book had none of the wry humor of the previous two.
And for pity's sake, what was Collins trying to achieve with the ending? I agree with those who say that Katniss agreed to a renewed Hunger Games featuring the children of Capitol citizens in order to get the opportunity to stop Coin--it's the only thing that makes sense, given what Collins is clearly trying to convey, and it fits best with the character of Katniss. But it's not made explicit in the text. Leaving this up to conjecture was a major error on Collins' part, or very bad editing. It's not wise to be subtle in the philosophical part of the book that is meant to put the heavy-handed part into some kind of context.
And the last four pages, where we finally learn: Peeta or Gale? An afterthought. I think what is worst is that by making this choice, Collins makes the war the only important part, the only real part of Katniss's life--all the rest calls for is a brief summary. Almost all injury, very little road to recovery (those "real or not real" conversations were one of the few highlights of the book). It's baffling to me that this tacked-on ending is still fairy-tale-esque (that is, Katniss did settle down with her True Love and have children). But why bother giving her this semblance of a fairy-tale ending when it's so clear that she's DEAD INSIDE? It could have been insightfully ironic--though that's a little sick--but it's not. It's just empty. Apparently, once you've been in a war, nothing--not even consummation of true love or the birth of your children--can bring you joy ever again.
I think the vital counterpart to accurately portraying the horror and corruption of war is the possibility of redemption, of pursuing redemption. And Collins set this up but didn't follow through. Both personally and politically, through all of 'Mockingjay' Katniss is reduced to this calculating, empty creature. Her reflections on putting those she loves before herself (as she does with Prim in the first book, and Peeta in the second)--her major arc as a dynamic character? Utterly gone here. She makes, what, TWO efforts to reach out to Peeta? Three? She realizes she should be doing better but makes barely any effort to do so. I suppose it could be argued that the war left her no time--though her repeated willingness to kill Peeta to save her own skin blights that rather--but afterwards? There's no mention of her interest in making it up to him. Even when she later has leisure as a wife and parent, post-war, to reflect on these things, she doesn't. Politically, too, she never finds a motivation--such as "a world where Peeta's child can be safe"--to sustain her. Her own survival (as Gale bitterly notes) seems to be her top priority--though hell, she's not even sure she wants that; she seems a lot more concerned that her death be a quick one. Great. Katniss is Everyman--a broken, broken Everyman. For pity's sake, I'm tired of the GROWNUP literature that shows us the depth to which the human spirit can sink--I don't need it here! The main perk of young adult literature is that you can have both good writing AND a hero who can inspire you by example to rise above and triumph. To my mind, the purpose of good YA lit is to explore dark topics in a meaningful, well-written way that doesn't leave you in a bog of existential misery. If this is the brave new world into which young adult literature is heading, let me say now that I want no part of it. I can re-read '1984' and 'The Road'--or pick up 'They Shoot Horses, Don't They?'--anytime I want. In fact, the former are fine examples of how a book can be serious, gritty, and disturbing, and still satisfying. But if you're going to make someone sit through this near-nihilism, essentially conveying that neither individuals or humanity as a whole can never really change, they deserve capital-L Literature for their trouble.
I just wish I could go back and warn myself not to read this. I've never been interested in fanfiction but I think I'm almost willing to look some up, if only to get the taste of this out of my mouth."
Kes on raamatut lugenud - kas nõustute või mitte?
Nõustudes küll osaliselt väljatoodud kriitikaga, ei olnud ma raamatus kaugeltki mitte pettunud, minu meelest oli raamat põnev ja mõjuv. Ja õigesti kirjutas ka üks teine kriitik, kelle arvamust lugesin - mitmed raamatu puudujäägid saab kenasti kirjutada selle arvele, et lugu esitati meile Katnissi vaatepunktist. Kui teda ei huvitanud, mis Capitoli poliitikast edasi saab, siis me ei saanudki sellest teada. Kui tema jaoks oli Prim selline inglilaadne eriliste iseloomujoonteta olevus, siis ei saanud ka meie tema karakterit tundma.

esmaspäev, 1. november 2010

Vihmametsa kroonikast


Miskipärast oli mul Robin Hobbi Vihmametsakroonika (The Rain Wild Chronicles) lugemise osas tõrge, mistõttu Pihlalt laenatud esimene osa seisis raamaturiiulis üle poole aasta. Liveship-raamatutes olids serpentite osad minu meelest kõige igavamad ja mulle tundus, et Dragon Keeper ainult serpentitest jutustabki. Aga kui teine osa Dragon Haven juba ka minu raamaturiiulisse jõudis, hakkasin pika hambaga lugema. Ja polnudki nii halb, kaks tellisepaksust raamatut sain läbi umbes nädalaga.
Robin Hobb lihtsalt oskab luua sümpaatseid tegelasi (Farseerite raamatute Narr ja Fitz on siiani üldse minu kõige lemmikumad raamatutegelased). Alise, Sedric (ilus nimi), Thymara ja Tats olid kõik toredad. Tats võibolla natuke vähem, kippus olema lihtsalt selline iseloomuta hea tegelane. Alise käitub mõistlikult nagu päris inimene, mitte seebikategelane - ei lähe liiga kurjaks Sedricu paljastuste peale ja otsustab usaldada kapten Leftrini, kuigi talle selja taga temast halba räägitakse. Aga tema teadlase-pool läheb küll natuke kaotsi. See ei veena, et käib vahepeal lohedega rääkimas ja kirjutab oma päevikusse, mingit väljundit ei ole. Ja tore on Hobbi raamatutes see, et kogu aeg ei pea midagi juhtuma, rahulik elu on ka huvitav. Ja pahad tegelased koristatakse ilusasti ära, enne kui nad liiga palju kurja jõuavad teha.
Lohed ise on natuke ärritavad, aga eks nad peavadki inimestele nii tunduma. Lohe Sintara mõtleb kogu aeg, et inimestega ei peagi hästi käituma, sest nad on nii lühiealised. Samas surevad lohed ise hoopis alguses nagu kärbsed, nii et see põhjus ülbitsemiseks ei ole eriti vettpidav. Kui minu valida oleks, siis ma lohesid oma maailma ei tahaks. Liigiline mitmekesisus ja "et inimesed ülbeks ei läheks" pole minu meelest piisavad argumendid. Aga seda tahaks küll, et kui ma ära suren, siis lohe sööks mu ära ja mu mälestused jääksid alles.
Viimasel ajal tundub olema moodne raamatusse sisse tuua ka mõni homost tegelane ja tema sisemaailma süveneda. Canavani raamatutes näiteks. Ja Vihmametsa kroonikates on neid lausa trobikond. Ei tea, kas see on osa ülemaailmsest integreerimis- ja tolerantsipoliitikast.
Minu arvates on need raamatut ühesõnaga keskpärased Hobbid. Paremad kui Soldier Son triloogia (see oli minu meelest Hobbi äpardus), aga kindlasti halvemad kui Farseerite raamatud. Võibolla umbes Liveship-idega samal tasemel.

Armstrong ja libahundid

Sain just läbi sellise pesuehtsa fantaasiaraamatu nagu Kelley Armstrongi „Stolen“. See on teine osa, esimese nimi oli „Bitten“, Kadri kinkis mulle sünnipäevaks (järgmine osa on ka olemas, „Frostbitten“ ja siis veel posu raamatuid, kus peategelaseks mõni teine tüüp, aga seltskond muidu sama). Mitmeid voorusi on sellel sarjal. Esiteks on see täiskasvanutele mõeldud - peategelane on üle 30-aastane. Teiseks, peategelase kallim on antropoloogiaprofessor, ha-haa. Hea paks raamat kah, 500 lk tihedat kirja. Põhiliselt on juttu libahuntidest, aga teises osas tulevad mängu ka igasugu muud elukad: nõiad, deemonid, vampiirid, jms. Puuduseks on see, et tegelased pole kuigi usutavad, kuidagi vägisi konstrueeritud tüübid. Kasvõi see õnnetu professor- tema intelligents ei ole seni loetud 1000 lk vältel veel kordagi paljastunud, erialased teadmised kah mitte, pigem tundub et ta on arengupeetusega. Aga see on võibolla minu isiklik tragöödia ja teisi see ei häiri kuigivõrd. Põnevusega on sedasi, et kuigi lõpp on täiesti etteaimatav, sunnib miski siiski lugema. Ma arvan, et ma võtan kunagi need ülejäänud raamatud kah ette, mis Armstrong kirjutanud on

reede, 29. oktoober 2010

Teretulemast! Ja veidike vampiiridest.

Minul ja Kadril tuli mõte, et oleks tore, kui oleks koht, kus loetud fantaasiaraamatutest muljetada, anda edasi uudiseid uute ilmumiste kohta ja soovitusi (või hoiatusi) loetud raamatute osas. Loomulikult ei pea muljetamine piirduma tingimata vaid fantaasiakirjandusega. Kuigi ega mina ausalt öelda suurt midagi muud ei loe küll :)
Sel nädalavahetusel alustan neljanda osaga Charlaine Harrise The Southern Vampire Mysteries sarjast, raamatu nimi on "Dead to the world" (tegelikult on mul küll pooleli ka Harry Potter ja surma vägised (umbes kolmandal või neljandal ringil), aga kuna ees on reis Saaremaale, siis seda tellist ei hakanud kaasa tassima). Nende lõunaosariikide vampiiriraamatute puhul on tegemist sama sarjaga, mille põhjal vändatakse seriaali "True blood". Kuna raamatud mulle väga meeldivad (hästi toredasti kirjutatud, ootamatute huumorikohtadega, mis lugedes täitsa turtsuma võtavad), ostsin ka seriaali esimese hooaja. Paraku on minu meelest tegemist täieliku saastaga, kohusetundest, et raha sai kulutatud, katsun end ikka sundida seda lõpuni vaatama. Kuigi pärast iga osa on kahju, et olen oma elust tunnikese selliste mõtetute tüüpide tegemiste jälgimise peale kulutanud. Aga raamatuid lugedes on täiesti võimalik seriaal ära unustada ja tegelasi hoopis armsamate ja sümpaatsematena ette kujutada.